Erinevalt Maarja Vainost ei näe ma midagi skandaalset ka president Kaljulaiu väljaütlemises Konstantin Pätsi kohta. Ajaloolasena julgen ma küll arvata, et tema poolt väljaöeldu oli just vastutustundlik ning tõsine signaal ka neile, kes uskumatu järjekindlusega püüavad korrutada Konstantin Pätsi poolt peale vaikiva ajastu kehtestamist moodustatud ja iga tema sammu jäädvustanud ning ülistanud propagandatalituse (hilisema ameti) poolt kirjutatud ajalugu. Saamata seejuures aru, et Eesti ajalugu ei tee mitte monumendid (mis Pätsil on tema enda korraldusel püstitatuna Tahkurannas juba olemas ning peale taasiseseisvumist on ta ka Kadrioru Roosiaias büstiga tähistatud), vaid ikkagi seda riiki juhtinute teod. Ning mis selles kontekstis kõige hullem – unustatakse, et tegeliku ajaloo looja ja kandja on hoopiski Eesti rahvas.

Seega on president Kersti Kaljulaid persoonina ning institutsioonina erinevalt oma eelkäijatest esmakordselt välja öelnud Pätsi usku olevatele ning igal võimalikul kombel (ka ajalugu võltsides) teda pjedestaalile upitada püüdjatele kurvastava tõsiasja - kangelane on alasti. Hoopis jõhkralt mõjub aga tõsiasi, et Konstantin Pätsi monumenti tahetakse paigutada Toompea lossi aeda. Kaudselt võiks võrrelda seda Eesti Demokraatliku Vabariigi tapnud timukale monumendi asetamisega oma ohvri hauale.