Kohaliku tasandi poliitikas on seekord oodata suuri muutusi, paljud väikevallad ja –linnad liituvad suuremateks üksusteks ning valitakse liikmeid täiesti uutesse volikogudesse. Ent muutused võivad piirduda üksnes piiride nihutamisega, sest pole märke, et suured erakonnad on muutmas oma suhtumist kohalikesse valimistesse. Suures erakondade vastasseisus on kohalikud valimised eelmäng Riigikogu ja ka Europarlamendi valimistele, mis toimuvad 2019. aastal ajaliseltki lähestikku.

Vabaerakond on seisukohal, et erakonnad ei peaks üldse sekkuma kohalike omavalitsuste tegevusse. See tähendab, et kohalike omavalitsuste valimistel osalevad Vabaerakonna liikmed ja toetajad osalevad omakandi valimisliitude koosseisus. Oleme veendunud, et kohalikku elu ja selle juhtimist teostavad kõige paremini kohalikud inimesed, kes esindavad kogukondi, kes ise elavad seal ning kelle elu ja tegevus on pälvinud omakandi inimeste usalduse.

Valimisliidud kaitsevad kohalikke huvisid

Peame loomulikuks, et aktiivsed inimesed ühinevad seltsidesse ja valimisliitudesse, et üheskoos lahendada kohaliku elu küsimusi. Samamoodi peame loomulikuks, et just nemad, kogukondade ja vabakondlike ühenduste esindajad ka kandideerivad kohalikesse võimuorganitesse, et nii kogu valla- või linnaelu juhtida.

Oleme rahul, kui võimalikult paljudes omavalitsustes võtavad võimu valimisliidud, sest usume nende võimesse kohalikku elu juhtida ning teha seda nii, et ka kogu riigis hakkab kivinenud ja rahvale aina arusaamatumalt toimiv parteiline võimustruktuur lagunema.

Kohalikest volikogude valimiste kampaaniast on saanud liigagi suurel määral erakondade mõõduvõtt ja lojaalsetele erakonnaliikmetele väärtuslike ametikohtade väljalöömise aktsioon, kus iga ametikoht ja mõjukama kandidaadi nimi on kantud tagatoa-tehnoloogide maatriksitesse. Tuhandetele liikmetele ja sponsoritele luuakse kohad, mille eest ootab erakond vastuteenena tänulikkust ja lojaalsust.

Sunderakonnastamise mõju

Seni on erakondade jõulist sekkumist kohalikku ellu seganud vaid kohalike vabaühenduste ja aktiivsete inimeste loodud valimisliidud, mis tavaliselt ei taha alluda erakondade diktaadile. Kuid elu on näidanud, et ka kõige siiramate kavatsustega kohaliku elu edendamiseks loodud valmisliidud võivad siiski sattuda mõne erakonna saagiks ning selle liikmed erakonnastuda. Näiteks siis, kui võimuerakonnal on mõju, et suunata valla arengusse täiendavaid ressursse, kuid selle hind on selle erakonna mõjukuse kasv ehk siis senise valimisliidu allaneelamine. Kahjuks on sunderakonnastamine, mis on üks poliitilise korruptsiooni vorme, üsna levinud.

Kui erakond on juba saanud omavalitsuses juhtiva positsiooni võib erakondlik võimuvertikaal sundida peale liikmete värbamise ametnike ja allasutuse juhtide hulgast ning eriti usinad parteisõdurid püüavad erakonnastada ka allasutuste töötajad või seada erakonna liikmelisuse mistahes töökoha saamise eeltingimuseks!

Opositsiooni jäänud erakonnad võivad küll võimu kritiseerides rääkida teisest teest, et kavatsetakse seista oma valijate, mitte erakonna huvide eest, kuid erakondadevahelises keskkontorite survestatud konkurentsis ei ole õnnestunud neilgi midagi muuta.
Võimule saades tõrjutakse kõrvale endise võimuerakonna soosikuid ning justkui „juhuslikult“ täidatakse vabad ametikohad mitte väärikate kogukonnaliikmetega vaid erakondlastega, kes on tihti toodud hoopis teistest vallast või linnast. Selline tava põhjustab muu hulgas ka paanilist hirmu võimuvahetuse ees, mis ei tohiks ju demokraatlikus ühiskonnas olla mingi probleem.