01.12.2013, 14:30

AINULT PÄEVALEHES: Mart Laari sissejuhatus ja haaravad lõigud ta uuest metsavendade raamatust

Ajaloolane Mart Laar avaldas äsja uue raamatu metsavendadest - sel puhul on ta kirjutanud Eesti Päevalehe lugejatele sissejuhatuse ja andnud ajaloo detailide mõistmiseks ka paar episoodi teosest.

Mart Laar, ajaloolane

Mart Laar nimetati Eesti Panga nõukogu esimeheks

FOTO: Foto: Eero Vabamägi

Metsavendade vaim elab edasi,
Mart Laar

Raamat "Metsavennad" ilmus esimest korda 20 aastat tagasi. Sellest on palju aastaid möödunud ning trükis on avaldatud palju uut materjali ning täpsustavaid andmeid.

Tõsist tööd on teinud mitmed uurijad, tänu kellele on nüüd võimalik anda metsavendlusest uus üldistav ülevaade. Kui algselt arvasin, et on võimalik vaid kunagist raamatut veidi täpsustada, siis tegelikkuses sai sellest päris uus raamat.

Raamatus on ülevaade metsavendluse ajaloost ning tekkest, selle kujunemisest ning algusest aastatel 1944 ja 1945. Põgenemistest välismaale, liikumise kõrgperioodist, metsavendade elu-olust ning juhtidest (Hirmus Ants, Richard Saaliste, Elmar Ilp), metsavendade suurematest operatsioonidest ning nõukogude võimu võitlusest metsavendade vastu, Lääne luure operatsioonidest Eestis ning viimastest metsavendadest.

Metsavendlus oli kangelaslikumaid ja traagilisemaid lehekülgi Eesti uuemas ajaloos. Keegi ei andnud neile vastupanu alustamiseks käsku - see oli puhtalt Eestist endast välja kasvanud liikumine. Metsavendlus polnud samas mingi Eestile ainuomane nähtus. See esines, ja tihti Eestist aktiivsemalgi kujul, pea kõigis omal ajal Molotov-Ribbentropi paktiga diktaatorriikide jagatud maades. Sellestki on raamatus juttu.

Metsavendade võitlus oli lootusetu ning nad olid algusest peale hävingule määratud. Ometi osutusid kokkuvõttes just nemad võitjaks. Sest Nõukogude Liit kukkus kokku täpselt sellisel kombel nagu metsavennad olid ennustanud, ainult et see toimus oodatust palju hiljem.

Metsavennad lõid legendi, mida nõukogude võim asjatult püüdis rahva mälust kustutada. See legend andis üha uutele ja uutele põlvkondadele indu vastupanu jätkamiseks kuni Eesti lõpuks taasiseseisvuda õnnestus. Rahvasuus edasi elanud legendid metsavendadest ja nende laulud kannavad tänaseni edasi nende meeste ja naiste vaimu ning ustavust Eestile. Seda ei tohi me ka tänapäeval unustada.

---

Mida kauem külm sõda kestis, seda kuumemaks see muutus. Läänerii- kides tekkis huvi ikestatud rahvaste vastupanuliikumiste vastu, mida operatsiooni „Rollback” käigus püüti ära kasutada. Informatsioon Balti metsavendadest jõudis Läände juba vahetult sõja järel, kuid esialgu ei äratanud see suuremat tähelepanu. Alles pikkamööda hakkas olukord muutuma.

Rohkem teati Leedu metsavendadest. Ka edaspidi levis kõi- ge rohkem informatsiooni just Leedu metsavendade kohta, Läti ja Ees- ti omadest teati palju vähem. Oma osa mängis selles kindlasti Leedu metsavenna Juozas Lukša pääsemine Läände, tema ringreis Ameerika Ühendriikides ja Leedu metsavendadest kirjutatud inglisekeelsed raa- matud. Laiemasse ringlusesse see informatsioon siiski ei jõudnud.

Eesti metsavendi käsitleti kõige rohkem pagulaste endi väljaanne- tes. Seal ilmus autentseid kirjeldusi Eestist põgenemisest, aga ka palju rahva seas liikunud legende Hirmus Antsust või Mustast Kaptenist. Tõepõhja neil juttudel tavaliselt polnud. Siiski pääses mõnikord tea- teid metsavendade tegevuse kohta ka välispressi. Nii kirjutasid Itaalia lehed vaprast valgest Titost – Elmar Ilbist, kes olevat punaste hirm ja laskvat küüditajate ronge kraavi. Kust sellised kuuldused pärinesid, on tagantjärele võimatu selgitada. Kuigi aja jooksul hakkasid Eestist välja pääsema ka esimesed metsavennad, jäi täpsem pilt Eesti metsavendlu- sest siiski puudulikuks. Ajalehtedest oli aga väikene samm raadioeetri- ni, kus kajastati metsavendade tegevust põhjalikumalt. Ameerika Hääl raporteeris koguni mõnest metsavendade lahingutest. Näiteks tekitas julgeolekus suurt pahameelt Ameerika Hääle teade Saika punkrilahin- gust. Pahased poldud mitte niivõrd teate peale, vaid sellepärast, et see oli üsna täpne.

Üldiselt on metsavendade suhtumine Ameerika Häälde aga tagant- järele vaadates olnud üsna eitav. Ameerika Häält süüdistatakse, et selle mõjul läksid tuhanded mehed metsa, uskusid nn valge laeva tulekut ja vabastamise lubadusi ning said lõpuks surma.2 Selliseid mälestusi on palju üles kirjutatud. „Need saated mõjusid hukutavalt. Sellepärast, et külma sõja propagandast heidutatud kurjuse impeerium kartis tõelist sõda ja kõigi tema poolt orjastatud rahvaste ülestõusu ning otsustas oma tagala puhtaks teha nendest, kes oleksid võinud kaasa aidata oma maa vabastamisele. Selleks pani Venemaa mängu kõik vahendid, et hävitada metsavendi ja nende pooldajaid, lisaks veel rahvuslikult mee- lestatud kooliõpilasi, haritlasi ja isegi kommuniste, keda kahtlustati oma rahva poole hoidmises.

Hukutavalt ka selle pärast, et osa metsavendi uskus „Ameerika Hääle” lubadusi, näiteks: „Varsti on Ameerikal nii palju aatomipom- me, et vabastada kõik orjastatud rahvad.” Ja mõned metsavendade grupid asusid laialdaselt organiseeruma, koostasid oma mõttekaaslaste nimekirju, kaasasid eraisikuid, ning see viis lõpuks ränkade sissekuk- kumisteni, hävitades palju noori elusid.
Õnneks meie kandi metsavennad seda külma sõja propagandat ei uskunud ja mingeid „liite” paberil ei moodustanud – kõik oli meil peas. Kuigi hukkusime ise, jäid meie abistajad alles. Metsavend Luht- maa ütles: „Kui Truman istuks siin meiega koos soo peal mätta otsas, oleks tal mõne tunniga nutt lahti.” Mul on põhjendatud veendumus, et „Ameerika Hääle” ideoloogid ässitasid meelega vene tšekiste orjasta- tud maade rahvuslasi hävitama ja see saatanlik eesmärk õnnestus neil suurepäraselt: meid peaaegu ei ole enam.”

Probleem on aga selles, et puhtfüüsiliselt ei saanud metsavennad ega ka tavalised inimesed selliseid raadiosaateid kuulata. Ameerika Hääl alustas nimelt oma eestikeelseid saateid alles 1951. aastal.4 Võib oletada, et metsavennad võisid kuulata Lääne raadiojaamu mõnes teises keeles – kas inglise või saksa, aga ka neis saadetes ei esitatud peale II maailmasõja lõppu sedalaadi üleskutseid. Külm sõda algas ju päriselt 1948. aastal. Enne seda peetud kõned ja üleskutsed olid pi- gem üksikute poliitikute tehtud ega esindanud riiklikku poliitikat. Ka pärast 1951. aastat on äärmiselt väheusutav, et sedalaadi üleskutseid võis tegelikult keegi tõesti eetri kaudu esitada. Kõik saated kontrolliti vähemagi kahtluse korral läbi ning selliseid tekste lihtsalt eetrisse ei lastud.

Paraku võisid inimesed raadiost kuulda lihtsalt seda, mida nad tahtsid kuulda. Näitena võib tuua 1956. aasta sündmused Ungaris, mida Ameerika Ühendriikides eraldi uuriti. Nimelt süüdistati Ameeri- ka raadiojaamu, et need olevat sisendanud ungarlastesse liigseid lootusi ja lubanud neile abi. Raadiosaadete ülekuulamisel selgus, et midagi sellist polnud toimunud. Inimesed olid seda enda meelest aga ikkagi kuulnud. Kogu asi oli ilmselt KGB osavalt läbi viidud operatsioon, mille eesmärk oli diskrediteerida välismaa raadiojaamu ja nende in- formatsiooni ning külvata üldse kahtlusi Lääne poliitika suhtes. Nagu mälestustest näha, oli operatsioon äärmiselt edukas. Selle mõju on tunda tänaseni, näiteks küsitakse praegugi, kas Lääs meile häda korral appi tuleb või mitte. Tollal külvatud umbusk istub inimestel ikka veres.

----

Tegevust metsavendadel metsas igatahes jätkus. Sellest annab aimu järgmine katke metsavendade propagandaväljaandest. „Hommikul ärkab kõigepealt kokk. Mõnus on läbi une kuulata supipaja podinat ning haista toidu lõhna. Hiljem kell 12.00 on kõik kohustatud tõusma ja sööma. Järgnevalt asutakse päevaplaani täitmisele. Töötoas valmivad labidavarred ja kulbid. Loodusteadlase osavate sõrmede vahel valmivad topised lindudest, mis kassil suu lausa vett võtavad jooksma. Salongis alustatakse samal ajal muusikaharjutustega. Kes puhub pasunat ja kes püüab bajaanile õigeid hääli sisse saada.

Teine harjutab masinkirja ja samas käib malelaual otsustav heitlus maakonna malemeistri kõrgele tiitlile. Aeg-ajalt vahetatakse osad. Kusjuures spetsialistid annavad al- gajaile tulusaid näpunäiteid. Nii ongi märkamatult saabunud aeg õh- tusöögiks, mis toimub raadiomuusika saatel ja nimetatakse vahel poo- leliitriseks söömaajaks. Seejärel algab ööpäeva hubasem osa. Kes õpib saksa või inglise keelt ja uurib füüsika saladusi, kes näeb kurja vaeva murdude ja protsentidega või kes süveneb parimate kirjanike teostesse. Muusikahelid vahelduvad raadios värskete poliitiliste uudistega, mida kuulatakse kuues keeles. Vahelduseks bridž, taifun või 21. Viimase ta- gajärjel kipuvad aga tikud liiga kiiresti omanikku vahetama. Meeleolu on seejuures muidugi väga lõbus ja vaevalt jätkub kellelgi aega oma muredele mõtlemiseks. Hilisööl kobivad mehed üksteise järel koikusse ning peatselt paneb vägev norskamine värisema kogu lae.”

Kuigi see pilt võib tunduda idüllilisena – sellisena oli see ju mõel- dud – oli metsas tegevust ometi küllalt. Tehti sporti ja peeti omavahe- lisi võistlusi, millest diplomidki säilinud. Eriti populaarne ala oli male, mille nuppude valmistamine oli igale jõukohane. Tehti ka muusikat ning vähemalt ühe pildi järgi otsustades oli mõnel pool metsas ko- guni terve puhkpilliorkester. Kirjutati luuletusi ja laulegi. Helilooja Ottniell Jürissaar on meenutanud, kuidas nad Artur Alliksaarega terve ooperi kokku kirjutasid ja ette kandsid.

Metsavendade võitlusest ikka. „Et Artur tundis ka kõiki minu Tallinna-lähedasi sugulasi, leidis ta onu Arno kaudu mu redupaiga Läänemaal ja ühel päeval 1945. aastal oli ta ootamatult Rein Sepa ja minu punkriukse taga Merimetsa raba- saarel. Ja nii ta hakkaski meid külastama regulaarselt ja need päevad ja nädalad olid meie kolme õnnelikud loomepäevad – Rein kirjutas romaani, Artur luulet ja mina muusikat. Arturi külaskäigud Lõhmus- sillale olidki vaid külas käigud. Viibis vahest ka paar nädalat, mõni- kord nädala ja ka kolm päeva. Kuulu järgi ta rahutu vaim kandis teda kõikjale me maal. Kord rääkis ta meile ka vastupanuorganisatsioonist RVL (Relvastatud Vendade Liit), kuid kas tal sellega tõsi taga oli, tea- dis vaid tema ja meid sinna värbamas ta küll ei käinud (hiljem Patareis istudes levis kuuldus, et selle organiseerijaks olnud NKVD ise – tont seda teab – pole hiljem asja vastu huvi tundnud, kuid minu uurijagi tahtis seda mulle kaela määrida). Päeviti tegime talutööd Lõhmussilla talu põldudel ja heinamaal – teenisime leiva- ja piimaraha. Niitsime vikatitega heina. Kastsime peenraid. Kaevasime. Võtsime kartuleid.

Tegime heinasaade ja suure heinakuhja (soosaarel). Hangusime rehe- tare pööningule ja vinnastasime seal. Ja nii edasi – nagu igas külatalus kombeks – muidugi võtsime osa viljalõikusest ja rehepeksust. (Kõike seda tegime kindluse mõttes naiseriietes.) Ja kui meie sõber, Kullamaa vallasekretär Elmar Jõeleht meile teatas, et punasõdureid vallas pole, siis elasime talus ja magasime kõik kolm ka rehetare lakas. Rehetare oli ühtlasi loomalaut: lehmad, lambad, sead, kanad-kuked, hobune varsaga. Kaevasime lambalaudast käigu reheahju alla, kus oli keldri- taoline õhuruum, mida süvendasime. Madratsid, tekid, padjad sisse. Samuti raadio (saksa saatejaam-vastuvõtja, Reinu oma), toidukraam, kirjatarbed, taskulamp. Üks lahtine kivi ahju tagaseinas sidepidamiseks ning kõige vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks. Ja täislaut lambaid ahju ümber valvamas ja määgimas ööd-päevad läbi. Elasime ka kogu öö kestnud haarangu üle. Hädaohu korral tuli teade Elmarilt välkkii- relt tema venna kaudu Lõhmussillale ja me tõmbusime taas soosaare punkrisse Merimetsa rabas. [---] Oli ka heinakuhi rabasaarel. Heinad olid alt äärest välja kistud – saatja viis need lihtsalt rehetarre loomadele ja ava sai kaetud heintega kinni. Metsavend lambakasukas ja viltides ööd-päevad soojas. Välja vaid tuisuga, et jälgi ei jääks – milline lõhn – nagu igavene suvi. Ja luuletusi tuli ja muudkui tuli. Muidugi oli pilu – õhupilu heinaseinas.
Tänu kahele andekale poeedile hakkasin minagi värsse veeretama ja poleks siis ja ka palju hiljem arvanud, et ükskord saab ka minust elukutseline luuletaja. Aga esimesi julgustavaid märkusi jagasid mulle nad mõlemad. Ja kui nad mõlemad mu elust kadusid, kirjutasin met- sas oma esimese luuleraamatu „Kaduviku sillal”, mis on nüüd trükivalgust näinud kolmes keeles. (Aga see kirjutis pole minust! Me räägime Alliksaarest.)

Nojah: ja siis kirjutasime me kolmekesi ooperi! Ühevaatuseline lühiooper „LÕHMUSSILLA”
Libretto – Rein Sepp
Aariate tekstid – Artur Alliksaar Muusika – Ottniell Jürissaar
TEGELASED
Karl, talu peremees – endine kaitseliitlane ja omakaitselane
Aliide
Liisi
Maria
Heili
Avo
Aru Sass
Rein ja Ott
Riks
endine poliseiülem
Lee Juhan Sooniste küla talupidaja – metsavendade suurtoetaja
talu perenaine
peremehe vallaline õde
taluteenija
talutütar
perepoeg
naabritalu vanataat
metsavennad
Sooniste küla metsavend – sidepidaja –
Leesment valla küüditajate ninamees – lonkur, NKVD nuhk Elmar vallasekretär-sidepidaja – endine Saksa armee sõdur

Niisiis, läks aega mis läks, aga asja sai. Meile tundus, et see kehval mullal sooäärne talu oli nagu toonase sõjajärgse Maarjamaa vasturinde sümbol. Kõik võib olla arusaadav, aga muusika? Kuidas sünnib siis ooperimuusika ilma tiibklaverita? Asi on lihtsalt seletatav: saab ka siis, kui kuidagi ei saa. Olin sundolukorras. Siis ja veel palju-palju aastaid hiljem vanglates, sunnitöölaagrites, kus tuli kirjutada ilma klaverita, tulin toime. Kes sundis? I s e sundisin ennast ja tulin jälle toime. Nagu öeldakse – harjutamine teeb meistriks ja mina muudkui teritasin oma muusikalist kuulmist. [---]
Aga: esietenduse jaoks toodi peremehe õe poolt nende esiisade vana jalgpedaalidega harmoonium Lõhmussillale, mis asendas ooperi orkestrit, mistõttu selle ooperi etendamine muutus erakordselt pidu- likuks sündmuseks.

Peretuppa kogunes kuulajaskond: peale oma talu rahva olid tul- nud ooperit kuulama ka sugulased ja usaldusväärsed naabrid – kokku nii umbes paarkümmend teatrisõpra. Etendusel oli ka üks unikaalne omapära: kuna härrased autorid Rein ja Artur ei pidanud lauluvii- si ilma pudelita, said nad osaleda vaid retsitatiivide ettekandmisel ja mina, vaene mees, pidin laulma kõiki partiisid ihuüksinda. Etendus oli menukas. Meie kõik – kolm asjameest – käisime kolm korda kum- mardamas ja pidasime siis koos publikuga korralikku koduõllepidu koiduni.”
Muusika oli üldse metsavenna hea saatja. Lauldi igasuguseid laule. Loomulikult eestiaegseid laule, aga ka sõjaaegseid. Tihti tehti vanadele lauludele aga hoopis uued sõnad. Kui vastavad laulikud mingi hetk julgeoleku kätte sattusid, tõlkisid nad need laulud ilusti ära ja panid toimikule lisaks. Nii on need tänapäevani säilinud. Kui palju neid lau- le väljaspool mõnda konkreetset rühma lauldi, pole teada, kuid tun- dub, et mõni laul levis siiski laiemalt. Metsavendade laulud kõnele- sid samast kui sõdurite omad: igatsusest kallimate järele, unistusest sõja lõppemisest ning metsast välja tulekust, usust peatsesse võidusse ning vaenlaste hävingust. Kuulsaim näide on Nursi punkris loodud 10. Rohelise Partisanide Pataljoni laul „Me metsad on veel vabad”:

Meil metsad on veel vabad ja võimsalt mühavad
ja soode sopid, rabad
me mehi varjavad.
Ref:
Jää kindlaks eesti veri,
jää kindlaks Eestimaa,
ei iial tibla ori
küll Eesti rahvast saa.
Veel eesti rahvas elab
ja visa võitlust peab
ning vene korda põlgab
ja kommunismi neab.
[--- ]
Me Eesti saab kord vabaks ja tõuseb võimsana,
ei iial enam luba
end siis ta orjasta.
Aga samast punkrist pärineb veel teinegi julgeoleku toimikute kau- du tänapäevani jõudnud laul „Mets mühiseb”:
Mets mühiseb ja laulab kuuliprits ja tibla põgeneb kui kaljukits.
Ju kõrvus tal on lõikav surmatuul, ta tabab pea ju metsamehe kuul.
Laule tehti teisteski rühmades, need on üles kirjutatud endiste metsavendade sugulased. Järgmine laul näiteks Paul Randmaa venna- tütrelt Nelli Kukelt, Leevilt:
On palju aega läind,
kui olin vaba ma,
nüüd metsavennana pean elama. Ei see mind kurvaks tee,
et möödas kevade
ja elulõbudest pean loobuma.
On vaikne õhtutund,
kõik teised näevad und.
Me ümber hulgume, meil vabadus.
Siis sa mu neiuke,
vaid kuulud minule
ja tulevikule
me mõtleme.
Kui peaksin langema, su eest, mu Isamaa, kas ausas võitluses või relvata,
siis teadke sõbrad kõik,
mu hinge viimne hõik:
„Te kätte tasuge, mu elu eest!”
On vaikne hommikul
ja idast puhub tuul,
mets tasa kohiseb,
ta kutsub meid.
Kui aga eestlane
loond riigi endale,
siis metsast välja tulla
tahame.

Elu metsas polnud meelakkumine. Kes selles kahtleb, võib ise ööbida taastatud punkris. Aga toona oli punkris mehi palju rohkem, vesi jooksis tihti sisse, õhk oli umbne või polnud seda üldse ning kitsi- kus suur. Kui sellele olukorrale lisada pidev mure nii lähedaste saatuse kui ka enda julgeoleku pärast, alati saatev surmahirm, siis pole ime, et meestel närvid üles ütlesid. Mõni metsamees lõpetas elu enesetapuga, mõnikord mindi aga omavahel kaklema. See võis juhtuda kas niisama sõnavahetuse käigus või tihti naiste pärast. Nõnda lõppes mõne mehe elu hoopis oma võitluskaaslaste käe läbi. Mis aga oli see jõud, mis sun- dis metsavendi kõigi „lootuste avariiski” kindlaks jääma ja vastupanu jätkama? Oli ju neil selleks ajaks selge, et Läänest abi ei tule ja pääsu pole. Sellele küsimusele on endine metsavend Alfred Käärmann vas- tanud järgmiselt: „Ma vastan: teadmine, et niikaua, kui elu sees, relv käes ja Eestimaa pind jalge all, pole häda veel midagi! Teadmine, et neil, kes kommunistide kätte langenud, on veelgi halvem. Teadmine, et Siberi surmatee on alati lahti, teed tagasi aga enam ei ole. Teadmine, et surmavaenlase kätte sattumisel päästab kuul oma relv

---

Ukraina Ülestõusuarmee (Ukrainska Povstantsiskaja Armija – UPA) puna-must lipp, nn veri mullal, võtab lühidalt kokku, mille nimel kümmekond aastat pärast suurt sõda Ida- ja Kesk-Euroopas sõditi – nimelt õiguse eest elada omal maal ning ise oma asju otsustada. Stalin soovis aga 1939. aastal Hitlerilt saadud maid ja rahvaid endale hoida ning oma mõjupiiri veelgi laiendada. Seetõttu oli kokkupõrge vältimatu. Juba 1944. aastal oli Stalin oma lähimatele kaastööliste- le kinnitanud, et see sõda tuleb sootuks teistsugune kui varasemad. Kui mingi maa sõdurid mõne maa okupeerivad, siis kehtestavad nad seal sellise ühiskondliku korra, nagu õigeks peavad. Nii tõesti ka läks.

1944. aasta teisel poolel ja 1945. aasta alguses okupeeris Punaarmee pea kogu Kesk- ja Ida-Euroopa. Kui osa rahvaid ei osanud Moskva võimust esialgu midagi arvata, siis need, kelle Hitler juba 1939. aastal oli Molotovi–Ribbentropi paktiga Stalini võimu alla andnud, teadsid, mida oodata. Sellel hiiglaslikul, Läänemerest Musta mereni ulatuval alal puhkes meeleheitlik partisanisõda.

Vastupanuliikumine oli tegelikult veelgi ulatuslikum. Mida kaugemale Moskva oma haaret laiendas, seda rohkem rahvaid vastupanuga liitus. Mõnel maal jäi partisaniliikumine teistega võrreldaval kujul siiski tekkimata. Näiteks endises Jugoslaavias, kus see oli Teise maailmasõja ajal väga aktiivne olnud, partisanisõda ei puhkenud. Sellel oli mitu põhjust. Esiteks ei kuulunud Jugoslaavia alad Molotovi–Ribbentropi pakti alla. See tähendab, et need ei olnud enne sõda NSVL poolt okupeeritud. Nii puudus Jugoslaavias kogemus sellest, mida NSVL endast kujutab. Teiseks jäi Nõukogude okupatsioon Jugoslaavias lühiajaliseks. See vähendas oluliselt vastuseisu NSV Liidule, kuna võim püsis ikkagi kohalike meeste käes. Jugoslaavia oli seetõttu ka iseseisvam ning paremates suhetes läänega, mis omakorda tõi kaasa konflikti NSVLiga. Kolmandaks käivitasid kommunistlikud partisanid rahvuslike partisanide vastu juba sõja ajal sellise terrori, et viimastel puudus lootuski vastu hakata. Need, kes üritasid, püüti kiirelt kinni ja hukati. Pealegi hülgasid lääneriigid oma senised liitlased, rahvuslikud võitlejad, andes punastele kõiki lubadusi rikkudes välja läänetsooni põgenenuid.

Ainsana jäi mingil määral alles Horvaatia vastupanuliikumine, mis teostas aktsioone kommunistlike võimude vastu ning võitles Jugoslaavia salateenistustega nii kodu- kui ka välismaal.
Mõnevõrra teistmoodi arenes olukord Albaanias. Siingi olid eksisteerinud nii rahvuslik kui ka kommunistlik vastupanuliikumine, mis esimese aga „ära sõi”. Albaanias kehtestatud kommunistlik võim oli siiski sedavõrd ebapopulaarne, et lääneriigid üritasid seda kukutada. USA ja Suurbritannia salateenistused käivitasid varjamisi erioperatsiooni, mille käigus värvati ja õpetati välja endisi rahvuslikke partisane, et neid tagasi Albaaniasse saata ja seal partisanisõda alustada. Kim Philby reetis aga kogu kava kommunistidele ning see kukkus haledalt läbi. Enamik mehi tabati salateenistuse poolt ning mitmed neist värvati ümber. Vaid üksikud jõudsid Jugoslaaviasse, et teatada ettevõtmise täielikust ebaõnnestumisest. Krahh Albaanias jäi lääne luureteenistusi paraku kummitama ning tegi ettevaatlikuks kõikide teiste vastupanu- liikumiste toetamise suhtes.

Lühikeseks jäi esialgu Punaarmee okupatsioon Tšehhoslovakkias. Siin piisas ähvardustest, et kommunistid 1948. aastal võimule lasti. Ka siin jäi esialgu vastupanuliikumine tekkimata, ehkki Nõukogude allikad räägivad Slovakkia mägedes jätkunud vastupanust. Vastupanu kogu maal puhkes alles 1948. aastal, mil Tšehhoslovakkia tervikuna kommunistlikuks muudeti, ning eriti pärast kollektiviseerimise algust. Enamasti kandis see rahumeelset iseloomu. Peamine oli „kullerite” liikumine, mis püüdis kommunistlike julgeolekuorganite löögi alla sattunud inimesi maalt välja toimetada ja tegeles ka propagandaga. See polnud kerge, sest Tšehhi piir oli tugevalt suletud, kujutades endast tõelist kindlustusvööndit traattõketesse lastud elektri ja muuga, mida polnud nii kerge ületada. Ületuskatseil sai surma paarkümmend kullerit.

Esines siiski ka relvastatud vastupanu. Natside-vastase vastupanu legendaarse kuju Masini pojad organiseerisid relvastatud rühma, et koos põgeneda lääneliitlaste okupatsioonitsooni Saksamaal. Poisid jäid kiiresti vahele ning nende peale käivitati Ida-Saksamaal tõeline inim- jaht, kus osales mitukümmend tuhat sõdurit. Imekombel õnnestus osal poistest endale tee siiski lahti tulistada ning Lääne-Berliini jõuda.

Kollektiviseerimise alguse järel hoogustus vastupanuliikumine ka Rumeenias ja Bulgaarias. Vastupanu oli seal tegelikult juba alanud 1944. aastal rahvuslike valitsuste kukutamise järel, kuid siis ei oma- nud see veel nii laialdast iseloomu. Rumeenia metsavendi kutsuti vana kombe kohaselt haidukiteks. 440 neist tapeti ning üle 800 vangista- ti. Rängad olid ka Rumeenia kommunistlike võimude kaotused. Kui 1950. aastal kohtus rühm matkajaid mägedes haidukitega, andsid need matkajatele üle teate: „Ütelge kõigile, et Rumeenia Kuningriigis on veel tükike maad, mis pole kommunismile alistunud. Nii kaua, kui meie pead on õlgadel, püsib see nurgake maast vaba. Ütelge inimestele, et nad ei kaotaks usku, kuna ükskord saabub päev, mil kogu Rumee- nia saab vabaks.”5 Bulgaaria metsavendi kutsuti gorjanideks (mäe- või metsainimesed). Suurem osa neist tegutses Rhodopi mägedes, kus nad moodustasid 50–70 mehest koosnevad rühmad. Nende täpne koguarv on siiamaani vaieldav, kuid räägitakse 20 000 võitlejast, keda toetas rohkem kui 10 000 inimest.

Kommenteeri Loe kommentaare