AIMAR ALTOSAAR: eestlaseks ei sünnita
On olemas väga suure positiivse iibega rahvaid, keda ähvardab tegelikult hääbumine ja väljasuremine. Rahvad elavad pikalt ja kaua, kui inimeste isiklik õnn ja rahva õnnelik tulevik langevad kokku.
Katsed panna inimesi isiklikku õnne ohverdama rahva õnne nimel võivad õnnestuda vaid äärmise kriisi ja suure ohu tingimustes. Kuid ka selline ohverdus väljendub tavaliselt isikliku elu ohvrdamises, näiteks sõjas, mitte uute rahvaliikmete sünnitamises.
Lapsed sünnivad inimestevahelisest armastusest, mitte kohusest riigi ja rahva ees! Sestap on viljatud igasugused poliitikute üleskutsed tõsta iivet, sest inimesed ei ole ju nuumsead, kelle arvukust ja lihamassi saab kunstlikult reguleerida.
Rahva püsimajäämisest rääkides aetakse segi individuaalne ja sotsiaalne tasand. Sotsiaalne eesmärk – püsida ja edasi kesta omakeelse ja -kultuurilise keskkonnana – pannakse ekslikult täitmiseks ikka ja jälle üksikindiviididele ja perekondadele.
Ka lugupeetud professor Rein Taagepera läheb kaasa selle tuntud nutulauluga, et kui eestlased ei hakka kohe rohkem lapsi sünnitama, et siis sureme peatselt välja!
Kui professori poolt välja arvutatud rahvastiku taastekoefitsent 0,64 aluseks võtta, võime välja arvutada, milla sünnib viimane eestlane, kes siis „lahkudes kustutaks tule”. Kuid nii ei ole ükski rahvas välja surnud ega sure ilmselt ka tulevikus!
Kui keegi teab vastupidist näidet, siis oleks huvitav sellest lugeda. Rahvad kaovad reeglina ikka seeläbi, et noored põlvkonnad lähevad üle teisele, prestiižemale ja kasulikumale keelele ning võtavad omaks teise kultuuri.
Indiviidi tasandil on edulugu näiteks see, kui noor inimene, selle asemel, et raisata aega ja energiat ebapopulaarse ja läbikukkumise sümboliks kujunenud keeles õppimisele, võtab omaks keele, mis toob talle elus edu ja õnne.
Rahvusriigi püsimine on pidev töö
Rahvast hoiab koos ning loob tulevikulootuse selline kasvu- ja elukeskkond, mis tagab selles osalejatele eneseteostuse võimalused ning sotsiaalse turvalisuse. Väiksesearvulistel rahvastel nagu eestlased, on tänapäeval kõige kindlamaks püsimajäämise tagajaks rahvusriik.
Omakeelse riigi loomise fakt ise on juba kui küpsuseksam asumaks võrdsena teiste riigirahvaste perre, sest teatavasti on vaid murdosal rahvastest see karutükk õnnestunud.
Rahvusriik aga ei püsi iseenesest, vaid selle hoidmine on pidev töö ja hool. Väga lihtne on heaoluriigis unustada, et eelmised põlvkonnad on selleks loonud eeldused raskete aegade kiuste ja läbi veriste võitluste.
Selleks, et ühiskonda kooshoidvad väärtused ei ununeks, püstitab iga vaba ja endast lugupidav rahvas nähtavale kohale mälestusmärke, koostab oma haridus- ja kasvatusprogrammid nii, et noored juba algusest peale võtaksid omaks ühiskonna põlisväärtused ja neid esindavad sümbolid.
Kui me ise usume oma väärtustesse ja hoiame au sees oma suuri sümboleid, võtavad selle omaks ka need inimesed, kes tulevad meie maale mujalt.
Loomulikult on hea, kui peredesse sünnib rohkem lapsi ning riigi kohus on teha kõik võimalik, et laste sünnitamine ja kasvatamine oleks kogu ühiskonna jaoks kõige lugupeetavam tegevus.
Konkreetselt peaks see ühest küljest väljenduma rahalistes toetustes ja tasudes ning igasugustes soodustuses. Kuid sellest on vähe!
Lapsi kasvatav pere peaks olema ka moraalselt ja poliitiliselt tunnustatud kõigis ühiskonna juhtimis- ja haldustasandidtel. Kui tunnustab riik, tuleb kindlasti järele ka eraettevõtlus ning pööre kõrge elukvaliteediga lastekeskse ühiskonna poole võibki alata!
Kuid rahva säilimiseks sellest kindlasti ei piisa, kui me unustame oma mineviku ega tegele kõigepealt omas riigis eesti keele kaitsmise ja kehtestamisega.
Kriitiline küsimus on see, mis keele võtavad omaks immigrandid
Tänapäeva maailm on avatud ning meil ei ole põhjust arvata, et paljude ülerahvastatatud lõuna- ja idamaade kodanikud ei leia teed ka meie hõredalt asustatud kodumaale.
Meie rahva edasikestmise seisukohast on kriitiline punkt see, millise keele kaudu immigrandid sulanduvad meie ühiskonda. Kelle kultuuri ja ajalookäsitluse võtavad omaks inimesed, kes tulevad siia kaugetest maadest, kus teatakse võrdselt vähe nii Kalevipojast kui ka Ilja Murometsast.
Kui meie keel ja märgid jäävad peale, oleme taas võitjad ning eestlased kestavad rahvana edasi nii 21. kui 22. sajandil.
Mis sellest, et meie järeltulijad võivad olla keskmisest tänapäeva eestlasest natuke tõmmumad ja mandlisilmsemad, kuid nad on kasvanud eestlasteks.
Omakeelne haridus ja kasvatus, meie oma ajaloomälu edasikandmine ning sümbolite au sees hoidmine on meie enda teha.
