Jut­tu on ol­nud sel­lest, kas pen­sio­nid tõuse­vad või lan­ge­vad ja mis saab õpe­ta­ja­te pal­gast. Kor­da­gi po­le tee­maks ol­nud üli­koo­lid. Ka üli­koo­lid ise on vai­ki­nud. Kas loo­tu­ses, et ehk lä­heb kär­be möö­da – on ju ha­ri­dus ja tea­dus meie rii­gi prio­ri­teet –, või ja­ga­tak­se üldist ar­va­must, et üli­koo­li­del lä­heb nii­gi häs­ti ning väi­ke ra­pu­tus tu­leb ai­nult ka­suks?

See, et kõrg­ha­ri­dus ja tea­dus on meie rii­gi prio­ri­teet, on nii ku­lu­nud re­too­ri­ka, et ei so­bi enam häs­ti ise­gi pi­dup­äe­va sõnavõttu­des­se. Pa­ra­ku rää­gib aga teist keelt ee­lar­vekär­be­te külm hin­gus, mi­da võib ju­ba pi­ke­mat ae­ga kuk­las tun­da. Rii­gi­ko­gu ko­du­le­helt saab lu­ge­da, et hil­ju­ti­sel ma­jan­dus­ko­mis­jo­ni väl­jasõiduis­tun­gil oli kõne all Ees­ti kõrg­ha­ri­du­se ma­hajää­mus – üli­koo­lid ei suut­vat koo­li­ta­da kva­li­fit­see­ri­tud spet­sia­lis­te. Tea­ta­va­te möön­dus­te­ga võiks sel­le väi­te­ga ise­gi pä­ri ol­la, kui mai­ni­tud oleks ka üli­koo­li­de ra­has­ta­mi­se ma­hajää­must. Eu­ros­ta­ti and­me­tel ole­me kõrg­ha­ri­du­se ra­has­ta­mi­se poo­lest üks keh­ve­maid rii­ke ter­ves Eu­roo­pas.

Läti või Soome tee?

Kaug­vaa­teid ja tu­le­vi­ku­vi­sioo­ne Ees­ti rii­gis ja­gub. Ees­ti elu peaks prae­gu suu­na­ma 83 st­ra­tee­gi­list do­ku­men­ti, mil­le et­te­val­mis­ta­mis­se on ol­nud kaa­sa­tud pa­ri­mad as­ja­tund­jad, ka­su­ta­tud on kõrge­ta­se­me­list eks­per­tii­si, ku­lu­ta­tud pal­ju ae­ga ja ra­ha. Kui­das nen­de jär­gi aga ela­da? Se­da ei os­ka öel­da pa­ri­mad­ki st­ra­tee­gid, sest suu­re­joo­ne­li­si plaa­ne el­lu ra­ken­da­da po­leks na­gu tõsi­selt ka­vat­se­tud­ki.

St­ra­tee­gia­te ja aren­gu­ka­va­de et­te­val­mis­ta­mi­sel on kõigi osa­pool­te ar­va­must just­kui ar­ves­ta­tud, kuid nen­de el­lu­vii­mi­ne on jää­nud üsna kit­sa ring­kon­na kät­te, kel­le­le see osu­tub kah­juks tih­ti võima­tuks. Üsna ko­he pä­rast kõrg­ha­ri­dusst­ra­tee­gia ning tea­dus-, aren­dus- ja in­no­vat­sioo­nist­ra­tee­gia heaks­kiit­mist ta­ker­dus nen­de el­lu­vii­mi­ne, se­da eri­ti neis osa­des, mis nõud­sid pea­le hea tah­te ja aju­te­ge­vu­se ka olu­li­si fi­nant­see­ri­mi­sot­su­seid. Nüüdses jäi­ses hin­gu­ses ra­ken­dus­teks ra­ha loo­ta oleks üliop­ti­mist­lik.

Edu­ka­maid lä­hi­naab­reid vaa­da­tes tu­leb tun­nis­ta­da, et seal­ne tea­du­se­le ja sel­le alu­seks ole­va­le kõrg­ha­ri­du­se­le lä­he­ne­mi­ne eri­neb meie ko­ha­ti suh­te­li­selt ju­hus­li­kest ot­sus­test. Olu­kor­ra tõsi­dust tun­nis­tab ka ha­ri­dus­mi­nis­ter Lu­kas: „Kär­peot­su­se­ga lõikab Ees­ti en­dal tu­le­vi­ku ära, an­des üht­la­si hoo­bi ma­jan­du­se kon­ku­rent­sivõime­le. Ka nn üle­kan­ta­va­te sum­ma­de kär­pi­mi­sel on kõige suu­rem osa võetud taas ha­ri­dus­ku­lu­dest. Sel­li­ses ula­tu­ses kär­be on täie­li­kult eba-p­ro­port­sio­naal­ne, an­des mär­ku, et ha­ri­dus po­le Ees­ti jaoks enam prio­ri­teet.” Kui õpe­ta­ja­te pal­ga tõusu pi­dur­da­mi­ne toob lap­se­va­ne­mad õpe­ta­ja­te sel­ja ta­ha neid toe­ta­ma, siis kõrg­ha­ri­du­se ra­has­ta­mi­se vä­hen­da­mi­ne ei te­ki­ta ava­lik­ku­ses eri­li­si emot­sioo­ne. Kah­juks. Üleilm­ses ma­jan­dusk­rii­sis tee­vad rii­gid aga eri­ne­vaid va­li­kuid. Kas me ta­ha­me kaa­sa min­na Lä­ti­ga, kes vä­hen­dab kõrg­ha­ri­du­se ra­has­ta­mist 25% võrra, või võta­me ees­ku­juks Soo­me, Prant­sus­maa, Suurb­ri­tan­nia ja veel mi­tu Eu­roo­pa rii­ki, mis ma­jan­dus­lan­gu­se ajal plaa­ni­vad suu­ren­da­da in­ves­tee­rin­guid üli­koo­li­de­le?

Kui andekad loobuvad

Vii­mas­te kuu­de jook­sul on jõud­nud kõik sek­to­rid ala­tes kait­sejõudu­dest ja lõpe­ta­des pen­sionä­ri­de­ga rah­va­le sel­geks te­ha, et kär­ped ei to­hiks neid puu­du­ta­da. Kõigil on ar­gu­men­did, eral­di võetu­na veen­vad ja usu­ta­vad. Üli­koo­li­de rek­to­ri­telt küsi­tak­se:  kas nüüd, kui riik­lik koo­li­tus­tel­li­mus vä­he­neb, suu­ren­da­tak­se ta­su­lis­te üliõpi­las­te ar­vu või tõste­tak­se õppe­mak­su? Eks võiks ju mõle­mat te­ha, kui oleks maks­jaid ja kui üli­koo­li­de üle­s-an­ne oleks iga hin­na eest ra­ha kok­ku aja­da. Aga see po­le pea­mi­ne.

Olu­li­ne on hoi­da kõrg­ha­ri­du­se nii­gi al­la­poo­le va­ju­vat kva­li­tee­ti ning ta­ga­da võime­ka­te juur­depääs ha­ri­du­se­le.

Ees­ti üliõpi­las­kon­da­de lii­du hin­nan­gul võib kär­be kõrg­ha­ri­du­ses tä­hen­da­da õppe­mak­su­de tõus­mist või ko­gu­ni üleüldi­se õppe­mak­su keh­tes­ta­mist, mis pa­neb tu­den­gid va­li­ku et­te, kas oman­da­da kõrg­ha­ri­dust või mit­te. Kui meie rii­gi an­de­kad noo­red loo­bu­vad kõrg­ha­ri­du­sest, on sel­lel kau­ge­le ula­tu­vad ta­gajär­jed. Kui siia­ni võisid üli­koo­lid kind­lad ol­la, et õppi­ma tul­lak­se, siis su­ru­ti­se ajal võidak­se ot­si­da  tei­si ene­se­ha­ri­mi­se võima­lu­si, mil­leks on eri­ne­vad nn on­li­ne-lear­nin­g’ud, ning küllap saa­vad uut hoo­gu sis­se iga­su­gu­sed dip­lo­mi­vab­ri­kud. Noor­te ja­nu ha­ri­du­se jä­re­le ei kao ning tõen­äo­li­selt lei­tak­se võima­lus se­da ja­nu kus­tu­ta­da.

Kär­ped mõju­vad ka üli­koo­li­de rah­vus­va­he­lis­tu­mi­se­le, sest vä­he­neb vä­lisüliõpi­las­te hulk ning vä­lisõppejõudu­de ja tead­las­te Ees­ti üli­koo­li­des­se töö­levõtmi­ne muu­tub lä­hiaas­ta­tel veel­gi prob­leem­se­maks.

Vaa­da­kem kor­raks, mil­li­seid va­li­kuid te­hak­se maail­ma kõrg­ha­ri­du­ses. Meil on ras­ke võrrel­da en­nast USA, Suurb­ri­tan­nia või Aust­raa­lia­ga, sest seal­se­te üli­koo­li­de ra­has­ta­mi­ne sõltub pal­jus­ki an­ne­tus­test ja õppe­mak­su­dest. Nen­de rii­ki­de kõrg­ha­ri­du­ses väl­jen­dub ma­jan­dus­su­ru­tis an­ne­ta­ja­te ja an­ne­ta­ta­va­te sum­ma­de vä­he­su­ses. Har­var­di üli­koo­lis, mil­le­le veel eel­mi­se aas­ta juu­nis an­ne­ta­ti 36,9 mil­jar­dit dol­la­rit, vä­he­ne­sid an­ne­tu­sed möö­du­nud aas­ta lõpuks 22%. Suurb­ri­tan­nia ja Aust­raa­lia üli­koo­lid kan­na­ta­vad ju­ba prae­gu vä­lisüliõpi­las­te ar­vu ka­ha­ne­mi­se tõttu, mis tä­hen­dab õppe­mak­su­dest saa­da­va tu­lu vä­he­ne­mist.

Jah, iga kriis pa­neb pead kii­re­mi­ni töö­le. Kuid prae­gu tä­hen­daks ra­has­ta­mi­se vä­hen­da­mi­ne õppejõudu­de ja tead­las­te pal­ga külmu­ta­mist, tõuke­fon­di­de va­hen­di­te kaas­fi­nant­see­ri­mi­se­ga ras­kus­tes­se sat­tu­mist, õppejõudu­de ja tead­las­te mo­biil­su­se vä­he­ne­mist, väik­se­mat vä­lis­tu­den­gi­te ar­vu. Suur­tel üli­koo­li­del, kel­lel on eri ra­has­ta­mi­sal­li­kaid, on pa­re­mad võima­lu­sed, väik­se­ma­te­le tä­hen­dab su­ru­tis as­keet­lik­ku tu­le­vik­ku ja mit­me ala­fi­nant­see­ri­tud õppe­ka­va sul­ge­mist.

Kõrgharidus – kas luksus?

Üli­koo­lid mõis­ta­vad, et kee­ru­li­sel ajal tu­leb ol­la so­li­daar­ne. Kuid me eel­da­me, et kär­pi­mi­sot­su­seid ei teh­ta Ex­ce­li ta­be­li­tes, vaid kaa­lut­le­tult ja lä­bimõel­dult. Lä­hi­tu­le­vik­ku sil­mas pi­da­des pea­me ilm­selt te­ge­le­ma la­hen­dus­te leid­mi­se­ga, kui­das mõist­li­kult ma­jan­da­da, kuid pi­ke­ma-aja­li­si plaa­ne ei saa sel­le­gipoo­lest pä­ris kõrva­le jät­ta. Kõrg­ha­ri­dus ja ta­se­mel tea­dus ei to­hi tun­du­da mil­le­na­gi, mi­da saab toe­ta­da ai­nult hea­del ae­ga­del. Vas­ta­sel ju­hul võib külm hin­gus asen­du­da pi­ke­maa­ja­li­se pa­ka­se­ga.

Ilm­selt on loo­tu­se­tu soo­vi­da, et uuel tõusu­pe­rioo­dil suu­da­me ai­nult mõne üksi­ku idee na­jal ol­la pii­sa­valt edu­kad nii iseen­da kui ka ülejää­nud maail­ma jaoks. Edu ta­ga on ik­ka si­hi­kin­del ja süste­maa­ti­li­ne töö, mis põhi­neb mõist­li­kel kok­ku­le­pe­tel.