Ahto Lobjakas: oleme president Ilvesele tänase kõne eest päriselt tänu võlgu

President Toomas Hendrik Ilvese tänavune vabariigi aastapäeva kõne oli hea, suisa sedavõrd hea, et säärase kõne pidamise potentsiaaliga poliitikuid on Eestis vaid üks või kaks ja oleme ühiskonnana Ilvesele selle kõne eest päriselt tänu võlgu.

See on hea kõne. Moraliseeriv, nagu Ilvesel ikka, aga üle pika aja moraliseeriv nii nagu peab – veendumustest lähtuv ja ka nähtavalt veendumustele kohase ja nende kõrgusele vastava julgusega.

Moraal ja veendumused on selles kõnes koondatud täpselt sellele, mis tegelikult oluline – Eesti tulevikule ja valikutele. Ja valikuid osutab kõne tavatu, ilmselt ametistlahkuva julgusega: Eesti ei tohi konserveeruda, Eesti koht on Euroopas ja 21. sajandis, vaba ühiskonnana, kus koht ja õigus on kodanikul sõltumata nahavärvist, soost, sättumusest ja jumal teab millest veel.

Eriti märgiline on, et Ilves kas teadmata või teadlikult räägib läbivalt "Eesti rahvast", ka põhiseadusele viidates – mille preambul on tegelikult tunduvalt restriktiivsem oma käsuga hoida "rahvust". Kui Ilves sõna meelega mugandas, siis on siin viide Iseseisvusmanifestile, kohasele ajaloolisele silmapiirile, mis on ähvardab sulguda ja mille avatuna hoidmine on Eesti suurim väljakutse täna üldse.

Tuleb tunnistada, et sellise kõne pidamise potentsiaaliga poliitikuid on Eestis peale Ilvese veel vaid üks-kaks. Ja selle kõne eest oleme nii talle lõpuks ühiskonnana päriselt tänu võlgu.