Täielik väärtusahel tähendab seda, et kõik ahela osad on firma enda vastutusalas. Nii tootearendus, disain, logistika, tootmisprotsess ise, kui ka turustamine ja brändimine moodustavad kõik terviku. Reeglina on meil ettevõtted, mis kuuluvad väärtusahela keskmisse – tootmissektorisse. Toote-eelne ja teenuste sektor jäävad nende ettevõtete vaateväljast välja. Need ettevõtted on alltöövõtjad, mis täidavad kitsaid, vaid tootmisega seotud funktsioone. Tootmissektoris on aga konkurentsi tase oluliselt tihedam kui teenuste osas. Seepärast on ka lisandväärtust tootmissektoris vähem. See tähendab, et alltöövõtjatel on klaaslagi ees. Nad ei saa reeglina maksta üle meie keskmise palga. Kui aga palganõudlus kasvab keskmisest kõrgemaks, võib peatöövõtja lihtsalt oma tootmise kolida sinna, kus tööjõud odavam.

Palmse kaubamärgiga tooted konkureerivad turul, kus on oluliselt väiksem konkurents. See on turg, kus firma on pigem hinnamääraja kui hinnavõtja. Tänu sellele on ka võimalik maksta oma töötajatele keskmisest kõrgemat palka.

Veelgi väärtuslikumaks muudab firma see kui tegemist on kodumaise, mitte väliskapitaliga. Miks? Seepärast, et väliskapitalil põhinevad firmad kalduvad keerulisematel, kriisiaegadel lahkuma oma kodumaale, viies meie majanduse sügavamasse kriisi. Kodumaise kapitaliga firma, rakendades lisaks veel kohalikku tööjõudu, tõenäoliselt ei lahku kodumaalt isegi majanduskriisi tingimustes.

Riik peaks selliseid ettevõtteid ise looma

Selleks, et keskmine palk tõuseks 2000 euroni, ei peaks riik jääma ootama, kuni erasektor üksi nii kaugele jõuaks. Olulise kiirenduse annaks sellesse protsessi riik, kui hakkaks investeerima sektoritesse, kus on suurim tõenäosus täisväärtusahelaga firmade tekkeks. Seda saab teha riigihangete kaudu. Riik võtab tööle ettevõtjad ja innovaatorid, kelle ülesandeks saab täisväärtusahelaga tootmisharude ja firmade loomine. Seejuures saab riik korraldada koostööd loodavate firmade ja ülikoolide vastavate allüksustega. Samuti kasutada loodavate firmade „noorusajal“ ajutiselt protektsionistlikke võtteid ning maksusoodustusi. Sellised firmad oleks hea näide riikliku ja erakapitali omavahelisest koostööst, mille tulemusena võiks meie keskmine palk tõusta 2000 euroni.