Aivar Pilv: paranoiat tuleb ühiskonnas hajutada
••Alustame juurtest. Te olete Eesti mõistes mägilane?
Jah, Otepäält.
••Mida see taust teile andnud on?
Seal on minu jaoks eriline aura – see on üks Eesti looduskaunimaid kohti. Väikelinnana elas Otepää väga huvitavat elu ka 30–40 aasta tagasi. Oli võimalik näha maailmakuulsaid sportlasi, Nõukogude sportlasi küll ennekõike. Aga ka kultuurielu oli aktiivne, seal käisid Eesti parimad bändid, üliõpilased käisid laagrites ja see lõi erilise atmosfääri.
••Mis te praegu Otepää arengust arvate?
Ma ei ole väga kursis kohaliku elukorralduse ja poliitikaga. Kindlasti on mõningad asjad, ms võiksid olla teistmoodi. Ma julgen väita, et Otepää on jätnud kasutamata need kohalikud võimalused kultuuriürituste korraldamiseks, mis kannaksid Otepää firmamärki. Üle-eestilise tähtsusega üritusi võib palju olla, aga Otepää enda loodud firmamärgiga üritust ei eksisteeri.
••Kõik üritused on imporditud?
Kõik tähelepanuväärsemad on imporditud ja kohaliku võimu tasandil ollakse uhked, et vaadake, mis meil on. Võtame kunagise Pühajärve Beach Party, maailmakarikaetapi, Rally Estonia – kõik on kellegi sisse toodud. Midagi, mida kohalik võim koos ettevõtjatega oleks püüdnud korraldada – neid üritusi kahjuks pole. Pühajärve lauluväljak on ju üks looduskaunimaid kohti kõikvõimalike etenduste ja kontsertide korraldamiseks. Vaat Leigo korraldajate ees ma võtan mütsi maha! Ja nüüd, kus maailmakarikaetappi ei toimu või toimub mingi aja tagant, peaks hakkama mõtlema, kuidas tekkivaid auke täita. Praegu jääb suvel siinsest elust väga uimane mulje.
••Kas see, et me suusatamise MK-etapist ilma jäime, on kättemaks Veerpalu vastupunnimise eest – millega ju ka teie advokaadina seotud olete?
FIS-i peasekretäri Sarah Lewisega Lausanne’i kohtumenetluse vaheajal väga meeldivalt vesteldes kinnitas ta ühte asja: konkurents maailma karikaetappide korraldajate vahel on läinud väga tihedaks ja on terve hulk tuntud suusamaid, kus on omad tipud, mis on aastaid oodanud etapi korraldamise võimalust, ja neile tuleb seda võimalust pakkuda. Etappide arv on väga piiratud. Ja tuleb anda võimalus nendele maadele, kus suusatamine on hetkel ka tipus, ja kahjuks peab tunnistama, et Eestis pole just parimad ajad.
••Te kaitsete vahel rahvuskangelasi nagu Veerpalu, siis jälle avalikkuses patuoinaks kuulutatuid nagu Villu Reiljan. Kas te ise ka usute, mida nad teile räägivad?
Avalikkuse jaoks ongi advokaadi roll tihti vastuoluline. Advokaat peab kahtlemata olema oma esindatava huvide kaitsja. Ta peab end alati asetama sellesse rolli. Ta peab kindlasti lähtuma kliendi enda hinnangutest, seisukohtadest ja käsitlustest. Ja ta peab tegema kõik võimalikult parima lähtudes seaduslikest viisidest ja vahenditest. Kui kliendi ja advokaadi huvid ristuvad, siis on alati parem sellest ülesandest loobuda. Võib vaielda, aga ei saa asjas ajada kahte-kolme erinevat liini. Ega töö vastuvõtmine ei ole kohustuslik. Aga kui ei esine erimeelsusi, väga vastandlikke seisukohti või huvide konflikti, siis pole ka põhjust huvitavatest kaasustest keelduda.
••Kui sageli juhtub, et kliendi argumendid pole terve mõistuse seisukohalt usutavad?
Advokaat peab kliendi suhtes olema alati aus ja avatud, ta peab lähtuma õiguslikest võimalustest. Ta peab kindlasti selgitama, kuivõrd kliendi poolt esitatud seisukohad on kaitstavad. Kaitsjana tekib advokaadil klienti kuulates alati oma mulje ja oma arvamuse paneb ta kokku erinevatest kildudest. Tegelikult tuleks kliendile alati öelda, mis advokaat asjast arvab. Ega see ei lange alati kokku kliendi räägituga. Koos tuleb analüüsida, mida on võimalik ja reaalne teha ning ka tõendada. Absurdsete käsitlustega pole mõtet välja minna ning vastaspoolt ja kohut ei saa alahinnata. Advokaat ei tohi kindlasti kaasa minna kliendi ebaseaduslike või kutse-eetikat eiravate nõudmistega.
••Kohtuasjade käigus loovad uurijad tuhandete, aga isegi kümnete tuhandete lehekülgede paksusi toimikuid. Kuivõrd mõttekas see on?
Ma arvan, et Eesti kohtumenetlustes on kõvasti arenguruumi ja eelkõige algab see eeluurimisel kokkupandavast toimikust. Täna toimivat menetlust oleks võimalik muuta efektiivsemaks ja vähem koormavaks, mitte kuhjates toimikutesse kõiki kohtueelses menetluses kogutud tõendeid, sealhulgas neid, mis ei puutu asjasse. Praktika on näidanud, et mida suurem on asja maht, seda suurem on nende tõendite hulk, mida järgnevas kohtulikus menetluses pole üldse vaja käsitleda. Kohtumenetluse eesmärk ei peaks olema demonstreerida, palju on õiguskaitseorganid üldse tööd teinud, vaid eelkõige seda, millist olulist teavet on asjas kogutud. Advokaat ja kaitsealune peavad kogu toimiku algusest lõpuni menetluses läbi töötama, et olla teadlik, milliste tõenditega üldse tuleb arvestada, ja praegu kulub suurest menetlustes palju aega n-ö ebaoluliste asjade lugemisele ja selekteerimisele.
••Kas prokuratuur üritab lihtsalt kaitsjaid väsitada?
Ma ei ütle, et see materjalide kuhjamine oleks pahatahtlik. Aga see teeb menetluse pikaks ja raskeks ning kulukaks. Maadevahetus on tulevikuks kooliõpiku näide, kuidas ka mahukates menetlustes tuleks jääda mõistlikesse raamidesse. Kokku oli seda mahtu ligi 40 000 lehekülge, millest süüdistuse seisukohalt olulisena käsitlesime me kohtumenetluses suhteliselt tagasihoidlikku osa. Aga ajakulu oli meeletu nii asjaks valmistumisel kui ka kohtuistungite näol.
••Kui menetlused on nii pikad ja kulukad, kas siis poleks mõttekam end kohe süüdi tunnistada?
Real juhtudel on inimesed tunnistanud, et lihtsam on minna kokkuleppele, vältimaks pikemaajalist avalikku tähelepanu, säästmaks oma närve ja raha. Kriminaalmenetlus on vaidlus kahe poole vahel, kus süüdistatav on alati ebasoodsamas olukorras, ja mitte kunagi pole võimalik lõpptulemust täpselt prognoosida. Üldmenetluses on täielikult õigeksmõistvate otsuste arv ju väike, see kõigub kahe-kolme-nelja protsendi juures. Kriminaalmenetluses tuleb valdaval enamikul juhtudest eeldada, et see süüdistus jääb pidama. Vastasel juhul tekiks õiguskaitseorganite töö professionaalsuse küsimus.
Riigiprokuratuur on hakanud õigeksmõistvate otsuste puhul rõhutama, et see ongi normaalne, see on õigusriigile omane. Ma olen sellega nõus. Aga terves reas viimasel kolmel-neljal aastal õigeks mõistetud juhtumites oleme me need argumendid, millega kohus lõpuks nõustub, välja toonud juba kohtueelse menetluse lõpus. Prokuratuur on edasi läinud, suutmata uusi asjaolusid välja tuua, ja me jõuame kahe-kolme aasta pärast sama tulemuseni! Sellist olukorda ei saa käsitleda kui möödapääsmatut, see viitab vajadusele arvestada senisest enam ka kaitse argumenteeritud seisukohti.
••Eks neid tagasitõmbumisi on prokuratuuri poolt ju olnud ka – mõjuvõimuga kauplemise küsimuses Priit Toobali vastu näiteks.
Selle asja algatamine jättis väga jõulise demonstratsiooni ja enesekehtestamise mulje. Pean silmas Keskerakonna kontori läbiotsimist ja minu arvates ebaproportsionaalselt suurt jõu kaasamist. Ma toon võrdluse: seesama õnnetu lugu Võrumaal 2011. aasta mais, kus politseinik konflikti käigus maha lasti. Talumajapidamisse mindi teadmisega, et see on seotud relvaäriga ja seal on kõrgendatud risk ja oht, ning seda tehti kolme-nelja politseinikuga! Mitte mingeid elementaarseid ettevaatusabinõusid ei rakendatud olukorras, kus konflikti eskaleerumise risk oli algusest peale suhteliselt suur. Sõuefekti on õiguskaitseorganite tegevuses menetlustesse väliselt ja avalikkuse jaoks viimase viie-kuue aastaga tublisti juurde tulnud. Tuletan meelde ka aastatetagust lugu abilinnapea Vladimir Panoviga, kes tuli notari juurest välja ja tal pandi käed raudu ja seal oli kohal juba enne selgelt informeeritud hulk ajakirjanikke ja fotograafe. Me teame, millega Panovi asi lõppes. Näiteid on teisigi.
Menetlustoimingud saab eesmärgipäraselt läbi viia palju rahulikumas ja töises keskkonnas.
••Kui mitu advokaadi töötundi saab teie büroost üldse näiteks keskmise kuupalga eest?
Õigusabi on väga kallis. See, et see oleks elanikkonnale kättesaadav, on eelkõige riigi poolt lahendamist vajav probleem ja kunstlikud meetodid, mida aeg-ajalt on üritatud advokatuuri survestades ellu viia, ei toimi. Muidugi peame riigina lähtuma olemasolevatest võimalustest ja vaja oleks raha meditsiinisüsteemi ja õpetajate palkade jaoks. Aga samaväärselt on seda vaja riigi õigusabiks vähem kindlustatud elanikkonnale...
••Ikkagi, keskmise kuupalga eest saaks...?
... ja see raha, mida riik on advokatuurile riigi õigusabiks eraldanud, on tasapisi suurenenud, aga see peaks ka tänases õiguskeskkonnas ja majandussituatsioonis olema riigieelarves neli-viis korda suurem. Mida keskmise palga eest 10–15 esimese büroo käest saaks? Kui me võtame keskmise palga aluseks u 800 eurot, siis selle eest on võimalik osta kuus kuni kaheksa tundi kvaliteetset õigusabi. Meie elatustase on madal, aga Lääne-Euroopas on ka õigusabi hinnad kaks–neli korda kõrgemad.
••Nii et nüüd me teame, kuhu Eesti suusaliidu raha minema hakkab?
Kliendilepingu tingimused pole avalikud, aga küll võin ma öelda, et Andrus Veerpalu õigusabi on minule teadaolevalt finantseeritud mitte suusaliidu vahenditest. Võin ka niipalju öelda, et me oleme selles asjas teinud päris palju tööd ka pro bono – tasuta.
••Maine pärast või patriotismist?
Kuna Andrus Veerpalu on Eesti rahvale nii palju andnud, siis me püüame ka tema olukorda arvestades talle nii palju vastu tulla kui võimalik.
••Viimasel aastal on olnud palju juttu jälitustegevusest, sealhulgas ka telefonikõnede pealtkuulamisest. Ametlikult kinnitatakse, et kõik on kontrolli all, siis aga ilmnevad ikka mingid hirmud, et teatud pealtkuulamiste üle ikka piisavat kontrolli pole. Mis teie sellest arvate?
See, et ühiskonnas on selline paranoia tekkinud ja sellest räägitakse, on märk, et midagi on tehtud valesti, pole antud õigel ajal selgeid vastuseid konkreetsetes kriminaalmenetlustes, kus see küsimus on tõstatatud.
Me oleme konkreetsete juhtumite kaudu jõudnud järeldusele, et jälitustegevuse lubasid on pikendatud formaalselt, ilma sisuliselt süvenemata ja analüüsimata, kas selleks on sellises mahus ja intensiivsuses vajadust. Praktikast nähtub, et kohtud on jälitustegevuse lubasid korduvalt pikendanud kohtumääruste motiive copy-paste-vormis korrates, ilma mingeid kontrollitavaid selgitusi, põhjendusi esitamata.
Olen praktiliste näidete alusel veendunud, et vajalikku sisulist kontrolli ei toimu ja see on minu arvates Euroopa inimõiguste kohtu põhimõtetega vastuolus. Ma olen erinevates menetlustes küsinud, miks kohtud ei põhjenda, miks ei anta kaitsjatele riigisaladuse ja välisteabe seaduse alusel tagatud juurdepääsu jälitusteabele. Ma pole nendele küsimustele argumenteeritud vastuseid saanud. Milleks siis seadus, kui seal kirjapandu ei toimi?
Võib öelda, et puudub kontroll, millises mahus ja kui põhjendatult seda jälitustegevust tehakse. Erinevates kohtumenetlustes pole suudetud kaitsjate poolt tõstatud küsimustele õiguslikult ammendavalt vastata ning ühiskonnas levinud arvamusi ja paranoiat maha võtta.Kes Ta on?Aivar Pilv
vandeadvokaat
1993–…
advokaadibüroo Aivar Pilv juhtivpartner
1984–1992
Tallinna II õigusnõuandla advokaat
2004–2010
Eesti advokatuuri esimees
2001–2004
Eesti advokatuuri juhatuse aseesimees
1995–2001
Eesti advokatuuri juhatuse liige
••Aivar Pilv on enne Kristen Michalit esindanud näiteks Andrus Veerpalu dopinguvaidluses FIS-iga, Villu Reiljanit maadevahetuse kohtuasjas, korruptsioonis süüdi mõistetud Elmar Seppa, Tallinna linna vaidluses Viru hotelliga nn Viru poja küsimuses ning 1990. aastatel Koit Pikarot kohtuasjas Asso Kommeri vastu ja riigi vastu ametiseisundi kuritarvitamise süüdistuses.
