AINULT PÄEVALEHES: Kuidas ENSV juhid soovisid Leonid Brežnevile meeldida ja kuidas tema juubeliks kingitusi valiti

Kirjastuses Hea Lugu ilmus esimene ENSV ühte märkimisväärset juhti, Johannes Käbinit, meenutav ja iseloomustav teos. Raamatu autoriks Leo Laks, kes töötas aastaid ENSV peremehe abina. Allpool pikem lõik Käbini, Moskva ja Brežnevi suhetest.

Sellesse aega jäi ka üks Käbini juhuslik kokkusaamine Leonid Brežneviga sanatooriumi lõunalauas. Seegi sanatooriumis viibimine oli seotud korrapärase, kohustusliku ja üpris põhjaliku tervisekontrolliga, mida tehti paar korda aastas Kremli haigla korraldamisel ning mis kestis mõnest kuni kümmekonna päevani. Seesugusele tervisekontrollile allutati juhid peaaegu et parteidistsipliini järgimise nõuet esile tuues. Need teatud aja järel teostatavad läbivaatused tõid tihti kokku samu patsiente. Need olid üleliiduliste ja liiduvabariikide parteijuhtide üheks eraviisiliste kohtumiste kohaks, kus mitteametlikus keskkonnas suhelda sai.

Eelkõige saadi siiski kokku lõunalauas, kus oli kombeks ka enda algatusvõimet näidata ning mõne meeldiva asjaga lauakaaslasi üllatada. Sagedamini seostusid need üllatused omakandi roogade
tutvustamise ja proovimisega. Muidugi selles ulatuses, mis mahtusid laudkonnale ette nähtud dieedi raamidesse.

Brežnev üllatas lauakaaslasi oma väidetava lemmikroaga. Ta palus ettekandjal tuua köögist kuumi keedukartuleid ja pisut toorest hakitud mugulsibulat. Kui tellitu oli lauale jõudnud, avas ta kaasa
võetud poslamaslapudeli ning kallas igaühe taldrikule sortsu päevalilleõli. Kartulitükk tuli päevalilleõlisse kasta, sibulahakkes veeretada, siis sellele näpuotsaga veidi soola peale riputada ning seejärel suhu pista. „Oh kui maitsev,” ütles ta ise seepeale ja kõik kordasid tema järel: „Vkusno!” Kartulid söödud, lõi kostitaja õlipudelile peopesaga patsti korgi peale ja tõstis selle kõrvale uut korda ootama. Enamasti ei unustanud ta pudelit lauast lahkudes kaasa võtmast. Mõnikord aga kinkis ta õlipudeli, millest paari sõrme jagu õli ära oli tarvitatud, erilise poolehoiu märgina mõnele lauakaaslasele. Üks niisugune poslamaslapudel jõudis ka Tallinna Käbini kabineti kõrval asunud puhkeruumi lauale. See oli üpris tavalise väljanägemisega pooleliitrine õllepudeli moodi taara, nagu neid meiegi poodides küll oli. Ainult silt pudelil oli trükitud läikpaberile ja õli selles oli lõhnatu ning näis olevat poeõlist ka puhtam. Leonid Iljitšil paistis olevat huumorimeelt ja mõnikord ta ei hoidnud seda vaka all. Seda ei juhtunud siiski kuigi tihti, sest arvatavasti amet ja sellega seonduv positsioon tuletas ennast tublisti meelde.

Kord ühel NLKP Keskkomitee tollase üldosakonna juhataja Konstantin Tšernenko eestvõtmisel kokku kutsutud parteikomiteede üldosakondade juhatajate üleliidulisel nõupidamisel pidi
avasõnaks tervituse ütlema peasekretär isiklikult. Brežnev astus pulti, kohendas prille, kuid pabereid tal käes ei olnud ja ta alustas ootamatu pöördumisega iseenda poole, nagu oleks kõnetoolis tema asemel keegi teine. „Väga lugupeetud kallis seltsimees Leonid Iljitš,” kuulutas ta pärast paari köhatust oma rämedal häälel, mispeale saali läbis kahin ja keegi ilmselt enam ei teadnud, mida asjast arvata. „Me kõik oleme siiralt väga rõõmsad, et teil, kallis Leonid Iljitš, hoolimata teie kolossaalsest hõivatusest ja tohutust töökoormast, leidus aega ning võimalust meiega kohtuma tulla.”

Saalis valitses hauavaikus. Mitte keegi ei teadnud, kuidas reageerida, ka Tšernenko mitte.
Lõpetanud iseendale suunatud tervitustiraadi, pöördus Brežnev korraks saali poole, nagu oodates sealt mingit reageeringut, aga kuna seda ei järgnenud ja kõik saalis istujad talle vaid ebalevate
nägudega tummalt otsa vaatasid, tõmbas ta taskust mõne kokkumurtud paberilehe ning kõneles mõnest üldosakondade töö küsimusest. Seejärel tervitas ta kokkutulnuid keskkomitee sekretariaadi
ja enda poolt ning soovis nõupidamisele edu.

Nõupidamisel osalejatele jäi peasekretäri kummastav tegu täielikuks mõistatuseks. Kas ta esitas selle etteaste selleks, et välja naerda juba aastate eest kõige kõrgemal parteifoorumil hukka mõistetud ja nüüd uuesti tema enda isiku najal kõvasti juurdunud ning võrseid ajavat isikukultust ja avalikult alla kriipsutada enda eitavat seisukohta sellise ülistuse suhtes? Või oli see pelgalt ebaõnnestunud katse bürokraatiaga sinasõprust pidavat kuulajaskonda veidi intrigeerida? Ei tea! Lihtsaim seletus on, et seesuguse vabameelsuse taustaks oli juhuslikult pähe karanud mõte. Üsnagi ebalevalt võiks lõpuks ka küsida, kas see üldsegi oli katse nalja teha.

Siin on sobiv koht tuua ka teine näide, mis pärineb peasekretäri 70. sünnipäeva tähistamiselt 1976. aasta detsembris. Sel puhul riiklikult korraldatud suures peolauas oli kõikidele osavõtjatele määratud koht kindla alluvussuhte järgi. Range kord kehtis ka kõige muu puhul. Liiduvabariikide esimesed sekretärid olid pandud istuma NSVLi põhiseaduses kindlaks määratud järjekorras ja pidid ka sünnipäevalist tervitama samas järjestuses. Igaüks teadis täpselt ette, millal jõuab kätte tema kord püsti tõusta ning ülistuskõne ette kanda.

Kummatigi tehti kindlaks määratud korralduses üks erand, nii et Käbinile anti sõna tervituseks ootamatult kohe Vene Föderatsiooni järel teisena, mitte aga liiduvabariikide järjestuses viieteistkümnendana. Nii kõneles ta koguni enne liiduvabariikide loetelus teisel kohal seisnud Ukrainat, kus parteijuhiks oli NLKP Keskkomitee poliitbüroo liige Vladimir Štšerbitski. See oli ainus märgatav kõrvalekalle õhtu eelnevalt kindlaks määratud protokollist. Või oli see erand meelega juba varem ette nähtud?

Seesugust Käbini ja sellega kogu Eesti NSV esiletõstmist pandi kiivalt tähele ja otsiti selle põhjusi. Kõige levinuma arvamuse järgi oli erandi tegemise ajendiks Eesti tehtud ainulaadne kingitus, mis olevat sünnipäevalapsele väga meeldinud ja mille ta kohe olevat ka kasutusele võtnud.

Kingitusi ei antud Brežnevile üle mitte isiklikult, vaid need viidi peasekretäri sekretariaadis üles seatud erilisele kingituste lauale. Eesti kingitus paistis teiste hulgast tõepoolest silma, mitte vahest
hinnalisuselt, kui rublades mõõta, vaid kunstilise lahenduse ja teostuse poolest. See võttis arvesse peasekretäri suurt armastust tee vastu, mida talle meeldis juua vene kombe kohaselt tükksuhkrut
juurde võttes, kuumale joogile peale puhudes ja seda häälekalt rüübates. Eesti NSV poolt kingitigi Leonid Brežnevile hõbedast teeserviis kahele, mis hinnalt oli siiski ligikaudu võrdväärne kahe sõiduauto Lada omaga. See koosnes kandikust, kahest teeklaasi hoidjast, kange tee kannust, suhkrutoosist ja küpsisevaagnast. Muidugi olid seal juures ka hõbedased teelusikad ja küpsisetangid ning korralikud teeklaasid. Serviisi valmistasid Tallinna Juveelitehase meistrimehed
ja seda kaunistas eesti rahvuslik dekoor. Kogu komplekt oli paigutatud Kunstifondi Tallinna Kombinaadis ARS just selleks puhuks valmistatud pilkuköitvasse ja väga kvaliteetsesse nahkkarpi.
Tol ajal oli üldiselt kombeks, et kõrged partei- ja riigitegelased pidasid neile isiklike või ka riiklike tähtpäevade puhul tehtud mis tahes kingitusi enda omaks. Ka Brežnev võttis hõbedase teeserviisi
isiklikku kasutusse. See olevat talle väga meeldinud ja olnud külaliste ees uhkustamise objektiks. Tema 71. sünnipäeva eel järgmisel aastal ei osanud Käbin arvata, mida peasekretärile kingiks valida, ja palus selles asjas nõu küsida Brežnevile väga lähedaselt kaastöötajalt, tema juba mainitud abilt Viktor Golikovilt. Soovitus oli kinkida Leonid Iljitšile juba selgesti isiklikku kasutusse kuuluv tarbeese, pööratud lambanahast joppkasukas, dubljonka. „Ta on suur jahimees ja ta tunneks sellisest soojast kasukast kindlasti rõõmu.”

Ja lisas: „Temale sobib number 54. Minu kasv on 56.”

Läheme korraks veel tagasi NLKP Keskkomitee sanatoorse puhkekodu lõunalaua äärde. Pärast seda, kui peasekretär oli lauakaaslastele oma lemmikrooga pakkunud, võttis ka Käbin nõuks neid millegi omapärasega kostitada. Ta otsustas kuumsuitsuräime kasuks. See on õrn kaup, mis transportimist väga ei talu, mistõttu merest kaugemal tuntakse seda vähe ja kui ongi teinekord saada, on see olnud sügavkülmas, kaotanud hõrgu maitse ning muutunud puiseks. Tallinna kiludega, mis on pakitud plekk-karpi ja seeläbi viidavad kõikjale, oli ta juba varem sealses laudkonnas menu saavutanud. Ehkki need rohkete vürtside tõttu sanatooriumi menüüsse eriti ei sobinud, olid kilud üksnes kiidusõnu pälvinud. Suitsusilku müüdi Tallinna toidukauplustes üsna vabalt. Kala oli pakitud päris korralikku värvitrükis kartongkarpi, see kaalus üks kilo ja maksis üks rubla. Ostjad pidasid neid siiski kalliks ja pealegi oli kaup tihtipeale läbinud sellesama kurikuulsa sügavkülmutamise. Seetõttu sai kala tegelik kvaliteet selgeks alles pärast karbi avamist ja võis tekitada pettumust. Kilo viinereid maksis samal ajal 1 rubla 40 kopikat ja neid oli raske kätte saada, kuid see oli ikkagi kindel kaup.

Käbin tahtis, et vastu hommikut võetakse ahjust suitsuräimed, pakitakse pärast jahtumist karpidesse ja saadetakse hommikuse reisilennukiga kohe Moskvasse. Lennuväljale läheks vastu Eesti NSV esinduse auto, mis viiks kala otse sanatooriumi. Nii jõuab lõunalauale karp värsket ja korralikku suitsuräime. Nii tehtigi ja seesugune „suitsusilgusild” toimis Tallinna ja Moskva vahel kümmekond päeva, kuni Käbin sanatooriumis viibis. Mitmesuguste hõrgutistega hellitatud ülikutele maitses meie suitsusilk väga. Kõik kiitsid nagu jõudsid, et see kala viib lausa keele alla. Ja muidugi
kerkis otsekohe küsimus: miks te sellist harva nähtavat delikatessi ainult endale hoiate ega too seda näiteks Moskvasse? Käbinil tuli palju selgitada, et see hõrgu maitsega kala on samas ka väga õrn ning ei kannata transportimist. Kui aga seda sügavkülmutada, saab seda küll kaugemale toimetada, kuid maitse pole enam see ja väljanägemisestki ei jää palju järele. Sanatooriumist tagasi jõudes ei olnud Käbin kitsi tänusõnadega värske suitsuräimega varustamise eest. Ta tänas kogu laudkonna nimel, kuhu kuulus ka – ja seda rõhutas ta eraldi – Leonid Brežnev isiklikult.