Argumendid neid tegelikult ei huvitagi, sest ajaloo üle kohtumõistmiseks on vaja vaid usku iseenda ja oma otsustuste ilmeksimatusse.
Muidugi on president Pätsile mälestusmärgi püstitamise vastu need, kes on üleüldse ükskõik mille vastu, siis on neid, kes on põhimõtteliselt mälestusmärkide püstitamise vastased, osa on ainult sellele vastu, et mälestusmärki president Pätsile just Kuberneri aeda kavandatakse.

Mõned soovivad Pätsi mälestusmärgi asemel hoopiski mälestusmärke oma lemmikkangelastele nagu näiteks Otto Strandman, August Sirk või siis pakutakse kompromissina Päästekomitee kolmikut: Jüri Vilms, Konstantin Konik ja Konstantin Päts. Aga on ka abstraktsemaid ettepanekuid nagu näiteks mälestusmärk „riigi loojatele“, „paljukannatanud Eesti rahvale“, „omariiklusele“ jne. Kõige häälekamad on nö. Konstantin Pätsi isikukultuse vastased, kes kasutavad tema kohta väljendeid „diktaator“, „vabadusvõitlejate vastane“, „putšist“, „korruptant“, „riigireetur“, „kapitulant“, „argpüks“, „timukas“, „Eesti mahamüüja“ jne. Selliste äärmuslike hinnangute põhjal võiks arvata, et tegemist on läbi aegade ühe kõige hirmsama valitsejaga maailma ajaloos. Iga tänane avalik tegelene kaebaks tema kohta selliste väljendite kasutajad auhaavamise eest kohtusse, Konstantin Päts seda kahjuks teha ei saa.

Demokraatia annab küll igale kodanikule õiguse oma seisukohale, kuid kõige valjuhäälsemad arvamusavaldajad ei moodusta sageli siiski enamust ühiskonnast. Läinud aasta jooksul on president Pätsi mälestusmärgi püstitamisega seoses toimunud päris mitu avalikku arutelu ja sinna kogunenud arvukad avaliku elu tegelased kui ka tavakodanikud on olnud seisukohal, et Konstantin Päts väärib kindlasti seda, et talle püstitatakse Eesti Vabariigi pealinna mälestusmärk Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks.

President Pätsi monumendi püstitamise algatajad ei arvanudki ega arva ka praegu, et Eesti rahvas peaks selles küsimuses täielikule üksmeelele jõudma. Ja miks peakski? Arvamuste erisus meie suurkujude rollist ajaloos on igati normaalne. Üllatav on aga see, et osa kodanikest on võtnud võitleva, lausa agressiivse hoiaku president Pätsi mälestusmärgi vastu. Osa poliitikuidki on asunud Pätsi-vastasesse leeri, paljud siiski hoiduvad esialgu oma selge seisukoha väljaütlemisest, sest eks ole ju nii Pätsi mälestusmärgi pooldajad kui ka vastased nende tulevased valijad – või siis mittevalijad.

Oma kindlat seisukohta on avaldanud kaks Eesti Vabariigi presidenti. President Arnold Rüütel toetab mälestusmärgi püstitamist president Pätsile, ta on olnud osaline avalikul arutelul ja seal selgelt ka oma seisukohta väljendanud. Tema suudab ilmselt neid keerulisi olukordi vägagi hästi mõista, mil Konstantin Päts pidi vastu võtma tema riigi ja rahva jaoks olulisi otsuseid, sest on ka ise samalaadsetes olukordades olnud. Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid ei ole õnneks sellistesse olukordadesse sattunud (ja loodetavasti ka ei satu) ning ei oska või ei taha mõista oma eelkäija Konstantin Pätsi olulist rolli meie ajaloos: ta ütleb ajalehes „Sakala“ antud intervjuus, et on president Pätsile mälestusmärgi püstitamise vastu ja seda avama ei läheks. Võimul oleva presidendi seisukoht ei väljenda aga mitte tema isiklikku arvamust ühte või teise küsimusse, vaid riigi seisukohta. Ei ole aga selge, kas president Kaljulaidi kaljukindel seisukoht põhineb mõnele tõsiseltvõetavale teaduslikule uurimusele või „rahva hääleka enamuse“ netikommentaaridele.

Praegune olukord jätab meie peagi saja-aastaseks saavast riigist ja selle rahvast küllaltki kummalise mulje. Oleme iseseisvuse taastamise järgsetel aastatel püstitanud avalikku ruumi mälestusmärgid olulisematele iseseisvuse „isadele“: Jaan Tõnissonile Tartus, kindral Laidonerile Viljandis ja Viimsis, Jaan Poskale Tartus ja Kadriorus (samas on ka tema maja-muuseum). Kindlasti on samaväärselt teeneid, kui mitte rohkem, ka Konstantin Pätsil, kuid millegipärast seda tunnistada ei taheta. Samas kirjutatakse aga kõik tehtud „valed otsused“ ainuisikuliselt tema kontole.

Oleks ju tegelikult väga lihtne kokku leppida, et Konstantin Pätsi mälestusmärgi püstitamise pooldajad ajavad rahus oma asja edasi (juba on üle 10 000 euro rahvaannetuste teel kogutud), kes aga mälestusmärki ei poolda, ei ole mingil viisil sunnitud kaasa lööma: ei annetusi tegema, ei avamisel osalema, ei aastapäevadel sinna lilli või pärgi tooma ega küünlaid süütama.

Või elame edasi teadmises, et eestlasi tuntakse rahvana, kes tavatsevad sõpruslinnadele kinkida V. I. Lenini kujusid, oma maale on aga püstitanud mälestusmärgi Rootsi kuningale ja Vene Föderatsiooni esimesele presidendile, kuid ei suuda kuidagi kokku leppida, kas nende enda esimesel presidendil võiks ka avalikus ruumis mälestusmärk olla või mitte.