Link kopeeritud!

AIN KAALEP: Õigekeelsusest ja heakeelsusest

 (220)
AIN KAALEP: Õigekeelsusest ja heakeelsusest
----

Õi­ge­keel­sus on mõis­te, mis to­hiks kau­nis üldi­selt tut­tav ol­la. Ühelt poolt küsib mõni­gi kee­le­ka­su­ta­ja ik­ka ja jäl­le, mil­li­ne kee­le­ku­ju on õige, mil­li­ne va­le – sel­leks, et vii­mast väl­ti­da –, ja eks ole nii­su­gu­ne küsi­mi­ne ise­gi kii­duväärt.

Eri­ti siis, kui te­ge­mist on sea­du­se- või tea­du­se­kee­le­ga. Mõle­mas peak­sid k õ i k kee­len­did ole­ma ju ühe­selt mõis­te­ta­vad, väärmõist­mi­sed võivad nen­des ise­gi oht­li­kuks saa­da. (Näi­teks kas või sel­li­ne väi­ke näi­de na­gu sõna­de „üks­tei­se” ja „tei­ne­tei­se” va­he ju­hul, kui täh­tis on just see, et te­ge­mist on ni­melt  k a h e, mit­te aga  ü k s k õ i k   m i t m e  te­gu­ri­ga.) Tei­selt poolt oleks aga peaae­gu täies­ti ükskõik, kas näi­teks kir­ju­ta­da „kas või” või „kasvõi”. (Kok­ku­kir­ju­ta­mist pool­das omal ajal J. V. Ves­ki, öel­des, et te­ge­mist on ter­vikmõis­te­li­se sõna­ga.)

Ela­val kee­lel on mui­du­gi mit­meid ta­san­deid ja mõnes neist ei ole õige­keel­sus tõepoo­lest vä­ga es­majär­gu­li­se täht­su­se­ga. Üks meie pa­ri­maid kir­ja­nik­ke näi­teks lu­bab en­da­le täies­ti süstee­mi­tult ka­su­ta­da nud-kesksõna kord täie­ku­ju­li­se­na („kir­ju­ta­nud”, „ol­nu­d”), kord lühi­ku­ju­li­se­na na­gu see tih­ti kõne­kee­les kos­tab („kir­ju­tan­d”, „oln­d”), ja se­da ise­gi ta­va­li­ses pub­lit­sist­li­kus proo­sas. Et ole­mas on nn li­cen­tia poe­ti­ca, s.o luu­le­va­ba­dus, on küll üldi­selt tea­tud ja tun­nus­ta­tud, aga see on isea­si. See on­gi üks ela­va kee­le loo­mu­lik­ke ta­san­deid. Luu­le­va­ba­du­se too­mi­ne ta­vap­roo­sas­se on mu mee­lest ome­ti tar­be­tu ja va­hel ise­gi kah­ju­lik ja en­da­mi­si olen ni­me­ta­nud sel­le prak­ti­see­ri­mist pud­ru­keel­su­seks. Ja ma ar­van, et kui see po­leks vas­tuo­lus ka õige­keel­su­se­ga, siis iga­ta­hes küll sel­le olu­li­se näh­tu­se­ga, mi­da ni­me­tan hea­keel­su­seks.

Ees­pool mär­ki­sin ohu­tu kõrva­le­kal­de­na üld­tun­nus­ta­tud õige­keel­su­sest sõna „kasvõi”, ja eks lei­du sel­li­seid veel (kas või Tamm­saa­re­le oma­ne „es­tek­s”); kas aga ei võiks nen­de sek­ka ase­ta­da ome­ti ka „kir­ju­tan­d” ja „oln­d”? Siin­ko­hal ta­hak­sin­gi kõnel­da just hea­keel­su­sest. Eelkõige tä­hen­daks see aru­saa­mist s t i i l i s t, sel­lest, mis on so­biv ühe­le kee­le­ta­san­di­le, so­bi­ma­tu aga tei­se­le. Eri­ti tä­he­le­pa­ne­lik peaks sel­les suh­tes ole­ma meie pub­lit­sist­lik (aja­kir­jan­du­se, raa­dio, te­le­vi­sioo­ni) keel. Halb stiil on väl­ti­ma­tult vä­he­se või ise­gi puu­du­li­ku mõtle­misvõime tun­nis­tu­seks. Ja vä­he­gi kee­le­tund­lik ini­me­ne se­da nii­moo­di vas­tu võtab­ki.

Kur­bu­se­ga loen ja kuu­len ik­ka ja jäl­le sõnu na­gu „kos­tu­ma”, „so­bi­li­k”, „väl­jaütle­mi­ne”, kui loo­mu­lik (ja õige) oleks „kost­ma”, „so­biv”, „a­val­du­s”… Näi­teid sõna­va­ra­li­sest stii­li­tu­sest võiks tuua mui­du­gi veel ja veel, esi­ta­sin ai­nult mõned, mis on eri­ti le­vi­nud ja (vist) ju­ba nii har­ju­nud, et need tu­leb lau­sa igap­äe­va­se sõna­va­ra sek­ka lu­ge­da. „Kos­tu­ma” on tar­be­tu lõunaees­tipä­ra­sus, „so­bi­li­k” on ju õie­ti tu­le­tis sõnast „so­bi” (s.o „soh­k”), „väl­jaütle­mi­ne” on lo­hi­sev sak­sa- või ve­nepä­ra­sus, mi­da üld­se va­ja ei ole. Hea­keel­sust taot­lev eest­la­ne peaks sel­li­sed sõnad ko­he oma käi­best kõrval­da­ma, kui ta nei­le ka õige­keel­su­se sei­su­ko­hast mi­da­gi et­te ei peaks heit­ma.

Ela­va kee­le sõna­va­ra on kõigil oma ta­san­deil mui­du­gi pi­de­vas aren­gus ja muu­tu­mi­ses, se­da ran­gelt re­gu­lee­ri­da ilm­selt ei saa­gi.  K o r r a s t a d a  va­ja­li­kul mää­ral aga siis­ki, ja siin peab meid ai­ta­ma  s t i i l i t u n n e.  Just sel­le­le toe­tub­ki hea­keel­sus.

Iganädalane keeleveerg

Ter­veid raa­ma­tuid võiks sel tee­mal kir­ju­ta­da ik­ka ja jäl­le – nii na­gu se­da omal ajal on tei­nud näi­teks nii­su­gu­sed me­hed na­gu Jo­han­nes Aa­vik ja And­rus Saa­res­te (et ni­me­ta­da va­hest kõige sil­ma­paist­va­maid). Aga vä­ga hea oleks see­gi, kui meie kee­lee­lu prob­lee­mid pal­ju roh­kem se­ni­sest ka­jas­tuk­sid meie aja­kir­jan­du­ses. Meie suur­te aja­leh­te­de kee­le­toi­me­ta­ja­te­le (kui need on ole­mas) peaks ole­ma täht­saks üle­san­deks koos­ta­da enam-vä­hem iganä­da­la­si kee­le­veer­ge, kus an­taks nõu, aga võidaks ka oma­va­hel vaiel­da; kui va­ja, siis äge­dalt­ki! (Raa­dio kee­le­saa­teid kii­ta on mui­du­gi põhjust!)

Loe veel

De­mok­raat­li­kus ühis­kon­nas on vaid­le­mi­ne iseen­dastmõis­te­tav ja ise­gi ter­vi­ta­tav. Se­da öel­nud, pean aga nuk­ralt li­sa­ma, et just meie aja­kir­jan­du­se kee­les on ai­na kuul­da lau­sa de­mok­raa­tia­vas­ta­seid too­ne, eri­ti kui asi puu­tub po­lii­ti­kas­se. Meie par­la­men­dis ei vaiel­da ega väi­del­da, vaid „kem­bel­dak­se”! Kui moo­dus­ta­tak­se va­lit­sust, siis „ja­ga­tak­se rii­gi­pi­ru­ka­t”! Ja kui min­gi ot­sus hääl­tee­na­mu­se­ga vas­tu võetak­se, siis on te­ge­mist „tee­rul­li­ga”! Sel­ge, et nii­su­gu­se sõna­va­ra­ga kee­le­ta­sand on pä­rit kom­mu­nis­ti­delt (või ka fašis­ti­delt, sest de­mok­raa­tiat mõni­ta­vad mõle­mad ju ühel mee­lel ja ise­gi ühes stii­lis).

Kui me suu­dak­si­me aren­da­da, täp­sus­ta­da ja täius­ta­da oma stii­li­tun­net, ei pa­ra­neks üks­nes meie aja­kir­jan­du­se keel, vaid kind­las­ti ka meie mõtle­misvõime. De­mok­raat­lik ühis­kond peaks vää­ri­ma ka tõelist hea­keel­sust. See ai­taks te­da ai­nult tu­gev­da­da.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare