Link kopeeritud!

AHTO LOBJAKAS: Loogiline on Kroaatia, mitte Horvaatia

 (17)

Kuidas kutsuda võõrriike?
Tõlgendades Ain Kaalepi lugu “Kas Gruusia või Georgia” (EPL 23.09.) veidi meelevaldselt võõrnimede jahihooaja avapauguna, tahaksin lisada paar sõna Kroaatia kaitseks petunime Horvaatia vastu.

Midagi korda saata ma ei looda. Eestlase mõtlemine on pandud köide raamatusse raiutud kirjasõna külge ja pääseb sealt lahti harva. Targad raamatud käsivad eelistada nime Horvaatia ja nii kahtlemata jääbki.

Kuid teeksin salakütina siiski paar lasku. Mis põhimõtte järgi on end Hrvatskaks kutsuva riigi nimi eesti keeles Horvaatia?

Populaarne on öelda, et respekteerida tuleb riigi enda antud nime ehk omanimetust. Aga ometi ei ütle me Hrvaatia ega isegi Hõrvaatia. Nagu ei ütle ka Gruusia asemel Sakharthvelo. Esimesel puhul pole meil kõla autentsusest sooja ega külma, teisel loobume proovimastki. Mingit loogikat pole, välja arvatud ähmane empaatiatarve kaugete, väikeste ja vähetuntud riikide suhtes.

Võõrriikide nimetamine tugineb meil tavale. Mis ilmselgelt seda tava ei juhi, on lähtumine omanimetuse autentsusest. Lähemad/olulisemad maad kannavad iidseid, eellaste antud nimesid – Rootsi, Saksa, Vene, Soome, Läti, Leedu. Kaugematega on, nagu juhtub. USA näiteks on nii suure sümboolse jalajäljega, et ta ongi USA. Eneseuhkust aitab tõlkimine – Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika.

Bolgaaria, Greetsia, Turtsia

Koer on aga maetud vähepüsivate riikide vööndisse, mis jookseb Poolast Türgini. Sealsed riigid on eesti keeles nime saanud suhteliselt hilises minevikus, teadliku pingutuse tulemusena. Omanimetuse võimalikult täpne imitatsioon pingutuse juurde ei kuulunud. Põhiosas on need nimed laenatud saksa keele vahendusel. (Soomes laenati germaani keelerühma kuuluva rootsi keele kaudu). Nii on meil Poola, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria, Kreeka, Türgi. Vaid üks nimi – Horvaatia – eirab otseselt germaani reegleid ja eelistab vene tava. Tšehhi ja Slovakkia osas tavad meie vaatepunktist oluliselt ei eristu.

Mida meil pole, on vene keele kaudu tuletatud Polska, Vengrija, Rumõõnia, Bolgaaria, Greetsia või Turtsia. Nagu pole meil ka omanimetuslikku Madjarorsaagi.

Horvaatia pole mitte autentne, vaid alusetult erandlik. Loogiline oleks Kroaatia. Saksa tava dikteeriks ka Gruusia asemele Georgia.

Ülejäänud Euroopaga on asi parem, kuigi leidub küsitavusi. Flaame näiteks kutsume nende suurte naabrite kaudu, kuigi autentne vlaam oleks suupärasem.

Keel ei paindu aga kirjeldama Walesi elanikega toimuvat. Eesti keelel on siin selline probleem, et nende nimetamist võimaluse korral üldse välditakse. Ja mõistetavalt, sest “uelslane” on afoneetiline russitsism. Häälduse järgi peaks olema vähemalt “ueilslane”. Igal juhul peaks eelistama “waleslast”, julgete jaoks on olemas “kõmr”.

P.S. Briti troonipärija Charles pole “Walesi prints”, sest Wales pole “printsiriik”. Charles kannab 700-aastast tiitlit “Walesi vürst”. Inglise keeli on see Prince of Wales, kus prince on tiitlina vürst. Vana tava järgi antakse Briti troonipärijale – praegu prints Charles – ka Walesi vürsti tiitel.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare