Ajaloo- ja ajaloota rahvad

Soome intellektuaalid on korduvalt küsinud endalt ja oma rahvalt, kas nad kuuluvad ajalooga rahvaste hulka.

Püüdes seda diskussiooni tuua meie poliitilisse kultuuri, on vaja ilmselt seletada, et küsimus on siin ühelt poolt omariikluses ja teisalt pidevas mõtestamises, kuidas me saame oma võimalusi ajaloo suures mängus kasutada.

Selle mängus ei saa rahvad, eriti uue kvaliteedi – omariikluseni – jõudnud rahvad olla pealtvaatajad. Kui üks rahvas püüab siin end petta ja loobub ajaloo mängus oma võimaluse püüdmisest, siis nagu ajalugu on korduvalt tõestunud, on ta varsti ajaloo abitu mängukann. Seetõttu esitaski president Lennart Meri tegelikult oma iseseisvuse taastamise päeva küsimusega meile palju enam tähtsaid küsimusi, kui vaid keeleteaduslikke.

AJALOOS OMA VÕIMALUST OTSIDES. Oleme õnneliku saatusega rahvas. Meil on küllalt päevi ajaloos, mille üle üksmeelselt uhked oleme. 1940. aasta jaanuaris meenutas oma 50. sünnipäevani jõudnud Eesti peaminister professor Jüri Uluots oma elu eredaimat hetke, 24. veebruari 1918, kui Tallinnas raekoja platsil Eesti Iseseisvuse Manifesti lugenud lihtsad mehed olla hingeliigutusest nutnud. Meie ajaloo suurte hetkede hulka kuulub võit Võnnu lahingus Landeswehri üle. Samuti Tartu rahu.

Kuid samas on kindlasti terve rida olulisi sündmusi, mis pole ehk leidnud küllaldast väärtustamist meie ajaloolises mälus. Nii näiteks pole me õieti väärtustanud oma riigi esimese põhiseaduse jõustamise päeva 21. detsembrit 1920, samuti pole me mõistnud okupatsioonile vastupanu päevana küllaldaselt tähtsustada 18. septembrit 1944 kui Pika Hermanni tornis lehvis uuesti meie sini-must-valge.

Kui Jaan Kross on ilukirjandusse valanud nimetu eesti ohvitseri kuju, kes annab ohtudele vaatamata ohvitserile kohaselt au Pika Hermanni torni tõusvale riigilipule, siis samamoodi vajaks järgnevate põlvede jaoks ajalukku kirjutamist see rahva kirgas tunne, mis valdas inimesi kes elasid kaasa aastakümneid hiljem sündmustele, kui pikkade punalipu aastate järel tõusis esmakordselt Pika-Hermanni torni jälle trikoloor.

AJALOO MÄNGUKANNIKS. Omariikluse ajalugu on õpetanud, et iga kord kui oleme korrakski unustanud, et suures ajaloos pole vähemalt väikese rahvaarvuga riikidele antud luksust olla pealtvaataja, oleme maksnud rahvana selle eest kallist hinda.

Lennart Meri esialgu lapselikugi küsimuse salakavalus seisneb selles, et kui üks rahvalik püha peaks väljendama võite, mida on saavutanud ühiskond, siis tekib valus küsimus – kus oli siiski 20.sajandil Eesti ühiskonnas see “Eesti iseseisvuse kaotamise päev”? Lapselegi on tuttav tõde, et kui midagi jälle üles leitakse, siis järelikult on see kunagi ka kaotsi läinud. Tehkem siis ka siin selget vahet, millal meilt võõrvõimude poolt võeti vabadus ja selle ajaloolise hetke vahel, kui me ise rahvana jäime passiivse pealtvaataja rolli.

Siit oleme me aga küsimus juures, et küsimus “kas kaitsta või mitte oma kodumaad ja kuidas seda teha” ei saa mingil juhul kuuluda erakondlike küsimuste hulka. Sellele küsimusele peab poliitikutel olema kogu ühiskonna mandaat.

Kuna me armastame ikka eeskuju otsida mujalt maailmast, siis toogem siin eeskujuks ‰veitslased, kel tulnud samuti elada suurte ja võimuahnetest riikidest ümbritsetuna. Nemad on oma põhiseadusesse kirjutanud rahvalt saadud mandaadi alusel maamehelikult lihtsalt “·veits ei anna alla”… Sellest tulenevalt ei saa neil olla dilemmat, millise võõra lipu all paremini oma “‰veitsi asja” ajada. Ehk tasuks ka meil väga lihtsatele maamehelikele tõdedele osalusdemokraatias veel kord tõsiselt järele mõelda.