Moraal ja veendumused on selles kõnes koondatud täpselt sellele, mis tegelikult oluline – Eesti tulevikule ja valikutele. Ja valikuid osutab kõne tavatu, ilmselt ametistlahkuva julgusega: Eesti ei tohi konserveeruda, Eesti koht on Euroopas ja 21. sajandis, vaba ühiskonnana, kus koht ja õigus on kodanikul sõltumata nahavärvist, soost, sättumusest ja jumal teab millest veel.

Eriti märgiline on, et Ilves kas teadmata või teadlikult räägib läbivalt "Eesti rahvast", ka põhiseadusele viidates – mille preambul on tegelikult tunduvalt restriktiivsem oma käsuga hoida "rahvust". Kui Ilves sõna meelega mugandas, siis on siin viide Iseseisvusmanifestile, kohasele ajaloolisele silmapiirile, mis on ähvardab sulguda ja mille avatuna hoidmine on Eesti suurim väljakutse täna üldse.

Tuleb tunnistada, et sellise kõne pidamise potentsiaaliga poliitikuid on Eestis peale Ilvese veel vaid üks-kaks. Ja selle kõne eest oleme nii talle lõpuks ühiskonnana päriselt tänu võlgu.