Sellal kui näiteks mudilane ei suuda üldjuhul õppimisele keskenduda üle 20 minuti järjest, jääb gümnaasiumiõpilasele 45 minutist väheks, väitis Adamson.    

Paraku ei ole paljude probleemide lahendamine päris nii lihtne ja hõlbus, nagu artikli järgi võib tunduda. Loomulikult oleks see lapsesõbralik ning arvestaks ja arendaks järk-järgult tema võimeid, kui esimeses-teises klassis kestaks koolitund nt 25 või 30 minutit ja gümnaasiumiosas samuti mitte 45, vaid 90 minutit. Aga miks koolid seda siis ei tee, kui nii oleks mõistlik ja hea?

Paraku-paraku: meie koolimajade aineklassi-süsteem, kus õpilased oma kottidega mööda maja ringi rändavad, ei ole selle ümberkorralduse jaoks eriti sobiv. Meie klassid ei ole helikindlad ja koridorimüra jõuab klassiruumidesse; ühe klassi vahetund häiriks oluliselt õppetööd teise klassi tunnis.

Samuti muutub keeruliseks õpetajate tunniplaanijärgne logistika. Põhimõtteliselt poleks siin ju midagi keerulist, ainult et nõuaks koolidelt ruumijaotuse täielikku ümberplaneerimist ja tunniplaani tegemine muutuks oluliselt keerulisemaks. See on tegelikkuses raskem, kui kirjasõnas paistab, nii et ma ei tea, kuivõrd oleksid koolid valmis selletaolisi uuendusi sisse viima. Kuigi seda tasuks laste heaolu silmas pidades teha.

Liiga palju kodutööd?

Adamson küsis ka: kas „üks liiga pikk ja kolm liiga lühikest koolivaheaega” on ikka optimaalne ja miks antakse õpilastele nii palju koduseid ülesandeid? Mina isiklikult jätaksin kooliaasta pikkuse siiski rahule. Nädalane vaheaeg sügisel ja kevadel on ju iseenesest hingetõmbeks täiesti piisav, ja pealegi, mida olekski õpilasel nende pikendamise korral selle külma, pimeda ja märja lisa­ajaga ette võtta? Pikendaksime lihtsalt nende telerivahtimise ja arvutiaega. Minu arust on küll mõttekam võimaldada neile hoopis pikemat suve.

Koduste ülesannete rohkuse osas erinevad eri koolid ilmselt nagu siga ja kägu. Tean Eestis koole, kus neid anda ei tohigi, v.a kontrolltöödeks valmistumine või kohustusliku kirjanduse lugemine. Teisalt on ka koole, kus tõesti kodutööd antakse pidevalt ja palju. Nii et taas: see, kui palju koduülesandeid antakse, on ainult kooli enda eeskirjade sätestada. Praegu. Või tuleks ehk koduülesannete mahule mingid riiklikud piirangud kehtestada?

Tunnijaotuse osa on riikliku haridusmääruse teema ja kehtestatakse riikliku õppekavaga. Jah, selle kallal saab palju norida. Aga ma arvan, et siin lihtsalt ei saagi olla niisugust tulemust, mis rahuldaks kõiki huvigruppe. Mina kui tulihingeline harupõhise õppe pooldaja näen muidugi teatavat lahendust või leevendust just selles. Kuid siiski jääb ju alles mingi kõigile ühine miinimumprogramm, milles eri ainegruppidel on sama raske kokkuleppele jõuda kui praegu üldise õppekava puhul.

Muidugi, siis veel need riigieksamid. Kas ma need just maa pealt kaotaksin, aga kaugelt üle tähtsustatud on nad küll ja neist on tehtud õpilase jaoks liialt vastutusrikas samm. Kusjuures vigade paranduse võimalus saabub alles aasta pärast (ärgem unustagem, et selle vahepealse aasta viibib õpilane koolimiljööst väljaspool)! Olen oma silmaga näinud ülipüüdlikke tüdrukuid, kes närvipingest tekkinud südamehäirete tõttu riigieksamilt kiirabiga ära viiakse. Palderjanitabletid eksaminandide jaoks on mõnel komisjoniliikmel alati taskus kaasas, juhuks kui mõnel lapsel närvid üles ütlevad ja ta oma eksamitöö kirjutamise asemel vaid istub, nutab ja on närvivapustuse äärel.

On saatanast, et koolilõpueksamitest on sõltuma pandud ka kõrgkoolidesse sissesaamine. See muudab riigieksamite tegemise vaata et elu olulisimaks sammuks ja muudab eksamikeskkonna lubamatult pingeliseks. Sellest sõltub liiga palju! Ja abituriendid muidugi suhtuvadki asjasse vastavalt – ma ei ütleks, et nad reageerivad üle.

Peale selle muudavad riigieksamid poole õpilase gümnaasiumiajast lihtsalt eksamidrilliks. Loomingulisusele jääb vähe ruumi, aina tambitakse just neid asju ja ülesandetüüpe, mida eksamitel küsitakse. Ikka selleks, et kool kehvade näitajatega häbisse ei jääks. Lisaks võtab riigieksamitööde läbitöötamine tohutul hulgal ressurssi (nii tööjõudu, raha kui ka aega, õpilase seisukohalt eelkõige aega) ning 12. klassi sisuline õppetöö lõpeb juba aprillis. See tähendab omakorda, et abituriendil jääb saamata terve hulk seadusega tegelikult ette nähtud ainetunde; seega ka teadmisi, oskusi, vilumusi – sest õppekava lühemat tööperioodi kahjuks ei arvesta ja seda ei jõuta lihtsalt läbi võtta.

Muidugi, siiski peab jääma mingi mõõdulatt, millega koolilõpetajate ja koolide taset mõõta, üldistada ja võrrelda. Aga see oleks juba omaette teema.