Link kopeeritud!

Airi-Alina Allaste: Noor, haritud ja töötu?

 (177)
Airi-Alina Allaste: Noor, haritud ja töötu?
Tänapäeva noored on ettevaatlikud: igaks juhuks pole mõtet protestiüritusel esireas saluteerida, kirjutab Airi-Alina Allaste. Ometi pole loosungiga tänavale tulek eestlastele võõras. Fotod: Ahto Sooaru ja EPL-i arhiiv..

Haridus on olnud modernse ühiskonna kesksemaid alustalasid ja haridustaseme tõstmine üks olulisemaid eesmärke. Eestis kui väikeses, suurema tööstustootmiseta riigis on igati põhjendatult hakatud rohkem rõhutama kvaliteetse ja kättesaadava hariduse olulisust.

Kuigi ühiskonna tasandil ei ole hariduse roll oma väärtust kaotanud, siis isiku tasandil ei pruugi ülikooliharidusel praegu olla varasemale omast garantiid. Haridus, sellega kaasnev kompetents ja selle väärtustamine ei ole seotud üksnes majanduse arenguga, vaid mõjutab inimeste mentaliteeti ja ühiskonnas toimuvat ka muudes valdkondades.

Mõni aasta tagasi hakati kirjutama Hiinas esile kerkinud nähtusest, mis sealsetele võimul olijatele meelehärmi tekitas: suur hulk kõrgharidusega töötuid, kes elavad vaesena getodes, suutmata leida enesele rakendust. Mõtlesin nukralt, et vaesed Hiina noored ja nende vanemad! Nad usuvad, et haridus on tee õnneliku elu juurde, ning talupidajad koguvad raha, et oma lapsi ülikoolidesse saata ja neile parem tulevik kindlustada. Tehnilise kõrgharidusega spetsialiste on aga liiga palju, konkurents noorte seas ülitihe ja suurt osa värske diplomiga inimesi pole kellelegi vaja. Võimulolijail aga on põhjust olla murelik, sest miski ei kõiguta ühiskonna stabiilsust tugevamini kui suur hulk intelligentseid inimesi, kellel ei ole mitte midagi kaotada. Hoolimata Hiina majandustõusust võrreldes teiste piirkondadega ootab kümneid miljoneid sel aastal tööturule astuvaid noori raske katsumus ning isegi neid, kel õnnestub tööd leida, ei pruugi oodata rahulolu. Oodatav palk katab vaevu suuri elamiskulusid ja uurimistulemused näitavad, et Hiina linnaelanikud on valdavalt õnnetud, sest tajuvad oma olukorra ebakindlust.

Samal teemal:

Ebakindel tulevik

Kui jälgida toimuvat – ebastabiilset majandust, järjest suurenevat (noorte) tööpuudust ja tihenevat konkurentsi, mis mõjutab kõige tugevamini just elluastujaid –, siis tundub, et üpris sarnane olukord on tekkinud ka lääneriikides. Kui mõnikümmend aastat tagasi garanteeris hea haridus ka kõrgepalgalise töö, siis nüüd enam sellest ei piisa. Kuigi Lääne-Euroopas või USA-s ei ela kõrgharidusega spetsialistid getodes, on suure osa noorte tulevik ebakindel ja stabiilsemaid väljavaateid jätkub vähestele. Kui vaadata USA pikaajalisi noorte töö tasustamise trende võrreldes vanemate põlvkondadega, siis on see viimased kolmkümmend aastat pidevalt langenud: praegu teenivad täiskasvanuks saanud pojad suhteliselt vähem kui nende isad samas vanuses. Euroopas on haridusega noorte olukord valdavalt parem, kuigi Lõuna-Euroopa riikides suureneb noorte töötus nende haridustasemest sõltumata. Tänapäeva ühiskonna haavatavaim rühm ei ole proletariaat, vaid prekariaat – kelle sekka kuuluvad sageli ka haritud inimesed, kes ei leia püsivat tööd. Irooniliselt võib öelda, et luksust olla stabiilselt ekspluateeritud jagub samuti vähestele ja ebakindluse eest ei päästa andekus, haridus ega pühendumine.

Struktuurilised tingimused mõjutavad mentaliteedi kujunemist. Tänaste noorte enamik on kasvanud isamaa vaimus ja edukultuse tuules. Näiteks praegu juhtpositsioone hoidva „võitjate põlvkonna” seas arenes Nõukogude topeltmoraali ajal osalt mässumeelne haridusse suhtumine. Muidugi ei käinud Nõukogude ajal keegi tänaval protestimas. Pigem imbus trotslik suhtumine igapäevaellu mentaliteedi ja suhtumise kaudu. Tollased müüdid räägivad üliõpilastest, kelle seas oli tuupimine ebapopulaarne ja kes pigem justkui pühendusid pummeldamisele. Sealjuures pidid tulemused olema siiski suurepärased: ideaalis läks üliõpilane hommikul otse peolt eksamile, milleks ta ei olnud õppinud, ja tegi selle maksimumtulemusele. Suurem osa üliõpilasi muidugi õppis kõvasti. Ka need, kellele viitab ülaltoodud müüt, tegid seda salaja. Aga pigem ei soovitud afišeerida näiteks kommunistliku partei ajaloosse süvenemist, mis oli valdavalt kohustuslik. Iroonilise suhtumise põhjus oli umbusk riigi ja ametliku „punase” hariduse vastu. Nõukogude Liidus elades ei olnud võimalik teistsugust ülikooli valida ja ainus valik oli elustiili tasandil vaikselt mässata. Positiivne erinevus tänasega võrreldes oli oluliselt suurem ajaressurss. Kuivõrd ülikoolis veedetud aeg oli pikem ja üliõpilased valdavalt tööl ei käinud, jäi õppimise kõrvalt aega ka üliõpilaseluks ja „kriitiliseks mõtlemiseks”. Kuna töökoha leidmisel polnud sageli määravad spetsiifilised oskused, väärtustati rohkem üldist haritust.

Loe veel

Praeguse noorema põlvkonna jaoks oleksid nagu võimalused igati avardunud: saab valida paljude ülikoolide vahel Eestis või mujal, võib valida eri haridustasemete ja tüüpide vahel, võib valida ilma ametliku hariduseta tegutsemise või soovi korral ka tänavatel mässamise. Samal ajal soodustavad sotsiaalsed olud ja valitsev mentaliteet peamiselt vaid seda, et noored pingutaksid, omandades paremat haridust, ja maksimeeriksid oma võimalusi eri strateegiatega. Õppimisega peab sageli tegelema töö kõrvalt ja varasest noorusest saadik tuleb keskenduda konkurentsivõime tugevdamisele.

Kuivõrd ka haritud noorte väljavaated muutuvad järjest keerulisemaks, muutub mitme eriala omandamine või mitmel väljal tegutsemine tasapisi peaaegu normiks: sotsioloog, kes samal ajal on ka professionaalne laulja või filmitegija; kosmeetik, kes õpib ärijuhtimist. Eriti tavaline on see kultuuriväljal, kus kunstnik on samal ajal ka mänedžer ja/või muusik, DJ ja kirjanik ning teenib seejuures elatist kontoritööl. Oma võimalusi ei suurendata aga üksnes hariduse ja aktiivsusega.

Ettevaatlikud noored

Noorte poliitilisele osalusele keskenduva uuringu jaoks intervjuusid tehes hakkas silma ka ettevaatlikkus – just haritumate ja analüüsivõimeliste noorte puhul. Igaks juhuks on parem endast Facebookis mitte liiga palju rääkida, ei ole mõtet protestiüritustel esireas saluteerida ega näiteks fooliummütsikesega kusagile fotole jääda. Mida tulevane potentsiaalne tööandja sellest arvaks! Mul ei ole piisavalt informatsiooni, et väita, nagu oleks Eestis alust tunda hirmu võimaliku poliitiliste vaadete pärast diskrimineerimise ees. Kuigi seda ei saa täiesti välistada, arvaksin ma, et pigem on tegemist mõistlikkusega, vältimaks igasuguseid probleeme või takistusi sõltumata nende tõenäosusest. Suur konkurents tööturul, kahanevad sotsiaalsed tagatised ja risk töökohta kaotada või seda üldse mitte leida teeb noori pragmaatilisemaks, individualistlikumaks ja konservatiivsemaks.

Hariduse eirajad

Kuigi valitsevaks trendiks võib pidada soovi olla edukas Eesti materiaalsete väärtustega ühiskonna normide järgi, ei ole see ainuvõimalik lähenemine. Avalikust diskussioonist väljaspool, laiemas ühiskonnas pigem nähtamatu ja peidetuna, on hakanud tekkima väike noorte (intellektuaalide) kildkond, kelle jaoks Eesti ühiskonna peavoolule vastandumine väljendub muu hulgas ka ülikoolihariduse eiramises. Samuti kõlab ametliku hariduse kriitikat sotsiaalsetes liikumistes ja omaalgatuslikes kogukondades. Minule tundub, et poliitilist kultuuri vastustades kipuvad need erandlikumad rühmad ehk kohati (riiklikku) ülikooliharidust ülemäära demoniseerima. Ühtlasi saab seda seletada reaktsioonina hariduse fetišeerimise vastu, millega ei pruugi kaasneda loodetud hüvesid, ja ehk ka ebapiisava informeeritusega

Kui „võitjate põlvkonna” jaoks oli kõrgharidusel sageli ühene tähendus – Nõukogude ajal tähendas see (mõne üksiku riikliku) kõrgkooli diplomit –, siis nüüd on kõrghariduse puhul tegemist märksa komplitseerituma nähtusega. Kõigepealt muidugi bakalaureuse- ja magistrikraadi eristus. Kui Eestis lähevad värske bakalaureusekraadiga noored aasta-aastalt tööle järjest madalamale positsioonile, siis magistrikraadiga noori on saatnud suurem edu. Tööandjad eristavad diplomeid ka ülikoolide järgi, kuid paljuski määravad Eestis noore tööleastuja saatuse sotsiaalsed sidemed ja suhted. Haridus on endiselt eduka tegutsemise vältimatu eeltingimus, aga see ei ole mingi garantii. Eestis on haritumate noorte rakendumisvõimalused siiani mõnevõrra paremad pigem sellepärast, et mujal on head erialast tööd leida veel raskem, mitte aga põhjusel, et Eestis oleks tööturule astuda eriti kerge. Kõrgharidusega töötuid on küll olnud pidevalt vähem kui hariduseta töötuid, aga näiteks 2011. aastal oli kõrgharidusega 25–34-aastaseid töötuid ligi 5000, mis on Eesti oludes üsna suur arv.

Samal ajal võiks muidugi ka haridussüsteem mõneti paindlikum olla. Järjest spetsiifilisemaks muutuvate erialade õpetamise kõrval võiks olla alternatiiviks ka liberal arts’i tüüpi õppekavad, mis ei annagi ühte kindlat eriala. Tänases Eestis (nagu ka mujal, eriti väiksemates riikides) oleks see mitmeski mõttes õigustatud. Kõik muutub nii kiiresti, et „tööturu vajadused” võivad nende aastatega, mil koolitustellimused täidetakse, juba mõnevõrra muutuda. Kuigi tööandjad otsivad sageli kindlate oskustega spetsialiste, on pikemas perspektiivis lihtsam oma baasharidusele vajaduse korral lisaoskusi juurde õppida kui omandada uus eriala, juhul kui oma kitsal erialal tööd ei leia. Laiapõhjalisema haridusega noored suudaksid paremini Eesti väikse ja paindliku tööturu muutuvatele vajadustele reageerida. Eriti just sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna laiapõhjalisema hariduse puhul võiks lisaboonuseks nimetada, et ühiskonnas, kus ebastabiilsus ja ka materiaalne piiratus on paljude noorte elu osa, aitab see inimesena paremini toime tulla.

Haritud inimesel on lihtsam leida huvisid/hobisid, mis ei nõua tohutuid ressursse, ja ka lahendusi igapäevaelu olmelisel tasemel. „Greed is good” kui mentaliteet, mis ärgitas noori suunama kogu oma energia materiaalse edu tagamisele, uskudes, et nii suureneb kogu ühiskonna edu, on tänaseks vananenud ja seda peetakse vähemalt osalt ka tänaste kriiside põhjuseks.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare