Ajakirjandus ei ole tintla
Paraku algas tund, mis ilmselt polnud plaanitud meediaõpetuse tunnina, ühe sõna kasutusega, mis on tekitanud ohutunnet paljudes mu kolleegides. „Alustame siis, kui tintla lahkub,” ütles president, viidates sündmust kajastama tulnud ajakirjanikele.
Ma ei tunne end sest väljendist küll kuidagi isiklikult puudutatuna. Arvan aimavat, mida president oma viimase aja väga järjekindlalt kriitilise suhtumisega Eesti ajakirjandusse taotleb. Aga tahtes parimat, võib välja kukkuda ka midagi muud.
Eesti ajakirjandus teeb kahtlemata vigu. Lehtede endi loodud sõltumatu eneseregulatsiooni organ pressinõukogu on näiteks teinud tänavu laekunud kaebuste põhjal juba paarküm-mend taunivat otsust eri väljaannete kohta. Meediakanalite kohta, kes on rikkunud ajakirjanduseetika koodeksit ühes või teises punktis. Ei ole aga kahtlust, et pressinõukogusse jõudvad kaebused on ainult mingi osa kõigist kordadest, kui mõni väljaanne pole näiteks ära kuulanud konflikti kõiki osapooli, on olnud ebatäpne faktides või esitanud uudisloos segamini tõsiasju ja oletusi.
Ilvesest Savisaareni
Tuleb ka arvestada, et pressinõukogu langetab oma otsuseid, lähtudes rangelt Eesti ajakirjanduseetika koodeksist, aga paljud etteheited meedia käsitlustele, mis on kedagi valusalt puudutanud, ei mahu kitsalt ajakirjanduseetika piiresse, vaid on pigem üldeetilised või hoopis näiteks poliitilised.
Aga hoolimata kõigist oma vigadest ja küllap paratamatust ebatäiuslikkusest täidab vaba ajakirjandus demokraatlikus ühiskonnas siiski ülitähtsat rolli. Nagu ikka, saab vabaduse tähtsusest kõige paremini aru siis, kui seda ei ole. Omal ajal raadios Vaba Euroopa töötanud ja sedakaudu siinpool raudset eesriiet vaba ja sõltumatu ajakirjanduse puudumise lünka omalt poolt täita üritanud Toomas Hendrik Ilves teab seda kindlasti ülihästi.
Võib filosofeerida, kas mõnes riigis – näiteks meist ida pool – on probleeme tegeliku demokraatiaga seepärast, et puudub piisavalt vaba ajakirjandus, või puudub vaba ajakirjandus see-pärast, et ei ole piisavalt demokraatiat. Igal juhul näivad need kaks olevat lahutamatult seotud. Ilma vaba ajakirjanduseta ei ole varsti ka enam muud vaba mõt-tevahetust. See võib tunduda mugav parasjagu võimul olijatele, aga on hukutav enamikule vaba ühiskonna väärtustele.
Näib aga nii, et ülim kriitilisus kogu ajakirjanduse suhtes on üks neid väheseid asju, mis ühendab praegu Eesti ühiskonnategelasi erakonna- ja ka valdkonnaüleselt väga laias spektris. Piltlikult Ilvesest Savisaareni. Küll ilmselt eri põhjustel ja tõe-näoliselt ka erinevaid kaugemaid eesmärke silmas pidades. Seetõttu ei tohiks need, kes loodavad oma põlgust väljendades sundida ajakirjanikke meeleparandusele ja paremale tööle, unustada, et kellegi teise soov võib olla lihtsalt tüütud kirjatsurad kahtlaste tehingute ja kenade populistlike ettevõtmiste jalust ära saada.
Eelmisel nädalal kuulsin maakonnalehtede kolleegidelt, et vähemalt kahes maakonnas on hiljuti juhtunud selline lugu, et maavanem on kutsunud kohaliku lehe omanikud kohtuma ja teinud ettepaneku lehe peatoimetaja välja vahetada. Ilmselt oli mõlemal juhul asi alanud lehe järjekindlalt kriitilisest hoiakust teatud kohalike asjade suhtes. Kummalgi korral ei läinud see õnneks läbi, aga juba selline katse ise on midagi, millest kuulmine kõlab tänapäeva Eestis uskumatult, justkui tagasiminekuna mingisse teise aega.
Maakonnalehed surve all
Õnneks ei ole maavanemate käes olev võim praegu just üle-määra suur. Ent juba selline mõtteviis, mis paneb niisugust asja proovima, peaks olema normaalses ühiskonnas välistatud. Mina lootsin, et rääkisime need asjad Eesti avalikkuses piisavalt selgeks millalgi 1990-ndate alguses. Aga paistab tõesti nii, et ajakirjandusvabadust ei saagi üks kord ja lõplikult saavutada, vaid see tuleb piltlikult öeldes iga päev uuesti kätte võidelda.
Kohaliku lehe ajakirjaniku töö on sageli palju keerulisem kui mõnes pealinna väljaandes. Sa pead vajaduse korral suutma kirjutada kriitiliselt oma pool- või ka päris headest tuttavatest. Sa ei saa toimetusest välja astudes loota sellele suhtelisele ano-nüümsusele, mida pakub suurem linn.
Väike kohaliku lehe toimetus võib tunda end kohapeal sageli üsna üksi ja kaitsetuna võrreldes selle õlatundega, mida saavad üksteisele pakkuda kolleegid suurtest pealinna väljaannetest. Mõned kolleegid väidavad, et viimasel ajal on vahel piinlik seltskonnas tunnistada, et oled ajakirjanik. Järgneda võib kogu õhtu kestev arutelu teemal, kui halb ikka ajakirjandus üldiselt on ja miks seal seda või teist asja tehakse. Kusjuures halb just nimelt üldiselt. Sellest on justkui saanud üks ohutu moeteema.
Aga selline üldine õhustik võib sõnavabadusele kaasa tuua ohtlikke tendentse. Endiselt ei ole ju päris selge, mis saab nn allikakaitse seadusest, mille eel-nõu on riigikogus juba pikalt arutatud. Välise tsensuuri katsetega on veel suhteliselt lihtne võidelda, kui nad piisavalt avalikuks saavad.
Palju salakavalam ja ohtlikumgi nähtus on enesetsensuur. Kui ajakirjanik ei taha mingit tegelikult ühiskonnale olulist teemat üles võtta, siis ei pruugi me kunagi teada saada, miks. Öeldakse ka, et viimasel ajal on üha sagedasemad juhtumid, kus mingist asjast algul ajakirjanikule räägitakse, aga siis võetakse sõnad tagasi. Sageli jääbki vajalik teema seetõttu kajastamata, sest pole millelegi toetuda.
