USA valimiste tulemus ei toonud endaga kaasa mingit muutust suurriikide suhetes ehk tasakaal on endine. Küll aga tõotab see mõne aja pärast suuri muutusi suures poliitikas, sest ärimehe juhitud poliitika – mida mõistagi mõjutab ka tema abil pärast 8-aastast vaheaega taas võimu juurde pääsenud partei - saab kohe kindlasti olema midagi muud, kui USA senine sise-ja välispoliitika.

Moldova ja Bulgaaria valimised - murranguline pööre

Mis aga puutub Moldova ja Bulgaaria valimiste tulemustesse, siis need tähendavad korralikku poliitilist pööret Euroopa selles nurgas koos kõige järgnevaga. Moldova uus president, ekskommunist ja sotsialist Igor Dodon lubas nii enne esimest kui teist hääletusvooru sõita võitjana kõigepealt Moskvasse, siis Brüsselisse, edasi Bukaresti ja alles siis Kiievisse. Kaotajaks jäänud endine haridusminister, ka Harvardis õppinud ja Maailmapangas töötanud Maia Sandu lubas aga minna Brüsselisse-Bukaresti-Kiievisse-Moskvasse.

"Võib kindel olla, et Putini kohtumine Venemaa asepeaminister Dmitri Rogoziniga 11. novembril polnud juhus"

Mõistagi tuletab juba ainuüksi maakaart kõigile halastamatult meelde, et Moldova naaberriigiks on Ukraina ja veel 1990-1991 oskas Moskva sünnitada Ukraina piiriäärsel alal olnud Nõukogude armee linnakute ümber Transnistria Vabariigi, mis toimib tänaseni Kremli sillapeana Euroopas. Ehkki Moldova valitsus ja ka Sandu nõuavad Vene väeosa lahkumist, loob nüüd selles uue seisu Moldova uus president, kes pooldab väeosa edasist püsimist. Arusaadavalt tähendab see Ukraina strateegilise seisu halvenemist.

Sestap võib kindel olla, et Putini kohtumine Venemaa asepeaminister Dmitri Rogoziniga 11. novembril polnud juhus. Kremli (kahtlaselt!) pikas teadaandes mainiti küll, et arutati lennukite tootmist, ent Rogozin on juba aastaid Putini eriesindaja Moldovas ja selge see, et arutati ka Lääne üle võidu saavutamist nii magusas kohas. Tegelikult sõltus see paljuski vähesest.

Moldovas probleemiks valimispassiivsus

Moldova valimiste probleemiks on rahva passiivsus – 1. voorus 49%, sedapuhku 53%. Hetkel pole palju infot, ent on näiteks teada, et venemeelses Gagausias käis 1. vooru 52000 inimese asemel hääletama 68000, kelledest 99% andsid hääle Dodonile. Aga inimeste veoks bussidega valimisjaoskondadesse oli vaja raha ja kui ikka kõrgelt vastav korraldus anti, siis see ka täideti.

Esialgne statistika kinnitab, et Sandu lootused – noored tulevad valima – ei täitunud. Neist, kes osalesid, oli kuni 25-aastaseid väidetavalt 9%, kuni 40-aastaseid 25%, samas kui veel vanemaid kategooriaid 30-35%.

Mainigem veel üht olulist tegurit – 41-aastane Dodon tegi kampaaniat tihti koos oma eelkooliealise lapsega. Lihtne, ent mõjus võte, sest konkurent 44-aastane Sandu on vallaline ja lastetu. Antud erinevuse kommenteerijaks oli Moskvale alluv õigeusu kirik. Selle metropoliit kuulutas veel enne 1. hääletusvooru Dodoni „eeskujulikuks kristlaseks“, Balty piiskop aga andis enne 2. vooru otsesõnu teada, et niisugust naist nagu Sandu pole sünnis toetada. Selle peale oli viimane sunnitud reageerima, ent… Sandule ei tulnud kasuks ka haridusministriks olek ajal, kui Iisraeli ärimehe osalusel pandi Moldova pankadest pihta miljard dollarit.

Dodon igal juhul näitas rahvale koopiaid dokumentidest, kus olla ka Sandu allkiri ja kaks päeva enne 2. vooru kinnitas kohus üle 7-aastase vanglakaristuse ekspeaministrile, kelle käsi olla mängus veerandi mainitud summa osas. Ärimehe enda protsess seisab aga alles ees. Kõige selle ees jäi väheseks teadmine, et Sandu oli ka ühe päeva peaminister, ent kuna tema nõuet riigikohtu esimees ja peaprokurör ametist vabastada ei täidetud, astus ta tagasi. Olid tubli küll, ent kui kogu ladvik on nagu ühe vitsaga löödud, siis on ka raske veenda noori tulla valima saamaks riigile korruptsioonivaba presidenti.

Bulgaaria valimistulemused peaks tähelepanu äratama

Mis aga puutub Bulgaariasse, siis söandaks meenutada seda, mida olen aastaid kirjutanud – sealsed poliitprotsessid on Huntingtoni „kolmanda laine“ teooria järgi kõige sarnasemad Balti riikide omadega. Tasub meenutada nende populistliku (lapskuninga) Simeon Sakskoburggotski peaministriaega (2001-2005) paralleelselt meie Res Publica omaga (2003-2005), järgmiste valimiste „propagandakokteile“ jmt. Nii nagu Moldovat, nii nöögiti ka Bulgariat Brüsseli bürokraatide poolt kõvasti (Schengeni tsoon), ent 2007.a. tuli seal võimule selgelt Euroopa-meelne koalitsioon GERB. Selle üks kohalikest tegijatest, täna 58-aastane jurist Tsetska Tsacheva valiti 2009.a. Bulgaaria parlamendi esimeseks naisspiikriks. Nüüd üritati temast teha ka esimene naispresident, ent avalik arvamus suurte sõjaliste traditsioonidega riigis oli selgelt sõjaväelase kasuks ja opositsioonis olev Sotsialistlik partei säärase kandidaadi ka leidis.

Mis saab Euroopast edasi?
"Kremli peremees ootab seda igal juhul seisul 2:0 enda kasuks"

Nii saabki Bulgaaria uueks presidendiks endine lennuväe ülem, 53-aastane kindral Rumen Radev, kes on lubanud normaliseerida suhted Moskvaga, mis kindrali jutu järgi tähendab ikkagi Ukrainast mööda minevate gaasijuhtme ehitamist, uut lepet Moskvaga AEJ ehitamiseks jne. Bulgaaria on aga teadu nii NATO kui Euroopa Liidu liikmesmaa ja võita seal hetkel niisuguste lubadustega valimised on kõva sõna ja nõuab kõigilt järelduste tegemist. Lohutuseks naistele vast seda, et Bulgaarias on olemas ka asepresidendi amet ja võiduka kindrali kõrval võtab koha sisse temaga koos kandideerinud Iliana Iotova (sünd. 1964), endine ajakirjanik, kes 2007.a. pääses Euroopa parlamenti ja on seal tänaseni.

Valitud Moldova presidendil on suuremad volitused kui Bulgaaria omal, kuid kui esimeses võib valitsus tagasi astuda, siis teises peaks see kindlasti toimuma. Arvatavalt jätkavad Euroopa-meelsed valitsused, ehkki ümberrivistatult, edasi ametites, ent tulevik on lahtine. Kuniks saab selgeks, kes on Trump ja kellega tuleb temal ja teistel tegu teha Berliinis, Pariisis ja Brüsselis. Kremli peremees ootab seda igal juhul seisul 2:0 enda kasuks.