ALAR SEPP: Eesti tervishoid – kollaps või koostöö?
On tõsi, et kuigi tervishoius liikuva raha hulk kasvab iga aastaga, on selle osatähtsus võr-reldes sisemajanduse kogutoodanguga vähenenud. Eesti tase jääb maha muu Euroopa, Põhjamaade ja Euroopa Liidu liikmesriikide keskmisest.
Samas on Eestis viimase kümne aastaga ravivoodite arv haiglas kaks korda vähemaks jäänud, kuid haiglaravi saanute hulk ei ole vähenenud. Haiglaravi kestus on lühenenud ning kasutusele on võetud efektiivsemad ja patsienti säästvamad ravimeetodid. Ööpäevaringne kõrgel tasemel eriarstiabi on koondunud suurematesse keskustesse. Seetõttu on ravi efektiivsus paranenud ja ravivoodite vajadus vähenenud: kui ravikestus lüheneb, piisab haigete ravimiseks väiksemast voodite arvust. Haiglaravi on intensiivistunud – seda tänu ravimeetodite täiustamisele ja meditsiinitehnoloogia uuendamisele. Haiglate töökoormust vähendab ka päevaravi ja -kirurgia osatähtsuse kasv.
Kuid kes on need, kellele tervishoiuteenust osutatakse? Hinnanguliselt käib perearsti juures 70% inimestest, ambulatoorselt eriarsti juures 30% ja haiglaravil 10%. Aga milline elanikkonna grupp kulutab kui suure osa tervishoiurahast? Milline patsientide grupp kulutab kui suure osa haigla eelarvest? Kui palju tervishoiurahast kulub patsiendi viimasel eluaastal? Miks just üks või teine osa elanikkonnast saab konkreetse osa tervishoiurahadest?
Kellele kulub rohkem?
Tervishoiuraha ei jagune elanike vahel ühtlaselt. Eesti elanikkonnast ligi kuuel protsendil pole ravikindlustust. Naised käivad arsti juures keskmiselt rohkem kui mehed. Vaesemad ja madalama haridustasemega inimesed kasutavad vähem eriarstiabi ning rohkem esmatasandi arstiabi ja haiglaravi. Suurema sissetulekuga inimesed kasutavad rohkem eriarstiabi ning viibivad vähem haiglaravil.
Madalamal sotsiaal-majanduslikul tasemel inimestel on lühem eluiga ja terviseprobleeme on neil sagedamini. Samuti käituvad nad rohkem tervist kahjustavalt ja nende võimalused tervishoiuteenuste kasutamiseks on piiratud. Et kehvema hariduse ja väiksema sissetulekuga inimeste tervis oleks tugevam, on vaja lisaks arstiabi kättesaadavusele parandada ka üldist elukvaliteeti.
Arstiabi kättesaadavust peavad heaks pooled elanikest. Kriitilisemad on suurema sissetulekuga inimesed. Viimase aasta jooksul oli arsti juures käinud kolmveerand Eesti elanikest: perearsti vastuvõtul kuus inimest kümnest, eriarsti vastuvõtul neli kümnest. Igast kümnest Eesti inimesest üks viibis möödunud aasta jooksul haiglaravil, kiirabiga kokku puutunuid oli veelgi vähem.
Vastutus tervise eest
Positiivsena toovad patsiendid esile arstide inimlikkuse ja tähelepaneliku suhtumise. Jõukamad elanikud, aga samas ka väiksema sissetulekuga inimesed on vähem rahul, kuid erisugustel põhjustel. Eestlased on üldiselt rohkem rahul kui mitte-eestlased.
Võib öelda, et tervishoiutöötajad teevad oma tööd, tervishoiuteenuste kättesaadavus on olnud hea ja haigete ravivõimalused suurenevad. Koos viimasega kasvab ka inimeste nõudlikkus raviteenuste ja elukvaliteedi suhtes. Ressursid on piiratud. Välja on kujunemas ka prioriteedid, mis tingivad paratamatult järjekorrad ja selle, et lisaks meditsiinilistele näidustustele peame arvestama majanduslike võimalustega. Kasvab inimeste vastutus oma tervise eest. Lõppude lõpuks on oma tervise kuningas ikkagi patsient ise.
Eesti tervishoiu juhtimiseks peavad aga koostööd tegema riik, tervishoiutöötajad ja patsiendid ise. Pikk samm edasi on juba seegi, kui mõistame panustada koostöö kultuurile, keskkonnale ja selle mõjule tervisele. Et me ei unustaks, et tervishoid on patsientide jaoks ja meie koostöö ühisosaks on patsiendi kvaliteetsem ja süsteemsem ravimine.
Alar Sepp, sotsiaalministeeriumi tervishoiupoliitika juht
