Puutus kõrva, jäi meelde.

Lapsed on tüütud ja vanemad on tüdinud. Pereeluga ja peresuhetega on pahasti.

Kole pereelu on esiplaanil

Ligi poolsada aastat on nähtud igasuguseid filme koledast pereelust. Esirinnas siin muidugi Ingmar Bergmani looming, kellel pidid olema tõesti jubedad perekogemused, kui ta nende ajel jälle midagi neurootilist valmis nikerdas. Andekal inimesel tuleb alati välja muljet avaldav teos, räägib see siis millest tahes.

Üks teine Rootsimaa andekas inimene lõi just samal ajal muljet avaldavat idülli: Astrid Lindgren. Eks ole kas või „Bullerby lastes“ kaunilt olemas just see, mida Bergman oma teostes eitab.

Ka kõiksugu seriaalid näitavad meeleldi konflikti laste ja vanemate vahel. Siin pole midagi imestada. Konfliktist arendab ikka mõne huvitava loo välja, idülli on palju raskem käsitleda nõnda, et ei läheks läägeks kätte. Idüllile peab lähenema väga ettevaatlikult ja tõega andekalt, et selle kohta ei saaks öelda ninnu-nännu, mis on teadagi paha.

On ju paha vaadata maisihelbe- või pesupulbriperekondi, kes igal õhtul kuhugi külmemate filmide vahele sooja sõbralikku pereidülli poetavad, unustamata muidugi märkimast, et kõik see on heade maisihelveste ja lumivalge pesu pruukimise tulemus?

Aga pesu on ikka hallivõitu, ja maisihelbed ei ole veel kedagi õnnelikuks teinud. Igal õhtul istub hulk üksildasi lapsi neid idülle vaatama, ja nii palju siis pereelu neile jagubki.

Õige pereelu asemel on üksildus

Pereelu asemel on inimesel kambad ja üksildus. Kampasid võib nimetada igatpidi: sõpruskond, jeng, pensionäride huviring. Kõik nad koosnevad enam-vähem üheealistest, kellel omad müüdid, omad tõekspidamised.

Lasteaias pannakse inimesed kokku omavanustega, ja nii jääb elu lõpuni. Töökohal on koos ikka tööealised. Puuduvad lapsed ja vanakesed. Kadunud on inimeste loomulik kooslus. Erinevate vanuserühmade vahel valitseb põlgus ja isegi vihkamine.

Kummatigi arvan ma, et loomulikus kooseksisteerimises ja loomulikus tervikelus, mis koosneb lapsepõlvest, täiseast ja vanadusest, on kuskil peidus elujõu allikas. Isolatsioonis toimivatel eakooslustel on enesehävitusteele mineku oht suurem.

Perekond võiks ju loomuliku elu mudel olla. Taluaegadel nii oligi. Linnaühiskonnas kulgeb areng kampade ja üksilduse suunas, ja oh kui raske on loomuliku elu mudelit püsimas hoida.

Takistamas on tüütus ja tüdimus, soovi- ja jaksupuudus. Näiteks kasvõi ühiste hubaste pereõhtusöökide korraldamine võib ebaõnnestuda, sest mõned jõuavad koju varem ja võtavad juba midagi külmkapist, et siis teleri või arvuti juurde siirduda. Teiste pereliikmete päevatalitused, õnnestumised ja mured ei paku jututoa või põneva seriaali kõrval erilist pinget. Ühiseid ettevõtmisi takistab rahapuudus.

Ostke näiteks pühapäeva pärastlõunaks kinopiletid perele, kus on kaks-kolm last, isa, ema ja vanaema või vanaisa, võib-olla isegi mõlemad. Vanasti kui kõigi põlvkondadega koos käidi kirikus, ei küsinud seansi eest raha keegi, ja pärast jutlust sai veel tuttavaid näha. Isegi põlvkonna mõiste oli toona võõras ja põlvkondade omavaheline sallimatus manifesteerimata.

Edaspidi võiks ka rääkida hoolimisest

Küllap oli ka vanas taluühiskonnas omavahelist tüdimist ja nääkumist, kuid lapsed sündisid. Neid oli vaja, ja ega neid vist osatudki nii väga ära hoida. Praegu ei ole inimesel lapsi vaja. Elu jätkamise terve instinkt nõrgeneb järjest. Lapsi vajab riik, kuid riigil instinkte pole, nii et vaevalt riigil just elu jätkuvus nii väga südame peal on. Riigil on vaja maksumaksjaid. Riik peab maksma vananejatele pensioni. Lapsi neil vanakestel tihti pole, ja ega iga laps nii väga kedagi toetada ei tahagi.

Lapsevanematel ei õnnestu sugugi alati oma lapsega hoolivat sidet hoida. Pole ka külaühiskonna karmi pilku peal, mis sunniks tavade järgi talitama, sest muidu ähvardab lindpriius. Tänapäeval tundub lindpriius muuseas vägagi trendikas.

Paljudes riikides ollakse jõutudki totaalse üksilduseni keset suurlinna neurootilisi neoontulesid, kus testitakse indiviidi elujõudu. Siinmail ollakse küll enam Bergmani tasandil, kus lapsi püütakse viia veel maasikavälule. Olgu või malevakorras.

Lindgren taas kirjeldab oma teostes armsalt sellist elu, mis siinmailgi paljudel sihiks silma ees ja sunnib peale sellist töörabamist, et perele aega ega jõudu üle ei jää. Teistpidi pilguga vaadates on siin idealiseeritud keskklassi väikekodanluse elu, mis tegelikkuses viis enesehävitusliku hipiliikumiseni ja punkarluseni. Alati on kuskil keegi, kes kõik ära rikub. Keegi käib alati kellelegi fataalselt närvidele. Alati võib just must lammas karja juhiks saada.

Ma ei tea, kuidas üldrahvaliku sallimatuse keskel jõuda selleni, et inimene vähemasti ei tahaks meelega käia teistele närvidele. Juba see oleks kingitus, mida ei julge oodatagi. Edasi võiks rääkida juba hoolimisest ja lugupidamisest. Ja veel edasi võiks kõik veelgi toredamaks minna.