Link kopeeritud!

Ajutine naine

 (29)
linnapildid
linnapildidFoto: Andres Putting

Tal peab olema mitu toimetulekugarantiid, jalg ukse vahel, ta peab klammerduma, olema kuulekas, olema nähtav ja õpihimuline. Kuid teiste armust elamine on kulukas.

Seda teksti kirjutades kerkib silme ette stseen filmist „Mootorrattapäevikud" (2004). Noor Che Guevara ja tema kaaslane teevad millalgi 1950ndate alguses roadtrip'i läbi Lõuna-Ameerika ja kui filmi algusest on möödunud 54 minutit ja 27 sekundit, satuvad nad mägedes vaese kidura indiaanikogukonna juurde. Seal avaneb neil võimalus jälgida, kuidas iga päev tulevad töölised kokku, lootuses olla üks neist õnnelikest, kes võivad kaevandusse minna, ja kuidas üks kaevandusettevõtte meestest käib ringi ja osutab väljavalitutele: „Sina, sina. Sina mitte. Sina".

Nende nägudes, pilgus, müts-käes-ilmes on midagi kummaliselt tuttavalt, midagi, mille tunnen ära endas ja inimestes enda ümber, kes palju aastaid pärast haridustee lõppemist ja pärast palju aastaid tööelus, seisavad endiselt samamoodi ja ootavad osutavat sõrme. Nagu see ootus teeks inimesega midagi tähtsat, midagi täiesti põhjapanevat, läbi aja ja ruumi.

„Ajutisus on üleilmastunud tööelu üks peamisi tunnusmärke," kirjutas Lena Lindgren Morgenbladeti (Norra ajaleht - tõlkija) juhtkirjas 30. jaanuaril 2015. Kogu maailma tööturgu iseloomustab „mobiilne tööjõud, mis koosneb tunnitöötajatest, osalise ajaga töötajatest ja asendajatest." Sellistes riikides, nagu Jaapan ja USA on peaaegu pool tööjõust nüüd ajutised töötajad. Norras on nende ametlik arv palju madalam: umbes kümme protsenti tööga hõivatud elanikest on ajutised töötajad.

Samal teemal:

See suhteliselt madal näitaja varjab endas aga midagi tähtsat: et ajutisus peidab ennast teatud gruppides, et see on ühte suunda kaldu, nii sooliselt kui ealiselt. Eriti kehtib see noorte naiste kohta: Norra statistikaameti (SSB) kohaselt töötab ajutistel ametikohtadel palju rohkem 25- kuni 39-aastaseid naisi kui mehi. Just need noored naised moodustavad tuumikrühma nende hulgas, kellest räägitakse kui prekariaadist või juhutööliste-majandusest.

See sooline kallutatus ilmneb tilkhaaval suurema debati sees, mis on käinud täistuuridel alates sellest, kui Norra valitsus tegi 2014. aastal ettepaneku muuta töökeskkonnaseadust nii, et see võimaldaks rohkem kasutada ajutisi töötajaid. Põhilised loosungid eelmise aasta 8. märtsi meeleavaldusel ‒ "Peatage valitsuse rünnak naiste õiguste vastu" ja „Kaitske töökeskkonnaseadust" ‒, pidasid probleemiks just soo ja ajutisuse ühendamist. Kuid teadlikkus sellest tundub siiski olevat kesine, ka noorte ajutiste naiste endi seas. On paradoksaalne, et me arutame noorte naiste probleeme ‒ saavutusihalus, haiguspuhkused, läbipõlemine, depressioon ja ärevus, tööalane stagnatsioon ‒ ilma, et näeksime, kuidas ebakindel seotus tööeluga iseloomustab naiste elu tervikuna.

Ebakindluse nihe

Ajutise elu puhul domineerib kõikehõlmavat tegevust „ebakindlus, teadmatus, võlg ja alandus", kirjutab Guy Standing oma raamatus „The Precariat: The new dangerous class" (2011). Standingi raamat läheneb asjale laia haardega ja võrdlevalt ning on kirjeldatud tööturuarengu mõistmise üks tuumtekste. See toob arutellu ka argumendi, et see areng on loomas tööturul uut klassistruktuuri alaliste töötajate (salariaat) ja mittealaliste töötajate (prekariaat) vahele. Selle arengu põhjus on Standingi sõnul paindliku tööelu nõue, üleilmastumise ja uusliberalismi mõju. Tööandjal peab olema lihtne ettevõtet vastavalt vajadusele laiendada või koomale tõmmata. Sellise paindlikkuse hinda maksavad töövõtjad, kellele pakutakse alaliste töökohtade asemel lühikesi ja ajutisi töölepinguid. Edasi võitleb igaüks enda eest. Prekariaadil puudub teadlikkus, see on klass, mis ei ole veel ärganud, kirjutab Standing.

Võib öelda, et ajutisel ‒ ja enamasti tähendab see noort ajutist naist ‒ on kolm tunnusjoont. Esiteks tööleping: ta vahetab pidevalt tööülesandeid, lisavahetusi, projekte ja asendustöid. Ta on valveasendaja lasteaias, ta on nõudepesija abiline, ta on poemüüja, ta on 9. klassi asendusõpetaja, akadeemik, kes tegeleb parajasti uue uurimistöö projektiga, osakonna töötaja oma neljanda kuuekuulise lepinguga, ajakirjanik, kes asendab mõnda sünnituspuhkusel olijat. Ta on kõikjal: ühiskonna ülemistes ja alumistes kihtides.

Loe veel

Edasi iseloomustab teda see, et tema tööülesanded on suhteliselt ühekülgsed, hoolimata töö raskusastmest ja nõutavast kompetentsustasemest. Trepp on vaja ära pesta, õhtuse vahetuse valvurit on vaja asendada, raport on vaja kirjutada, norra keele tundi on vaja anda, kui päris õpetaja on haige. Või siis on mõnel osakonnal käesoleva aasta eelarves veidi raha üle, nii et palgata saab ajutise naise, kes täidaks mõningaid täitmata ülesandeid.

Kolmandaks on tal „vähesed väljavaated isiklikuks arenguks või karjääri tegemiseks". Enamasti ei kaasata ajutist naist ettevõtte tulevikuplaanide tegemisse. Ebakindlad tööd aitavad vähesel määral „luua soovitud identiteeti või teha soovitud karjääri". Ta kaasatakse harva pikaajalistesse projektidesse, mis on välistatud, kuna tal on ajutine, lõpukuupäevaga töökoht ja ta on pandud lahendama teatud ajaliselt piiratud ülesannet. Teda ei saadeta oma oskuste arendamiseks kursustele. Konverentsid on alalistele. Nii pannakse ta oma ajutisuse tõttu kõrvaltegevusse, ta jääb paigale seisma.

Nihkuvad piirid

Tasub rõhutada, et Standing arendas prekariaadi mõiste välja silmas pidamata Norra majanduslikku olukorda, kus on tugev töötajate kaitse ja kus paljud ajutistest töökohtadest on mõnevõrra ebaharilikul viisil avalikus sektoris. Seega on see ka põhjus endalt küsida, kui ülekantav see mõiste on. Üleüldse võib endalt küsida, kas ajutised töötajad väärivad käsitlemist potentsiaalse klassina või mitte ja kas me saame lihtsalt niisama kõrvutada teadusinstituudis projekti raames töötavat akadeemikut ja Filipiinidelt sisseostetud tervishoiutöötajat.

Üldiselt tunduvad tööturul olevat liikuvamad piirid, kui Standing oma raamatus kirjeldab. Aeg-ajalt avaneb võimalusi, ka ajutise naise jaoks, kui tal veab või kui ta avanenud võimalusest kinni haarab. Osa ajutisi tööotsi on karjääri edendavad ja erialaselt arendavad ja osa töid on suhteliselt varieeruvad. Võib-olla on see ka definitsiooni küsimus, kas keegi kuulub prekariaadi või niinimetatud proficians'ite, leidliku rühma hulka, kes soovibki vabalt ringi liikuda ja müüb oma pädevusi ilma alaliste töölepinguteta. Ja nagu Standing ise välja toob, ei soovi paljud noored pöörduda tagasi traditsioonilise tööelu juurde.

Sellest hoolimata pole kahtlustki, et Standing viitab ajutisuse kui kollektiivse kogemuse juures millelegi põhjapanevale, mida ajutised naised kogevad haridustaseme ja tööülesannete üleselt. Ebakindlus. Majanduslik ja sotsiaalne haavatavus. Sõltumine perest ja kallimatest. Võimetus, ärevus ja allaandmine. Eluviis, mida iseloomustab ebakindel seotus tasuva tööga.

Ebakindel eksistents

Teatud perioodil on see noore inimese jaoks loomulikult ületatav. Probleem on aga selles, et paljud naised jäävad aastateks ajutiste tööotste nõiaringi, ka ammu pärast täiskasvanuks saamist. Kui sellised töökohad on traditsiooniliselt olnud tähtis stardiplatvorm noortele, niinimetatud hüppelaud, võimalus näidata oma suutlikkust tööd teha, siis nüüd on need üha suuremal määral tööturu tupikud. Ajutine naine loodab saada jala ukse vahele, et uksed avaneksid, aga seda juhtub harva, kirjutab Standing.

Ajutine töö ei ole enam loomulik sissepääsutee kindlale töökohale: „Nii Põhjamaades kui ka OECD riikides on ajutistel töötajatel viis korda suurem risk jääda töötuks kui saada alaline töökoht." Nad saavad hoopis uue tähtajalise lepingu või ka uue soovituse, olles nii paremini varustatud uue ajutise töö saamiseks kusagil mujal. Ajutine naine peab üha uuesti ja uuesti otsast alustama, uues kohas, ja olema õpihimuline. Pidevalt uude kohta minemine muudab ka üksikuks, alati ootavad ees uued inimesed. Samuti tähendab see ohtu kaotada juurdepääs tööturu igapäevasele sotsiaalsele kogukonnale.

Kuna ta vahetab pidevalt töid, tihti nii, et tööde vahele jäävad pausid, on ajutine naine akuutses ohus muutuda omaenda riigis osaliseks kodanikuks, sest ta ei jõua kunagi endale välja töötada täisväärtuslikke õigusi. See on irooniline, sest ebakindlat naist ähvardab oht jääda kindlusetuse tundest või ületööst haigeks (sest kui ta on nii õnnelik, et saab valida mitme töö vahel, tunneb ta ennast kohustatuna need vastu võtma, sest tähtis on omada mitut toimetulekugarantiid, kuigi ta põletab küünalt mõlemast otsast). Lisaks on ta eas, mil on loomulik saada lapsi. Ta teab, et ta ei tohiks rasedaks jääda enne, kui tal on kindel töökoht, kuigi kell tiksub. Kui ta siiski rasedaks jääb, võib tal puududa õigus saada korralikult väljamakstud sünnitushüvitist. Samuti ei tea ta kunagi, mis teda ees ootab, kui jälle tööturule naaseb.

Teisisõnu on täiskasvanuelu alustamine ajutistes tingimustes keeruline ülesanne. Ta näeb vaeva ja säästab, kuna rahalisi reserve on vaja töödevahelisteks perioodideks. Sest kuigi tal on õigus 62,4 protsendile sissetulekust töötushüvitisena, on seda toimetulemiseks tihti liiga vähe. Tema lähtekoht on liiga halb. Tema peetud ametite eest makstakse tihti halvasti ja eelnevatel aastatel on ta harva saanud töötada täisajaga kaksteist kuud järjest. Halvimal juhul ‒ kui ta on teeninud eelmisel aastal veidi üle 135 100 Norra krooni (14 300 euro) ‒ makstakse talle hinnanguliselt 7000 Norra krooni (742 eurot) kuus. Sellest piisab ehk üüriks. Kui tal on lapsi, saab ta 17 Norra krooni (1,8 eurot) päevas lisaks. Ka eluasemelaenu on võimatu saada, kui sääste või kindlat töökohta pole ette näidata. Kui ta ka saaks laenu, oleks tal siiski probleeme välja arvutamisega, mida ta saab endale lubada, sest tulevikusissetuleku suurus on teadmata. Kuna ajutise naise tavaline palgasissetulek on nii ebakindel ja kõikuv, sõltub ta krediitkaardist, naturaalmajandusest ja säästudest, samuti vanemate ja partnerite abist.

Ja nii kaotab ta võimu enda aja ja enda elu üle. Ta elab ilma pikaajaliste plaanideta, kuust kuusse või poolaastast poolaastasse. Pere loomise hind tundub ületamatult kõrge. Tema enesemääramisõigus väheneb: teised saavad õiguse talle ette kirjutada, kuidas oma aega kasutada, millele kulutada oma raha. Lõppkokkuvõttes muutub ajutise naise jaoks keerulisemaks olla iseseisev inimene ja tunda õigust teha enda valikuid.

Tumm ja kuulekas

Võime ehk öelda, et ebakindel naine kohandab ennast alistumiskultuuriga, kus on ülioluline olla lojaalne, kuulekas ja kena. Sest kõik need omadused on potentsiaalsed tegurid ajutise naise majanduslikus maatriksis. Vajalikuks võib osutuda küsida vanematelt abi või kolleegidelt uut ülesannet ja lepingu uuendamist. Ära põleta sildu! Ole kõigiga heal jalal! Kui me räägime kuulekast põlvkonnast, peame käsitlema ka pragmaatikat ja meeleheidet, mida sellise sotsiaalse strateegia valimine endas kätkeb. Ajutine naine õpib taluma ebaõiglust, ennast tsenseerima, hoidma ennast vakka, sest inimesed on tähtsaim element teel tööturule, nad esindavad võrgustikku ja uusi võimalikke töösuhteid. Tige olemise või äraütlemise või kuritarvitamisest ja diskrimineerimisest teatamise tagajärg võib olla sotsiaalne ja majanduslik väljaarvamine ning selle toimumise oht võib ajutise naise jaoks olla liiga suur. Vastupanuvõimalused on minimaalsed.

Ajutine naine pöördub teatud viisil tagasi tummade leeri, kust ta algselt pärit on. Ta peab olema vakka ja alandlik, ei tohi kaevelda, ei tohi nõuda, ei tohi ära öelda. Temaga võidakse tööleping lõpetada ühekuulise etteteatamisajaga, tema lepingut võidakse, kuid võidakse ka mitte uuendada, ta on asendatav ja peab alati meeles pidama, et inimesed seisavad järjekorras, et tema töö endale saada. Samal ajal saab ta kuulda, et ta peab ennast maksma panema, muutma ennast asendamatuks, olema enesekindel, ennast näitama.

Nii on ajutine naine süüdistavate ja vastuoluliste väljaütlemiste risttules. Teda naeruvääristatakse selle eest, et ta sõltub eluasemelaenu saamisel ja majanduslikult vanemate abist, et ta ei saa kunagi täiskasvanuks, et ta maandub tagasi pliidi ette, et ta langeb teel karjääriredeli tippu välja, et ta ei saa piisavalt vara lapsi, et tal on liiga suured ootused, et ta valis vale hariduse, et ta töötab liiga palju. Ta on üleharitud, alaharitud, vale haridusega.

Keeleline eksijäreldus

Käesolevat diskursust läbiva individualiseeriva keele (jalga ukse vahele saama; vaja on klammerduda; veab, et tal on töö; küll sinu aeg veel tuleb!; ei tohi kaevelda; ei tohi olla liiga suuri ootusi) tõttu jääb meil kahe silma vahele, et tegelikult on toimuv ebaõiglane ja liigitub ärakasutamise alla. Asi ei ole liiga kõrgetes ootustes, vaid selles, et tuleks luua tingimused tunda ametialast uhkust, turvatunnet, austust, ühtekuuluvustunnet, kogukonnatunnet. Et inimene üksmeelselt kaasatakse, et temasse panustatakse. Et inimene tunneks, et keegi tahab teda. Et tal on väärtus. Tihti räägime tööst kui millestki eranditult positiivsest vabastavast kategooriast. Naised pliidi eest ära! Naised täiskohaga tööle! See on paradoks, sest tänapäeva tööturg ei pruugi selline olla: ebakindel töö võib mõjuda naise üleüldisele olukorrale hoopis vastupidi. Tööturg on viinud kulud ja ebakindluse üle naistele ‒ eriti noortele naistele ‒ ja sisse töötanud kasuta-ja-viska-ära‒kultuuri, mis ületab ammuilma ärakasutamise piiri. Elamisel pidevas hirmus, et oled asendatav, on suured ühiskondlikud, tervislikud ja sotsiaalsed mõjud: see on naiste õiguste eest võitlemises otsene samm tagasi, kui naised elavad oma elu ebakindluses, alistumises, vaikuses, sõltuvuses. Lõppkokkuvõttes on selle tulemus elu, mis ei ole vaba.

Reisil läbi Lõuna-Ameerika nördib Che Guevara seda enam, mida rohkem ta näeb. Ja mina tunnen samamoodi iga kord, kui kohtan mõnda sõpra, kes räägib ikka ja jälle selle sama loo. Loo aastatepikkusest elamisest strukturaalses ebakindluses, järjekordsest pooleaastasest töölepingust. See kurb tunne, kui näed riigi ühte tublimat inimest alla andmas. Kui näed, kuidas lootus ja energia hääbuvad, samas kui vestlus on takerdunud retoorikasse, mis ütleb, et küllap võib ta süüdistada vaid iseennast.

Elin Kittelsen kirjutab Norra feministlikule ajakirjale FETT, kelle toimetusega teeb Feministeerium märtsis koostööd. Käesolev tekst on ilmunud värskes märtsikuu tööelu-temaatilises numbris.

Loe originaali siit ja samuti kunstitöötaja Airi Triisbergi kommentaari prekaarsele tööle Eesti kontekstis "Palk pole üksnes rahatšekk, vaid ka ühiskonna organiseerimise vahend "

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare