ALAR KARIS: Kõrghariduskärpe külm hingus
Juttu on olnud sellest, kas pensionid tõusevad või langevad ja mis saab õpetajate palgast. Kordagi pole teemaks olnud ülikoolid. Ka ülikoolid ise on vaikinud. Kas lootuses, et ehk läheb kärbe mööda – on ju haridus ja teadus meie riigi prioriteet –, või jagatakse üldist arvamust, et ülikoolidel läheb niigi hästi ning väike raputus tuleb ainult kasuks?
See, et kõrgharidus ja teadus on meie riigi prioriteet, on nii kulunud retoorika, et ei sobi enam hästi isegi pidupäeva sõnavõttudesse. Paraku räägib aga teist keelt eelarvekärbete külm hingus, mida võib juba pikemat aega kuklas tunda. Riigikogu kodulehelt saab lugeda, et hiljutisel majanduskomisjoni väljasõiduistungil oli kõne all Eesti kõrghariduse mahajäämus – ülikoolid ei suutvat koolitada kvalifitseeritud spetsialiste. Teatavate mööndustega võiks selle väitega isegi päri olla, kui mainitud oleks ka ülikoolide rahastamise mahajäämust. Eurostati andmetel oleme kõrghariduse rahastamise poolest üks kehvemaid riike terves Euroopas.
Läti või Soome tee?
Kaugvaateid ja tulevikuvisioone Eesti riigis jagub. Eesti elu peaks praegu suunama 83 strateegilist dokumenti, mille ettevalmistamisse on olnud kaasatud parimad asjatundjad, kasutatud on kõrgetasemelist ekspertiisi, kulutatud palju aega ja raha. Kuidas nende järgi aga elada? Seda ei oska öelda parimadki strateegid, sest suurejoonelisi plaane ellu rakendada poleks nagu tõsiselt kavatsetudki.
Strateegiate ja arengukavade ettevalmistamisel on kõigi osapoolte arvamust justkui arvestatud, kuid nende elluviimine on jäänud üsna kitsa ringkonna kätte, kellele see osutub kahjuks tihti võimatuks. Üsna kohe pärast kõrgharidusstrateegia ning teadus-, arendus- ja innovatsioonistrateegia heakskiitmist takerdus nende elluviimine, seda eriti neis osades, mis nõudsid peale hea tahte ja ajutegevuse ka olulisi finantseerimisotsuseid. Nüüdses jäises hinguses rakendusteks raha loota oleks ülioptimistlik.
Edukamaid lähinaabreid vaadates tuleb tunnistada, et sealne teadusele ja selle aluseks olevale kõrgharidusele lähenemine erineb meie kohati suhteliselt juhuslikest otsustest. Olukorra tõsidust tunnistab ka haridusminister Lukas: „Kärpeotsusega lõikab Eesti endal tuleviku ära, andes ühtlasi hoobi majanduse konkurentsivõimele. Ka nn ülekantavate summade kärpimisel on kõige suurem osa võetud taas hariduskuludest. Sellises ulatuses kärbe on täielikult eba-proportsionaalne, andes märku, et haridus pole Eesti jaoks enam prioriteet.” Kui õpetajate palga tõusu pidurdamine toob lapsevanemad õpetajate selja taha neid toetama, siis kõrghariduse rahastamise vähendamine ei tekita avalikkuses erilisi emotsioone. Kahjuks. Üleilmses majanduskriisis teevad riigid aga erinevaid valikuid. Kas me tahame kaasa minna Lätiga, kes vähendab kõrghariduse rahastamist 25% võrra, või võtame eeskujuks Soome, Prantsusmaa, Suurbritannia ja veel mitu Euroopa riiki, mis majanduslanguse ajal plaanivad suurendada investeeringuid ülikoolidele?
Kui andekad loobuvad
Viimaste kuude jooksul on jõudnud kõik sektorid alates kaitsejõududest ja lõpetades pensionäridega rahvale selgeks teha, et kärped ei tohiks neid puudutada. Kõigil on argumendid, eraldi võetuna veenvad ja usutavad. Ülikoolide rektoritelt küsitakse: kas nüüd, kui riiklik koolitustellimus väheneb, suurendatakse tasuliste üliõpilaste arvu või tõstetakse õppemaksu? Eks võiks ju mõlemat teha, kui oleks maksjaid ja kui ülikoolide üles-anne oleks iga hinna eest raha kokku ajada. Aga see pole peamine.
Oluline on hoida kõrghariduse niigi allapoole vajuvat kvaliteeti ning tagada võimekate juurdepääs haridusele.
Eesti üliõpilaskondade liidu hinnangul võib kärbe kõrghariduses tähendada õppemaksude tõusmist või koguni üleüldise õppemaksu kehtestamist, mis paneb tudengid valiku ette, kas omandada kõrgharidust või mitte. Kui meie riigi andekad noored loobuvad kõrgharidusest, on sellel kaugele ulatuvad tagajärjed. Kui siiani võisid ülikoolid kindlad olla, et õppima tullakse, siis surutise ajal võidakse otsida teisi eneseharimise võimalusi, milleks on erinevad nn online-learning’ud, ning küllap saavad uut hoogu sisse igasugused diplomivabrikud. Noorte janu hariduse järele ei kao ning tõenäoliselt leitakse võimalus seda janu kustutada.
Kärped mõjuvad ka ülikoolide rahvusvahelistumisele, sest väheneb välisüliõpilaste hulk ning välisõppejõudude ja teadlaste Eesti ülikoolidesse töölevõtmine muutub lähiaastatel veelgi probleemsemaks.
Vaadakem korraks, milliseid valikuid tehakse maailma kõrghariduses. Meil on raske võrrelda ennast USA, Suurbritannia või Austraaliaga, sest sealsete ülikoolide rahastamine sõltub paljuski annetustest ja õppemaksudest. Nende riikide kõrghariduses väljendub majandussurutis annetajate ja annetatavate summade vähesuses. Harvardi ülikoolis, millele veel eelmise aasta juunis annetati 36,9 miljardit dollarit, vähenesid annetused möödunud aasta lõpuks 22%. Suurbritannia ja Austraalia ülikoolid kannatavad juba praegu välisüliõpilaste arvu kahanemise tõttu, mis tähendab õppemaksudest saadava tulu vähenemist.
Jah, iga kriis paneb pead kiiremini tööle. Kuid praegu tähendaks rahastamise vähendamine õppejõudude ja teadlaste palga külmutamist, tõukefondide vahendite kaasfinantseerimisega raskustesse sattumist, õppejõudude ja teadlaste mobiilsuse vähenemist, väiksemat välistudengite arvu. Suurtel ülikoolidel, kellel on eri rahastamisallikaid, on paremad võimalused, väiksematele tähendab surutis askeetlikku tulevikku ja mitme alafinantseeritud õppekava sulgemist.
Kõrgharidus – kas luksus?
Ülikoolid mõistavad, et keerulisel ajal tuleb olla solidaarne. Kuid me eeldame, et kärpimisotsuseid ei tehta Exceli tabelites, vaid kaalutletult ja läbimõeldult. Lähitulevikku silmas pidades peame ilmselt tegelema lahenduste leidmisega, kuidas mõistlikult majandada, kuid pikema-ajalisi plaane ei saa sellegipoolest päris kõrvale jätta. Kõrgharidus ja tasemel teadus ei tohi tunduda millenagi, mida saab toetada ainult headel aegadel. Vastasel juhul võib külm hingus asenduda pikemaajalise pakasega.
Ilmselt on lootusetu soovida, et uuel tõusuperioodil suudame ainult mõne üksiku idee najal olla piisavalt edukad nii iseenda kui ka ülejäänud maailma jaoks. Edu taga on ikka sihikindel ja süstemaatiline töö, mis põhineb mõistlikel kokkulepetel.