Ain Kaalep - südametunnistusega esteet, erudiit ja sõdur
Austatud maestro, austatud kolleegid, austatud kõik juubeli tähistajad!
Täna, 74 aastat tagasi, 4. juunil 1942 saabus Soome üsna ootamatult Adolf Hitler, et õnnitleda marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi tema 75.sünnipäeval. Pidi tulema ainult kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel, üllatuslikult, nagu välk selgest taevast saabus ta koos Hitleriga. Mannerheimi tiitel oli seni marssal, just sel päeval ülendas president Risto Ryti ta Soome marssaliks. Kokku saadi Immolas, Imatra linna lähedal ülemjuhataja töörongis, üpris Soome-Nõukogude rinde ja ka tänase piiri lähedal. Võite üks kord arvata, kes aina kõneles ja kõneles. (Muuseas, soomlased salvestasid salaja selle jutu.) Juttu tuli Esimesest maailmasõjast, eriti toonitas Hitler, et ta sai toona gaasimürgituse. Kah kangelane! Ja neid mälestusi puhus ta tõelisele kangelasele.
Mina olen ikka mõelnud, mida Mannerheim mõtles sellest sõnadega loopijast? Tema oli lõpetanud kõrged koolid, ka tsaari-Venemaa Kindralstaabi akadeemia, tema oli tsaari-Venemaal ülendatud kindralleitnandiks, tema oskas paljusid keeli, tema tundis läbi ja lõhki nii Aasiat kui Euroopat, kus ta oli sõdinud ja luurel käinud, tema oli väga vanast ja väärikast aadlisoost, kui Soome polnuks vabariik, oleks ta kandnud tiitlit parun. Hitler oli aga kaprali aukraadis, keskhariduseta isehakanu, varem rentslikunstnik, nüüd füürer, viibinud vaid Kesk-Euroopas, pärit oli ta pisiametnike soost, kusjuures üks tema vanaisadest oli teadmata.
Miks ma sellest räägin?
Sellepärast, et ma räägin Ain Kaalepist. Sellepärast, et Ain Kaalep saab täna 90-aastaseks. Ja natuke ka sellepärast, et Mannerheim saanuks täna 149-aastaseks.
Aga kõige rohkem paralleelide pärast päevaga, mil Ain Kaalepist tihti 1986. aastal ENSV teeneline kirjanik.
Ma kujutan ette, et haletsusväärselt koloniaalprovintsilt kõrget tunnustust saades võisid Kaalepi peast läbi käia umbes samasugused mõtted, nagu Mannerheimil pealesurutud sundkohtumisel Hitleriga.
Kaalep oli toona ja on tänagi väljapaistev intellektuaal, oskas ja oskab paljusid Euroopa ja Aasia keeli, oli tõlkinud eesti keelde maailma klassikat igast maailmanurgast, ilma milleta ei saakski me end pidada kultuurrahvaks. Südametunnistus ja ülev vastutustunne euroopalike väärtuste eest oli Kaalepil käskinud vabatahtlikult minna appi hõimurahvale, kui Stalin seda allutada üritas. Eesti jalaväerügement JR 200 oli loodud 1944.aastal Mannerheimi käskkirjaga! Tolle rügemendi ajalehes kirjutas sõdur Kaalep luuletusi.
Hitler annetas Mannerheimile kolm aastat enne sõjakaotust natsi-Saksamaa kõrgeima ordeni nimega Saksamaa kotkas suure kuldristiga, kultuurivaba Nõukogude võim, mille vastu Kaalep oli, relv käes, vabatahtlikult võidelnud, omistas talle mõni aasta enne oma lagunemist teenelise kirjaniku tiitli. Enne seda oli Nõukogude võim Kaalepit vangis ja seejärel pikas sisepaguluses hoidnud.
Paralleelid missugused!
Täna on siin palju räägitud Kaalepist kui tõlkijast, kui luuletajast, kui esseistist, kui meie intellektualismi tipu, ajakirja Akadeemia peatoimetajast ja teistest töödest, ilma milleta oleks meie kultuur, meie riikki vaesem ning suisa auklik. Kaalep on mitmekümne originaalraamatu autor ja umbes sajakonna teose tõlkija, ja nende hulgas ei olegi teise-kolmandajärgulisi taiseid. Tänan tänaste kõnede eest, neid oli tõesti meeldiv kuulata, sain targemaks minagi.
Mulle aga meenub veel üks oluline seik Kaalepi eluteel. Ta oli meie pöördelistel aegadel Eesti Komitee ja Põhiseaduse Komitee liige. JR 200 sõduri puhul on see loomulik ja loogiline, usun, et sekkuda otsustas ta südametunnistuse ja vastutustunde ajel.
Meie riik oli 1940.aastal jõhkralt okupeeritud, riigi toimimine de facto katkestatud. Ja nüüd saabus pärast pikka pimedust aeg, mil õiglus hakkas taas võidutsema, mil käeulatuses oli meie iseolemise taastamine ja mis siis taastuski. Mis oleks olnud endastmõistetavam kui jätkata samast kohast, kust meid katki murti, sama põhiseadusega, nagu meil oli enne meie allutamist võõrvõimule. Euroopalik intellektuaal, läänemeelne demokraat Kaalep aga mõtles teisiti – ennistada Konstantin Pätsi põhiseadus, ei mingil juhul! Ja seda kogu austuse juures Konstantin Pätsi vastu. Pole vaja autoritaarset riiki! Vaba Euroopa on hoopis teist sisu ja teist nägu kui oldi 1940.aastal, pole võimatu, et omariikluse kestes oleks meilgi 1937./1938.aasta põhiseadus muudetud. Ja tulemus – uuest Eestist tuli eeskujulik parlamentaarne riik oma eeskujuliku põhiseadusega.
Muidugi ei ole need kaks seika kõige olulisemad Ain Kaalepi elutöös. Aga minu meeles peegeldub neis nagu piisakeses meres Kaalepi olemus.
Ma tean, et tugeva isiksusena ei salli Ain Kaalep kiitmist, ma loodan, et talle omase heatahtlikkusega ta selle sõnavõtu välja kannatab.
