Vene rööpalaiusega raudteede maailm on hiiglasuur, mis elab oma elu, kuid vaatab rohkem itta kui läände. ELi suhtes on maailm ebasõbralik, ükskõikne, isegi vaenulik. Raha liigub seal palju. Ka Balti raudteed kuuluvad sinna maailma – seal on nende elu, tulud ja tegevus. Selles maailmas on üks juht – Venemaa raudtee president Vladimir Jakunin. Ta pole üksnes kõige suurema raudtee juht, ta on kogu selle maailma majanduslik ja poliitiline valitseja. Jakuninile olin mina ainuke Külaline, The Guest. Natuke samale tasemele asetus ka Saksa transpordiminister Peter Ramsauer. Tema ei pidanud algselt tulema, aga minu osalemisest kuuldes muutis plaani.

See, et Jakunin ELi delegatsioonile ja mulle kui komisjoni asepresidendile nii suurt tähelepanu pööras, üllatas enamikku Vene rööpalaiusega raudteemaailma väiksemaid valitsejaid. Silmanähtavalt ei osatud reageerida. Sergei Karaganov süüdistas oma kõnes Jakuninit koguni liiga eurotsentristliku ürituse korraldamise eest.

Näib, et astusime õige sammu. 1520 mm maailm saab oma asja ajada ilma Euroopata, aga milleks? Parem oleme kohal ja katsume Euroopa-vaenulikkust või Euroopa-ükskõiksust vähendada.
Vene rööpalaiusega raudteemaailma jaoks eksisteerib läänes vaid üks riik – Saksamaa. Tema on kõik ja kõikjal. Rongid loomulikult Siemens, vedureid tehakse koos – Volkswagen on Vene rahvusliku jalgpallikoondise sponsor (!), ehitajad Saksa firmad. Saksamaa asendab seal maailmas mõistet „Euroopa”. Kui muidugi Euroopa Liitu muul viisil kohal pole! Saksamaa ja Venemaa liiga
tihedast läbikäimisest on paar korda paksu pahandust tõusnud …

Käisime ka Stalini suvilas nimega Zeljonaja Roštša – üks kaheksateistkümnest. Enamik sellest on kadunud, laiali tassitud. Ängistav tunne. Nii palju märke kohutavast paranoiast. Hiiglasuur,
kole ja tumeroheline hoone. Vaipu polnud, sest Juhile ei tohtinud keegi vaikselt läheneda. Kõikjal tumedad puupaneelid. Suur diivan kõrge seljatoega, et tagant poleks istujat näha. Pealegi ebamugav ja kõva, sest sisemust täidavad hobusejõhvid – need pidavat kuuli teelt kõrvale kallutama.

Dilemma – nagu ka Hitleri puhul (ikkagi suurmõrvarid) – muuseumi rajada ei saa, sest ajalooline taak on liiga ränk. Järelikult pole alust midagi säilitada. Ajaloohuvilistele teeb see suurt kahju,
kuid samas on mõistetav soov vältida natside ja kommunistide palverännakuid ning meeleavaldusi.