Alatalu: kes Balti riikidest pääseb kõige lähemale Euroopa liidu juhtkangile?
Mõistagi pole kellelegi saladus – mis seletab ka suurt passiivsust eurovalimistel - , et tegelikult panevad EK kokku liikmesmaade valitsusjuhid ja Brüsseli bürokraadid.
Kodanikel on vaid võimalus küsida (mida millegipärast ei tee näiteks Riigikogu!?) - milleks siis üldse demokraatiat etendada, kui väärt tööaeg läheb lihtsalt kaotsi, sest otsus püüda portfellid ikkagi ära jagada 30. augustil langetati veel 16. juulil.
Sisuliselt tähendas see seda, et ametites jätkasid tagasiastuvad komissarid, kellede volitused otsuseid teha olid küsitavad ja ega neid eriti ei tehtudki. Ehkki Euroopa naabrus sõna otseses mõttes põles, kui lasta silme eest läbi viimase kuue nädala sündmused Ukraina-Venemaa suhetes, Ida-Ukrainas ja Gazas toimunu ja toimuv, kalifaatide loomine Iraagis ja Malis, Iraani tuumakõneluste venitamine jne. jne.
EL otsustusvõimetus ja abitus midagi muuta lõi sel ajal eriti reljeefselt välja ja seda just Kremli kamarilja tegevuse hindamisel. Ida-Euroopa poliitilise kaardi ümbertegemist, täpsemalt ELiga assotsiatsioonilepingu sõlminud Ukraina territooriumi vägivaldset annekteerimist ja Vene vägede sissetungi Ida-Ukrainasse üksnes protestiti. Hilinedes ja poolmeetmeid – USAga võrreldes – rakendades.
Tõsi, Ukrainale on lubatud abi Venemaa toetatud separatistidega sõdimise käigus purustatu taastamiseks, samas, ja seda kinnitab ka EK energeetikakomissari sakslase Oettingeri eilne visiit Moskvasse, on Kremli tegevusele läbi sõrmede vaatamise hinnaks lootus saada jätkuvalt gaasi Venemaalt.
Võib väita, et just Moskva poliitika Ukrainas ja selle erinev hindamine EL maade valitsuste poolt oli see, mis tegelikult lükkas edasi EK komisjoni moodustamise juunis-juulis. Kuna Venemaaga tuleb asju pidevalt ajada kuuel-seitsmel komissaril, siis on ikka oluline see, milliste riikide esindajate kätte need portfellid lähevad. Pealegi on olukord väljakutsuv, kui silmas pidade mitmete Saksa kompaniide tegevust ja eriti Prantsuse president Hollande`i käitumist, kes veel 8. mail kutsus Krimmi vallutaja Putini Normandia dessandi pidustustele ja kinnitas korduvalt, et Prantsusmaa ehitab valmis Venemaa laevastiku tugevdamiseks ettenähtud kopterikandjad Mistralid. Kuidas säärase – varasemaga võrreldes enneolematu – kahe-kolme suurriigi omapäitsi soleerimise juures üldse teostada EL ühist välis-, julgeoleku-, kaubandus- jne. poliitikat, näitab muidugi aeg.
Vähemalt täna-homme on EL liikmesmaade valitsuste peamureks see, millise portfelli nende riigi esindaja saab. Kui püüda hinnata Eesti, Läti, Leedu võimalusi, siis on kahtlemata suured shansid ekspeaministritel Andrus Ansipil ja Valdis Dombrovskisel. Euroopa poliitmaastikku arvesse võttes on parempoolsete ridadesse kuuluva lätlase võimalused teoreetiliselt suuremad kui liberaal Ansipil. Eesti ja Läti poliitikal Ukrainas suhtes pole erinevusi, küll aga on need olemas kahel suurriigil. Sellest johtuvalt võib juhtuda, et Dombrovskis saab kaalukama portfelli, kuna äsja (18. augustil) väisas Riiat Saksamaa kantsler Merkel. Ta käis seal ja Vilniuses ka 2010, Tallinnas käis Merkel 2008. aastal.
Merkeli puhul oli tegu n.ö. pikalt ette planeeritud visiidiga majandusküsimuste arutamiseks, erinevalt Obama kiirotsusest väisata Venemaa ohu tõttu just Tallinnat. Soovis(b) Obama seda või mitte, kui oma Tallinna tulekuga ta nii või teisiti rõhutas Eesti orienteeritust USAle hetkel, mil Läti kohta sai öelda, et tal on Saksamaa kui EL juhtriigi soosing.
Suurte visiidid väikeriikidesse äratavad alati tähelepanu ja väljakujunenud või lihtsalt silmatorkavad erisuhted etendavad kindlasti oma osa täna Brüsselis tehtavate valikute juures. Euroopa tuleviku kavandamises on lähenejaid „Euroopa huvid ennekõike“ kui ka neid, kes pooldavad tihedat ja tihenevat USA ja EL koostööd. Ajaloo ja poliitika iroonia antud hetkel on selles, et kahel väikeriigil endal polnud väiksematki võimalust asjade käiku muuta, sest pole väikeste võimuses otsustada kes suurtest millal külla tuleb. Meid valitakse, mitte meie ei vali.
