AIVAR REIVIK: Ajalugu teevad loojad, mitte kriitikud
Seekordne võistlus, mille võitsid taidlejad (nagu Mart Kalm märkis), on aga esile kutsunud väga arusaamatut protesti. Mõned on solvunud, et neid ei palutud žüriisse, teised jälle, et nende arvamust ei arvestatud, kolmandad on seisukohal, et žüriis ei olnud piisavalt professionaale, ja nii edasi. Kas protesti peapõhjuseks võib olla aga hoopis see, et võitjad ei ole lõpetanud kunstiakadeemiat?
Kuid kõiki ei saa žüriisse võtta ja kõiki ettepanekuid ei saa ka arvestada. Eks seda näitavad ka senised 90 Vabadussõja võidusamba ehitamisele kulunud aastat – sammast ei ole siiani. Peaaegu kõigi eelnenud võistluste võidutööd on mattunud lauskriitika alla ja jäänud teostamata. Kord ei sobinud kunstiline lahendus, siis väljaku lahendus, küll oli üks skulptor liiga tsaarimeelne, teine jälle liiga kosmopoliitne.
Tuleb tunnustada noori autoreid, kes on kohati ebaõiglasele kriitikale, aga mõnel juhul ka suisa teadlikule laimule vaatamata suutnud säilitada positiivse meele ja jätkanud tööd oma kavandiga. Paljus on olnud neile toeks kunstnikud ja arhitektid, kes lahmiva kriitika asemel on sirutanud abikäe. Tänu sellele on samba kavand algsest oluliselt efektsem.
Samal ajal näitab käimas olev debatt, et Eestis on sõnavabaduse ja demokraatiaga kõik korras. Võitleva vähemuse seisukohti on meedias avaldatud tunduvalt rohkem kui vaikiva enamuse omi. Sõna on saanud “ristiteadlased”, kes seostavad Vabadussõja kõrgeimat autasu hilisemate perioodide aumärkidega. Klaasieksperdid, kes teavad, et klaas ei kesta, mis sellest, et samba välimine kiht on tugevdatud. Valgustuse asjatundjad, kes ei tea, et tänapäeval on lisaks hõõglampidele olemas ka LED-valgustid, mille eluiga on kümme aastat. Isegi tuntud vabadusvõitleja Ivan Orava pressiesindaja sai sõna. Kuigi, arvestades tegelikult vabaduse eest võidelnud inimeste hinge ja meelsust, võiks teda nüüd ees oodata väga tõsine, kui mitte fataalsete tagajärgedega vestlus omaenese loodud kangelasega.
Kaotajate kriitika
Žürii liikmena pean kahjuks tunnistama, et võidutöö vastu on avalikult protestinud ja sõna võtnud mitmed võistlusel kaotajaks jäänud arhitektid ja skulptorid. Vastavalt võistluse reglemendile ei saa ma avalikustada nimesid, võin vaid öelda, et protestiaktsioonide eestvedajate hulgas on neid päris palju ja see on ebaeetiline.
Hiljuti arutasime tekkinud olukorda ka arhitektide liidu uue juhi Ike Volkoviga ja leppisime kokku, et lähiajal korraldame Vabadussõja võidusamba võistlustööde (ka varasematele võistlustele esitatud tööde) näituse. Lisaks peaks valmima trükis, mis käsitleb nii monumendi ajalugu kui ka varasemaid töid. Loodetavasti esitavad oma tööd ka need autorid, keda teatakse siiani vaid märgusõna järgi. Ehk suudab pilguheit minevikku suunata väitluse tagasi konstruktiivsele rajale.
Vabaduse Monumendi Sihtasutuse nimel olen tänulik kõigile, kes hoolimata teema valdavalt negatiivsest kajastusest on pidanud vajalikuks väljendada oma poolehoidu kas annetuste, telefonikõnede või e-kirjadega. Samuti neile, kes on leidnud eneses hingejõudu haarata sule järele ja vaatamata “asjatundjate” põlgusele julgenud oma arvamust kirjasõnas väljendada. Vaadates annetajate nimekirja, võib tagasihoidlikult tõdeda, et toetus Vabadussõja võidusambale on ülemaailmne.
Enne järgmiste süüdistuste loopimist tasuks aga tutvuda ajalooga ja miks mitte ka varasematest kisklemistest õppida. Ahastavad hüüded loomeinimeste allasurumisest ja professionaalide ignoreerimisest ei peaks olema relvad, millega võideldakse rahvale olulise mälestusmärgi vastu.
Demagoogilised süüdistused väljendavad sallimatust teiste huvirühmade suhtes. Ja nii absurdne kui see ka pole, on kunstnikud süüdistanud monumendi rajajaid selles, mida nad ise teha püüavad. Nimelt rõhutavad nad ülejäänud ühiskonnale: jääge oma liistude juurde, ainult meie teame, mida tohib Harjumäele ehitada.
Kümne aasta pärast võiks aga Tallinna, kuid miks mitte ka mujale Eestimaale kerkida veel üks oluline monument. Monument, millega märgitakse ära Eesti Vabariigi 100. sünnipäev. Selle asemel et kulutada oma energiat millegi lammutamisele või vastu olemisele, võiks juba praegu hakata otsima ideed selle monumendi loomiseks. Lõppude lõpuks lähevad ajalukku ikka enamasti loojad, mitte kriitikud.
