Alatalu: Kremli enda poliitikaga üles köetud õhkkond leidis mõrvari
Revolutsioonide ja sõdade aeg on alati iseäralik selles mõttes, et kunagi ei tea ette, milline sündmus kujuneb järgmiseks pöördepunktiks või kiirendajaks arengutes. Täna on ilmne, et sõdiva ja end muule maailmale vastandava Venemaa jaoks sai selleks tuntud opositsioonipoliitiku Boriss Nemtsovi mõrvamine Moskva kesklinnas.
Seda just ootuste-lootuste realiseerimise eel, sest homseks oli määratud opositsiooni esimene suurem väljaastumine pealinnas. Tasub süüvida – esimene tõsine protest Ukraina sündmuste algamisest alates – Kremli vallutusretk oli niivõrd hästi planeeritud ja propagandistlikult läbi viidud, et Vladimir Vladimirovits Vallutaja autoriteet vaid tõusis ja püsis siiani kõrge.
Seda Lääne sakntsioonidest hoolimata, mis on küll venelaste hea-olu ja lihtsat äraelamist tundmatuseni muserdanud, ent –meie-võit-kõigi-teiste-vastu mentaliteet oli ja on niivõrd tugev, et opositsioon jõudis oma väljaastumise kavandamiseni alles äsja asuda. Võimud keelasid 1. märtsiks Moskva kesklinna kavandatud aktsiooni ja opositsioonil tuli leppida selle korraldamisega ühes Moskva eeslinnas – Marjinos. Alles eile palusid selle linnaosa võimud pühapäeval elanikel koju jääda, et mitte segada „mujalt saabujaid“.
Mõistagi oli tegu katsega vältida protestimarsi suureks muutumist, ent pärast Nemtsovi tapmist teatas opositsioon marsi toimumisest ikkagi Moskva kesklinnas ja kuna on tegu „Nemtsovi mälestusmarsiga“, on võimudel raske seda mitte lubada. Ehk siis – täiesti ootamatult võib homme Moskva kesklinnas aset leida võimas võimude poliitikat otseselt (ja mitte enam kaudselt, nagu oli tellitud ja lubatud Marjinos!) tauniv meeldeavaldus. Ning miks mitte oodata sellele järge, nagu läks 2011-12 kuulsa „Vene talve“ ajal.
Kui pisutki süüvida sellesse, miks Ida-Ukrainas ettevõetud julm sõjategevus, mille kulgu näitasid päevast päeva kõik Vene telekanalid, ei tekitanud arvestatavaid proteste – surnukirstud konflikti piirkonnast ometi ju laekusid, - siis jääb üle tõdeda, et autoritaarne reziim lihtsalt suutis kontrollida ja suunata kõike. Näiliselt, sest rahulolematus ja protest ronisid ikka kõrgemale ja tipnesid kolm päeva tagasi 5 duumasaadiku algatusega, millega üritati kärpida presidendi õigust ainuisikuliselt kehtestada antisanktsioonid teiste riikide vastu, nagu see mullu 7. augustil sündis.
Mõistagi oli see kirjas looritatult ja ilmselt see asjaolu soodustas ka eelnõu registreerimist, ent kui asi „avastati“, järgnes algatajate kohe rahvuslikeks reeturiteks tembeldamine nende oma kaaslaste, s.t. duumaliikmete poolt. Kui sellele lisada analoogilised meetmed, mida Venemaa eri paigus on rakendatud Ukrainas korraldatu vastu protestinute suhtes, siis õhkkond teisitimõtlejate avalikuks karistamiseks oli ammu olemas ja viidi nüüd ka kõrgeimale riiklikule tasandile. Lisagem sellele kõik võimude korraldatud sõjakad manifestatsioonid Kremli Ukraina poliitika toetamiseks, millest viimane toimus deviisi „Maidani Venemaal ei tule“ all alles nädal tagasi ja alles eile teatavaks saanud 27. veebruari (sel päeval aasta tagasi toimus Kremli korraldatud sõjaline riigipööre Krimmis) kuulutamine „erioperatsioonide jõudude päevaks“ ehk rahvakeeli „roheliste mehikeste päevaks.“
Millegipärast on tunne, et just see eriti-kavalate-ja-jõhkrate-meeste ametlik ajalukku raiumine oli selleks tilgaks, kus teatud grupp otsustas – pole isegi määrav, kas kellegi soovi täites või omaalgatuslikult ehk siis „südame kutsel“, nagu Vene propagandas on saanud loomulikuks väita - kedagi nn. reetureist karistada. Valik langes Nemtsovile, kes kõigist vanema põlve opositsiooni tegelastest oli kahtlematult kõige nimekam ja välismaal väga tõsiselt võetav.
Putini kiire reaktsioon kuulutada Nemtsovi tapmine provokatsiooniks näitab hästi, et ta mõistab selle tagajärgi. Sõltumata sellest, mida tõestab või ei tõesta uurimine, on reaalne uue lehekülje avamine Venemaa ajaloos. Vaatamata igapäevasele ajuloputusele on enamus venelasi tunnetanud tekkinud raskuste ja võimaluste kärpimise (ei saa välismaal käia!) seotust reziimi välispoliitka tagajärgedena. Nüüd siis lisandus sellele võimu poliitikat avalikult tauninud maineka poliitiku tapmine, mis mõistagi väärib hukkamõistu. Nagu ametlik poliitikagi ja eriti sõda, mis on viinud vägivalda soodustava õhkkonna tekkimisele riigis. Kui sügavaks see protest võib olla küpsenud ja kui võimekas on varjus toimetav Venemaa opositsioon, näitavad lähimate päevade arengud.
