AIN KAALEP: Õigekeelsusest ja heakeelsusest
Eriti siis, kui tegemist on seaduse- või teadusekeelega. Mõlemas peaksid k õ i k keelendid olema ju üheselt mõistetavad, väärmõistmised võivad nendes isegi ohtlikuks saada. (Näiteks kas või selline väike näide nagu sõnade „üksteise” ja „teineteise” vahe juhul, kui tähtis on just see, et tegemist on nimelt k a h e, mitte aga ü k s k õ i k m i t m e teguriga.) Teiselt poolt oleks aga peaaegu täiesti ükskõik, kas näiteks kirjutada „kas või” või „kasvõi”. (Kokkukirjutamist pooldas omal ajal J. V. Veski, öeldes, et tegemist on tervikmõistelise sõnaga.)
Elaval keelel on muidugi mitmeid tasandeid ja mõnes neist ei ole õigekeelsus tõepoolest väga esmajärgulise tähtsusega. Üks meie parimaid kirjanikke näiteks lubab endale täiesti süsteemitult kasutada nud-kesksõna kord täiekujulisena („kirjutanud”, „olnud”), kord lühikujulisena nagu see tihti kõnekeeles kostab („kirjutand”, „olnd”), ja seda isegi tavalises publitsistlikus proosas. Et olemas on nn licentia poetica, s.o luulevabadus, on küll üldiselt teatud ja tunnustatud, aga see on iseasi. See ongi üks elava keele loomulikke tasandeid. Luulevabaduse toomine tavaproosasse on mu meelest ometi tarbetu ja vahel isegi kahjulik ja endamisi olen nimetanud selle praktiseerimist pudrukeelsuseks. Ja ma arvan, et kui see poleks vastuolus ka õigekeelsusega, siis igatahes küll selle olulise nähtusega, mida nimetan heakeelsuseks.
Eespool märkisin ohutu kõrvalekaldena üldtunnustatud õigekeelsusest sõna „kasvõi”, ja eks leidu selliseid veel (kas või Tammsaarele omane „esteks”); kas aga ei võiks nende sekka asetada ometi ka „kirjutand” ja „olnd”? Siinkohal tahaksingi kõnelda just heakeelsusest. Eelkõige tähendaks see arusaamist s t i i l i s t, sellest, mis on sobiv ühele keeletasandile, sobimatu aga teisele. Eriti tähelepanelik peaks selles suhtes olema meie publitsistlik (ajakirjanduse, raadio, televisiooni) keel. Halb stiil on vältimatult vähese või isegi puuduliku mõtlemisvõime tunnistuseks. Ja vähegi keeletundlik inimene seda niimoodi vastu võtabki.
Kurbusega loen ja kuulen ikka ja jälle sõnu nagu „kostuma”, „sobilik”, „väljaütlemine”, kui loomulik (ja õige) oleks „kostma”, „sobiv”, „avaldus”… Näiteid sõnavaralisest stiilitusest võiks tuua muidugi veel ja veel, esitasin ainult mõned, mis on eriti levinud ja (vist) juba nii harjunud, et need tuleb lausa igapäevase sõnavara sekka lugeda. „Kostuma” on tarbetu lõunaeestipärasus, „sobilik” on ju õieti tuletis sõnast „sobi” (s.o „sohk”), „väljaütlemine” on lohisev saksa- või venepärasus, mida üldse vaja ei ole. Heakeelsust taotlev eestlane peaks sellised sõnad kohe oma käibest kõrvaldama, kui ta neile ka õigekeelsuse seisukohast midagi ette ei peaks heitma.
Elava keele sõnavara on kõigil oma tasandeil muidugi pidevas arengus ja muutumises, seda rangelt reguleerida ilmselt ei saagi. K o r r a s t a d a vajalikul määral aga siiski, ja siin peab meid aitama s t i i l i t u n n e. Just sellele toetubki heakeelsus.
Iganädalane keeleveerg
Terveid raamatuid võiks sel teemal kirjutada ikka ja jälle – nii nagu seda omal ajal on teinud näiteks niisugused mehed nagu Johannes Aavik ja Andrus Saareste (et nimetada vahest kõige silmapaistvamaid). Aga väga hea oleks seegi, kui meie keeleelu probleemid palju rohkem senisest kajastuksid meie ajakirjanduses. Meie suurte ajalehtede keeletoimetajatele (kui need on olemas) peaks olema tähtsaks ülesandeks koostada enam-vähem iganädalasi keeleveerge, kus antaks nõu, aga võidaks ka omavahel vaielda; kui vaja, siis ägedaltki! (Raadio keelesaateid kiita on muidugi põhjust!)
Demokraatlikus ühiskonnas on vaidlemine iseendastmõistetav ja isegi tervitatav. Seda öelnud, pean aga nukralt lisama, et just meie ajakirjanduse keeles on aina kuulda lausa demokraatiavastaseid toone, eriti kui asi puutub poliitikasse. Meie parlamendis ei vaielda ega väidelda, vaid „kembeldakse”! Kui moodustatakse valitsust, siis „jagatakse riigipirukat”! Ja kui mingi otsus häälteenamusega vastu võetakse, siis on tegemist „teerulliga”! Selge, et niisuguse sõnavaraga keeletasand on pärit kommunistidelt (või ka fašistidelt, sest demokraatiat mõnitavad mõlemad ju ühel meelel ja isegi ühes stiilis).
Kui me suudaksime arendada, täpsustada ja täiustada oma stiilitunnet, ei paraneks üksnes meie ajakirjanduse keel, vaid kindlasti ka meie mõtlemisvõime. Demokraatlik ühiskond peaks väärima ka tõelist heakeelsust. See aitaks teda ainult tugevdada.