Sestap tuleb Blairi poolt öeldut ja ütlemata jäetud võtta kui lihtsalt vahepealset südame puistamist. Ent – kuna valedele üles ehitatud traagiliste otsuste tulemusena hukkusid ja kannatasid kümned miljonid inimesed, löödi segamini kümmekonna riigi saatused ja tulevik ning pea samasugust seisu elab suur osa maailmast üle ka täna, siis miks mitte mõtiskleda sellegi üle – kas täna saaks tõde kuidagi kiiremini esile tuua ja jalule seada!?

Mäletatavasti jagunes maailm 2002-3. aastal selgelt kahte leeri – ühed tahtsid (küsitava edukusega) Afganistani sõja mõjul ja selle n.ö jätkuna lahti saada Iraagi diktaator Saddam Husseinist, kel väideti olevat ka massihävitusrelv.

Teised, nagu Prantsuse president Chirac ja Saksa kantsler Schröder, pooldasid poliitilist lahendust.

Valitsusjuhtide poliitiline aktiivsus oli suur ja erinevad grupid tegid vastakaid avaldusi. Seis, kus teatud Ida-Euroopa riikidel olid NATO liitumise kõnelused lõpule viidud (2002), kuid NATO ametlik laienemine ise edasi lükatud märtsi 2004, andis USA sõjapartei lobistidele hea võimaluse avaldada survet just Ida-Euroopa valitsustele, et nood võtaks selge hoiaku sõja kasuks ning vastavad dokumendid ka sündisid.

Eesti ladviku käitumist pole põhjust häbeneda

Nagu ka Prantsuse presidendi kommentaar Ida-Euroopa väikeriikidele – „võinuksid vähemalt suu kinni hoida.“ Mis sa teed, kui näiteks mõne väikeriigi naisvälisministri adrenaliini tõus tehtud otsuse mõjul talle endale vaid mõnu valmistas... See ülestunnistus valimiseelses reklaamis tuli meelde tänu Tony Blairi äsjastele sõnadele – me kõik, kes osalesime Iraagi sõja vallandamises, kanname vastutust ... tänase seisu eest, sest kurikuulus ISIL on ju ka antud sõja produkt (kalifaadi vägede tuumiku moodustavad Saddam Husseini väed, kelledel polnud Iraagi uues struktuuris enam n.ö kohta). Täpsemalt öeldes näeb Blair siin küll osalist, aga ikkagi vastutust! Ent väikeriigis on tark sedagi väärtustada – isiklik vastutus suures poliitikas tehtud vigade eest. (Agara kaasajooksiku vead!?)

Poliitiku ja ajaloolasena jääb üle nentida, et pole põhjust häbeneda Eesti ladviku käitumist Iraagi sõtta mineku protsessis – kõlasid seisukohad poolt ja vastu, tehti poliitilisi demarše, paljastati välislobbistide valed ja omade eksimused ning üks riigikogulane rääkis kõnepuldist ka „kohalikest sõjaõhutajatest“.

Mõistagi olid otsustajateks ikkagi suured ja kui Pariis ja Berliin siirdusid samuti solidaarsusest (!) Washingtoni lainele, läks kõik, nagu ta läks.

Paraku on Euroopas täna pea samasugune seis migrantide sissemurdmisega vanasse maailma, milleks andis stardi Saksamaa migratsiooniameti juhi 19. augusti lubadus võtta vastu 800000 sõjapõgenikku. Maailm oli just edukalt kokku kirjutanud Iraani tuumaprogrammi ja Euroopa ühele poole saanud Kreeka kriisiprogrammiga, kui – seni suurema tähelepanu alt nagu kõrvale jäänud massid alustasid hüüetega „Saksamaa“ nagu üks mees tormijooksu selle suunas. Tormamine, mis ei tunnistanud ei piire ega seadusi ja mille vallandumiseks ükski teine Euroopa riiik polnud valmis ega polnud ka valmistunud.

Kes vähegi oli jälginud sündmusi Süürias, kus poliitiline patiseis tekkis veel mullu märtsis, ent vaenutegevus ainult ägenes elik - põgenikke vaid toodeti ja toodeti juurde, pidid ju valmis olema, et ühel hetkel algab vanadest ja uutest põgenikelaagritest kubisevas piirkonnas nendest väljavalgumine.

Augustis 2015 jõudiski see aeg kätte, ent enne saatusliku sõnumi lausumist tulnuks ikkagi teiste liidritega ka aru pidada. Nagu ka ette nägema Euroopasse tulemise marsruuti – jällegi hea viidata Blairile, kes nüüd tunnistab, et ei näinud järgnevat ette.

Meie tipud on kodus küll kõvad mehed aga Brüsselis räägivad midagi muud

Saksa poliitikute seekordne altminek on seda kummastavam, et 2001-2 olid just nemad, kes taibanud, et ameeriklastel puudub plaan, mida teha Afganistanis pärast sõjalise võidu saavutamist, võtsid selle tegemise enda peale ja kutsusid kõik asjahuvilised kiirelt Bonni. Sedapuhku läks edasi nii, et pagulaste jõuga sissemurdmise vallandanud Berliin hakkas talle selgelt ülejõu käivaid tulijaid lihtsalt teistele edasi jagama, sest – oleme ju solidaarsed!

Ühe valitsuse otsusest sai käigult kogu Euroopa, täpsemalt Euroopa Komisjoni otsus. Koostöö tase ja kõrge poliitiline kultuur mõistagi lubasid niisugust asjade vormistamist, ent Euroopa valitsuste lõhenemine on sama ilmne kui 2002-3 aastal. Käib nii ühtaegu arusaadav, ent samas kummaline soleerimine (Merkel Istanbulis) kui ka selekteerimine ja ignoreeriimine - Juncker pole tänasele Saksamaa-Austria ja Ida-Euroopa riikide kohtumisele kutsunud kõiki sealse piirkonna riike!

Tsiteerin teemat edasi lahkamata siinkohal veel vaid Eesti tuntuima eurooplase Siim Kallase sõnumit Pärnu Postimehe lugejatele (14. oktoober ehk siis ajal, mil kõik otsused olid juba tehtud): „Kui Saksamaa kantsler Angela Merkel on lubanud kõik Süüria sõjapõgenikud vastu võtta, on see Saksamaa asi“. Kõva poiss, eks ole!? Öeldud nagu selle arvestusega, et kõik PP lugejad ei tea valitsuse teistsugusest otsusest?! Elik – meie tipud on kõvad mehed kodus, Berliinis ja Brüsselis aga räägivad teist juttu.

Ka 2002-3.a. ilmnes, et Eesti allkirjad olid veel enne antud, kui kodus vastava dokumendi olemasolu teatavaks sai. Äsjane kriis valitsuse ja rahva suhetes algas ju aga sellest, et keegi andis Brüsselis koheselt nõusoleku 10000 pagulase vastuvõtmiseks. Esirivis olek on muidugi tähtis, ent on ilmselt tagumine aeg mõelda, kas teha seda ikka kõikides valdkondades.

Lohutab vaid see, et ega’s ainult meid üllatata – arvata on, et umbes samamoodi käituvad mõnede teistegi Ida-Euroopa riikide tegelased kuniks vabandused valedega tehtud otsuste eest on möödapääsmatud.