Alari Rammo: riigikogu katuseraha on kui luba varastada
Niisuguseid muudatusettepanekuid teevad varased päkapikud riigieelarvesse eri aastatel sadade kaupa, alates nii väikestest summadest kui tuhat eurot ja lõpetades mitmesajatuhandeste ridadega. Viimastel aastatel on nõnda raha pihustatud kokku neli-viis, kümnendi eest suisa kümme miljonit eurot. Umbes pool avaliku võimu asutustele, sh lojaalsetele omavalitsustele, ülejäänu mittetulundusühingutele ja sihtasutustele.
Regionaalsete investeeringutoetuste eufemismi taga peitub paljudele hädalistele viimane õlekõrs oma kodukandis mõnd auku lappida, ent suures pildis on tegu parlamendierakondadele häälte ostmisega. Kui kolmeliikmeline koalitsioon võtab endale igaüks miljoni ja jätab neljanda miljoni jagamiseks opositsioonile, siis ei ole see suuremeelsuse märk, vaid parlamendisisene häälte ostmine eelarvemenetluse libestina ja ringkaitse tugevdamine. Ka omavalitsustele Toompealt raha jagamine lähtub avaliku huvi asemel omakasust ja partei sees ustavuse tugevdamisest.
Kaks kuni viis kingitust saadiku kohta
Aritmeetiliselt jagades saab iga parlamendi liige valida omatahtsi kaks kuni viis meelepärast objekti ja huvigruppi, kellele tehtava kingituse eest tasuvad maksumaksjad. Pole väheoluline, et katuseraha ei vedele jõude, vaid võetakse teistelt eelarveridadelt või üldse reservist – säästudest üsna igapäevaste kulutuste katmiseks.