AHTO LOBJAKAS: Tõe mausoleum
Nii palju kui presidendi välja käidud mälu instituuti on jõutud mõtestada, mõjub see swiftilikult groteskse paroodiana valgustusajastu halvimatest positivistlikest ekstsessidest, mida teadusliku meetodi külma loogika asemel kihutab tagant romantiline lootus meie ajalugu kildudest uuesti üheks taguda. Kuhjame faktid kokku, nii saab kvantiteedist kvaliteet. Ajalugu saab uue elu sisse ning hakkab taas tulevikule valgust heitma.
Oma praegusel kujul saab ettevõtmisest suurema kahtluseta veel üks äpardus utoopiliste projektide vrakkide pikas reas, millele on saanud saatuslikuks tõsiasi, et inimene, tema arusaamad ja ettevõtmised on etteantud eesmärgi teenimisele allutatavad vaid jõuga. Meie vrakk tuleb demoraliseeriv (saab lõplikult selgeks, et ühte ja õiget ajalugu ei ole) ja ühiskonna arengut kammitsev (võimu ajalugu püüab alla suruda teised ajalood ning sel on laiem halvav mõju); halvemal juhul koos väiklase miniatuur-jakobiinliku “terroriga” ajaloolastest teisitimõtlejate kallal.
Ärgu saadagu valesti aru – ajalugu on vaja. Aga vaja on ajalugu, mis on oma nime väärt, mitte pole poliitilise või pseudoeetilise manipulatsiooni tööriist. Vaja on ajalugu, nagu ta eksisteerib normaalsetes ühiskondades, kus ajalooteaduse kvaliteeti mõõdetakse haarde ja originaalsusega, mitte etteantud normist kõrvalekalde puudumisega.
Rohkem võimu kui vaimu
Eesti ei ole veel lääne tsivilisatsiooni mõttes normaalne ühiskond, seetõttu vajab ta niivõrd olulistes küsimustes kaitsemehhanisme. Olulisim neist peaks olema instinktiivne hoidumine massimobilisatsiooniprojektidest, mis piitsutavad üles niigi järjest prominentsemat konformismialget. Meie praeguses ühiskondlikus kliimas on enam kui reaalne oht, et mälu instituudis on rohkem instituuti kui mälu, rohkem võimu kui vaimu – ükskõik kui laitmatult akadeemiline selle taust ka ei oleks.
Sest nagu idee autor president Toomas Hendrik Ilves ise mõista annab, ei hakka instituut mäluga lihtsalt tõtt vaatama. Ettevõtmise kreedo on, et mälu kumuleerub ning selle käigus selginevad seaduspärasused, mida praegu ähmaseks jäävad instantsid hakkavad korreleerima universaalsete moraalinormidega – mispeale nii toodetud “ajalugu” muutub automaatselt normatiivseks ja ettekirjutuslikuks.
Teiste sõnadega, ajalugu üritatakse kanoniseerida – ning see ei ole riigi jaoks legitiimne tegevus. Teaduspõhise retoorika tagant paistab moraalse sanktsiooni otsimise vari.
Eesti jaoks on tegemist viimasel ajal üha tüüpilisema kategooriapiiride ähmastamisega poliitilise eelise nimel. Õige ja vale on ajalooteaduses ja ühiskonnaeetilistes visioonides kaks eri asja ning nende ühte patta panemine ei saa tähendada muud kui ajaloo muutumist võimu instrumendiks, katset kehtestada tema üle enamuse türannia ja selle kaudu ohjata kogu ühiskonda.
President ise andis – tõenäoliselt tahtmatult – märku, millist poliitilist rakendust võib mälu instituudi toodangult oodata. “Eri inimeste subjektiivseid, ehk ka politiseeritud või omakasupüüdlikke meenutusi, kes oli kus ja tegi mida Tartus 20 aastat tagasi, hakatakse [muidu] kasutama päevapoliitikas ja võimuvõitluses,” ütles ta oma 23. novembri kõnes, põhjendades mälu instituudi vajadust. Sealsamas märgistas Ilves eelmise reÏiimi a priori kui “elajaliku” ja andis ühtlasi sellega praeguse peaministri minevikule etteruttavalt ammendava ja objektiivse hinnangu.
Küsimus ei ole selles, kas eelmine reÏiim oli “elajalik” või mitte. Küsimus on eesmärkides, mille teenistusse riigi rahastatud ajalugu vältimatult rakendub. On sümptomaatiline, et siin ilmneb tendents õppida vaenlaselt – Venemaa praeguselt reÏiimilt; seal üritatakse ajalugu samuti innustavamaks normida. Teatud piirides muidugi – suveräänse demokraatia asemel loome suveräänset ajalugu.
Absoluutne tõde?
Muud vastust küsimusele, milleks on mälu instituuti vaja, ei ole, kui et riik peab ühiskonda vaenlase ees nõrgaks ja üritab kunstlikult toota seda, mis tundub ajaloo poolt andmata jäänud. Putinil on vähemalt Nõukogude aja heroiseeritud mälestus, meil, tuleb välja, pole midagi.
See on muidugi nonsenss. Nagu iga täie tervise juures olev Eesti elanik teab, pole meil mäluga midagi lahti. See, mis toimus Vene ajal, on hästi meeles kõigil, kes seda aega omal nahal mäletavad. Lisaabi pole vaja, siiamaani oleme väga hästi toime tulnud. Võib-olla on küsimus lihtsalt selles, et osa praegusest eliidist ei ole endas päris kindel ja üritab minevikku oleviku eest vastutama panna. Miks muidu ei usaldata vaba ühiskonna võimet ise endaga toime tulla?
Muidugi on neid, kes lähevad ettevõtmisega kaasa teistel motiividel. Mõni usub absoluutse tõe olemasollu või vähemalt ajaloolisse tõesse, mis end äravalitutele vahetult avab ja nii nad moraalseks majakaks “võiab”. Nendele ütleks filosoofilistele ekskurssidele energiat raiskamata: “Vaadake aknast välja – vaadete, tõdede ja tõlgenduste paljusus on juba ammu reaalsus.” See on dÏinn, mida pudelisse tagasi ei pane. Kes tahab veskitega võidelda, tehku seda, aga ilma riiki appi värbamata.
Kes tunneb vajadust kihutustööd teha ja avalikku moraali tsementida, üritagu seda poliitika kaudu, mis pole normaalses ühiskonnas küll päriselt selleks mõeldud. Või veel parem, kirjanduse vahendusel, kui annet jagub. Üks Arthur Koestler on kommunistlike reÏiimide olemuse suhtes avanud rohkem silmi, kui seda iial suudaks tuhat mälu instituuti.
Kes on mures õhtumaa relativistliku allakäigu pärast, peab niisamuti õppima Nõukogude mineviku reaalsust välismaalase jaoks eredaks tegelikkuseks manama. Jällegi, üks Anne Applebaum (õhtumaalane seejuures) kaalub üles sada riiklikku komisjoni. Kui on midagi, mida Eesti veel vähem vajab kui “Welcome to Estonia” kampaaniat, siis on see lööktööüritus “Welcome to Estonian History” (“Tere tulemast Eesti ajalukku” – toim).
Selles debatis on varem osundatud ka Hannah Arendtit. Anakronistlike metodoloogiliste juhtnööride asemel on oma elu ajaloolisele õiglusele pühen-danud Arendtilt aga õppida midagi hoopis tähtsamat: kui soovid mõistmist, leia oma kogemusest see, mis on üldinimlik.
Varem samal teemal:
Uku Lember: Ajaloolise
tõe utoopia, EPL 29.11
David Vseviov: Mälu ja
tänapäev, EPL 30.11
IIVI MASSO: Tõsiasjad ja
tõlgendused, EPL 04.12
