AIGAR KALLAS: Riigimets ei saa ajalooks
Vaid riigimetsas valitseb tasakaal. Riigimetsa osakaal Euroopa Liidus keskmiselt – 35 protsenti metsamaa kogupindalast – on meie harjumuslikust madalam. Sõjaeelses Eestis kuulus riigile praktiliselt kogu metsamaa, praegu üle poole. Iseseisvuse esimesed aastad olid metsas toimunu suhtes üsna sarnased sajandi viimasele kümnendile. Mets oli väheseid kohti, kust vaesel ajal midagi võtta oli, ja kasutamata seda võimalust küll ei jäetud. Eesti riigijuhtide poolt tollal valitud poliitika metsaga ümberkäimise ohjamiseks oli lihtsaim võimalikest – mis käes, see oma, ja kui oma, siis saab ka selle kasutamist määrata.
Praegu on eestlastel metsa üle kahe korra enam kui enne sõda; metsamaa pindala on kasvanud just eraomandis olevate maade kas vähese või teistel eesmärkidel kasutamise arvelt. Metsaomanikke aga, kes metsa pikaajalisele taastootmisele mõelda soovivad või sellesse investeerida suudavad, on Eestis vähe. Riik metsaomanikuna on seda ka majanduslikult rasketel aegadel suutnud, ja kui vaja, suudab ka edaspidi. Aga kuigi tähtis, pole ka see sugugi kõige olulisem argument, miks riik Eestis metsaomanikuks peaks jääma. Riigimetsa majandatakse eeskätt selleks, et kõik metsa kasutamise viisid, praegused ja tulevased, teineteist üle trumpamata pidevalt inimeste käsutuses oleksid.
Eestis kuulub põliste riigimaadena riigile ligikaudu 1 miljonit hektarit metsamaad. Ligikaudu sellepärast, et piiri tõmbamine metsa ja soo või metsa ja metsastuva maa vahel ei ole sugugi lihtne. Riik on Eesti ainus suurmetsaomanik. On ka väiksemaid majandajaid, aga peale Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) ei tegele ükski metsa majandamisega põhitegevusena. RMK on riigitulundusasutus, organisatsioon, mis rahva erinevate huvide teenimiseks ja kaitseks korraldab riigimetsa majandamist ning teostab kõiki tema poolt tehtavaid toiminguid kokkuhoidlikult ja tulusalt.
Rahaline tulu teisejärguline. Riigimetsa majandamisel muutub lähemate aastate jooksul kaks asja. Kõigepealt hakkab RMK metsa majandama selliselt, nagu omanik (st kodanikkond) seda tahab. Lõpuks ometi on olemas Eesti metsanduse arengukava näol selgesti väljendatud soov “kuidas” ning RMK nõukogu näol pädev institutsioon, kes majandamist suunata suudab. Ning teiseks, RMK investeerib sellesse, et tema töö tulemused mõõdetaval ja jälgitaval kujul olemas ning kõigile kättesaadaval oleksid (läbipaistev juhtimine, arvestussüsteemid, motiveerimine jne). Kui nii teha, peaksid kaduma ka kahtlused metsa liigtarvitamise osas.
Eesti metsanduse arengukava aastani 2010 on valitsus- ja valitsusväliste organisatsioonide ühistöö, kus määratletud riigimetsast saada tahetav, lepitud see kokku pikaks ajaks ning seatud kohustused majandajatele eesmärgi saavutamiseks. Elementaarne, aga Eestis esmakordne. Kodanik riigimetsa omanikuna on öelnud: tahame, et mets oleks kõigile avatud, et sealt saaks võimalikult paljud tööd ja et seal säiliksid ning oleksid meie kasutada kõik metsa väärtused, sõltumata sellest, kas me nende olemasolust täna teame või ette kujutadagi oskame. Kasvavate puude või muude metsatoodete müügist saadav otsene rahaline tulu on teisejärguline, oluline on see, et iga hektar riigimetsa täidaks maksimaalselt talle pandud ootused.
Peaaegu kõik kaitstud metsad, mille majandamine seisneb looduslike protsesside kõrvaltvaatamises, asuvad riigile kuuluval maal. Ka see on ootus, mis tuleb täita. Praegu valib riigimetsa majandaja võrdsete tingimuste puhul masinlangetaja kõrval inimese, ja ka see on ootus. Riik investeerib metsakasvatusse – uute puude istutamisse, noore metsa hooldamisse – igal aastal mitmeid kümneid miljoneid kroone, teeb seda selleks, et ka tulevastel põlvedel oleks samasugused võimalused metsa kasutada kui meil praegu.
