Ajaloo tegemine
Eesti Päevalehes ilmus 19. augustil Rein Veidemanni sisukas arvamus “Üks tund enne vabadust”. Ridade vahelt võib välja lugeda, et must-valge ajalookäsitlus on asendunud valge-must skeemiga. Nõukoguliku ajaloo asemel näeb ta toimetatud ajalugu, mis tegelikult tähendab eesti rahva ajaloo ühekülgset käsitlemist ja toimetajale poliitiliselt ebameeldivate isikute ja sündmuste alahindamist. Veidemanni esitatud isikute ja sündmuste süvakäsitlus jääb tulevastele ajaloolastele, kes on vabad praegustest eelistustest. Ajalooteaduses ongi levinud seisukoht, et objektiivne käsitlus lõpeb viiskümmend aastat enne kaasaega. Viimane pool sajandit on poliitika. Nii on ka 1991. aasta iseseisvumine ajaloo jaoks liiga hiline sündmus. /.../
Ehmatavalt mõjub aga Veidemanni väide esimese passionaarsuse (milleks küll selline võõrsõna!) nimetamisega. Tema lause on järgmine: “Esimene algas pärisorjusest vabanemisega 1860-ndail ja lõppes eneseteadvuse tärkamisega esimestel laulupidudel, talude päriseksostmises ja seltsitegevuses.”
Jättes kõrvale passionaarsuste auklikkuse, on ehmatav lugeda, et pärisorjusest vabanemine toimus 1860. aastail. See tarkus on küll pärit Venemaa ajaloost, sest 1861. aastal kaotati Venemaal pärisorjus. Baltikumis toimusid talurahvareformid hoopis varem. / /
Kui uskuda Rein Veidemanni juttu pärisorjusest vabanemisest 1860. aastail, siis olid orjadena sündinud ja elanud peaaegu kõik eesti ärkamisaja tegelased (L. Koidula, C. R. Jakobson, M. Veske, Fr. Kuhlbars jt.). Kuidas oleks olnud võimalik pärisorjusest kohe jõuda rahvuslikku liikumisse? Eestlased vabastati niisiis 1816. aasta ja 1819. aasta reformidega, nad muutusid päris-orisest talupojast Vene riigi alamaks, kellena nad pandi kirja, neile anti perekonnanimed, nad võisid minna õppima isegi ülikoolidesse. /.../
1849. aastal kaotati teoorjus Liivimaal ja 1856. aastal Eestimaal, seegi juhtus enne päris-orjuse kaotamist Venemaal.
Passionaarsustega ei maksaks ajalugu ümber teha ja pärisorjust möödunud sajandi teise poole algusse nihutada.