Alatalu: Kremlile jõudis kohale, et Trumpi poliitika Venemaa suhtes jätkab USA senist hoiakut ning agressiooniohvrit Ukrainat ei unustata
Kremlile jõudis aastavahetusel vaatamata vahepealsetele heietustele üheselt kohale, et Trumpi poliitika Venemaa suhtes jätkab USA senist hoiakut ehk siis agressiooniohvrit Ukrainat ei unustata ja tema arvel mingeid tehinguid tegema ei hakata.
Paraku oli uus USA president jõudnud valimiskampaania käigus teha rabedaid välispoliitilisi avaldusi ja kuna enamus Euroopa liidritest olid läinud nende arvustamisega liiale, siis oli kõigile selge, et Trumpi välispoliitika kujundamine võtab aega, nagu ka selle lahtihammustamine nende poolt, keda teistmoodi mõtlemine häirib.
Seis, mis annab ka kõigile USA ja Lääne poliitika vastalistele samuti aega vastukäikude tegemiseks ja veesegamise jätkamiseks – asjad, millega Putin on kõik viimased kolm aastat tegelenud. Alates hetkest, kui ta asus otsustavalt seni toimivat rahvusvahelise elu korraldust lõhkuma „Venemaa vägevuse taaskehtestamise“ nimel ja ikka seal, mis said taaskuulutatud Venemaa huvipiirkondadeks.
Ehkki Kremli sõjakäik Süürias juhtis paljude tähelepanu n.ö. kõrvale, on Moskva peamine huviareen jätkuvalt „teistest-suurriikidest-vaba“ Kagu-Euroopa ehk siis Balkanimaad või laiemini öeldes alad Aadria ja Musta mere vahel. Või teistpidi võttes – alad Balti ja Vahemere vahel ehk Ida-Euroopa. Tasub mitte unustada, et kui Rumeenia ja Bulgaaria on Euroopa Liidus ja NATOs, siis lääne poolt vaadatuna moodustavad nende seljataguse veel ametlikult mitte kuhugi kuuluvad Lääne-Balkani riigid. See auk tekkis Euroopasse paljus tulenevalt Euroopa tippude endi ülemängimistest aastail 1991-92, mil puna-Jugoslaavia impeerium lagunes. Tegelikult peab ka kõiki endisi Nõukogude liiduvabariike (peale Balti riikide) pidada nende mängude ohvriteks (kurikuulus SRÜ tekkis ju paljus USA jt. lääneriikide algatusel!).
Läänel puudub plaan A
Suurtest sõnadest hoolimata puudus Läänel tollal plaan A juhuks, kui sotsialismileer kokku variseb ja algas lihtlabane kombineerimine … sõjaeelse geopoliitika vaimus. Seda ka Euroopa Liidu laienemise osas: algul need ja siis need, ent kuna suuri onusid oli mitu, olid augud laienemises paratamatud. Sellel kõigil poleks olnud häda, kui Kremlis poleks toimunud põhimõtteline muutus. Jeltsin jõudis 1999.a. Läänele meelde tuletada, et Venemaaga tuleb Balkanil arvestada, ent samas ta lubas ka Vene väed võõrsilt koju tuua. Teda aastavahetusel riigipeana asendanud Putin aga jättis just selle viimase sammu tegemata, et alustada suurt ja tänaseni käivat vastumängu nii Idapartnerluse (Valgevene, Ukraina, Moldova, Lõuna-Kaukaasia) riikides kui ka EL-NATO endi tekitatud augus Lääne-Balkanil.
Kui 22.veebruaril 2014 käivitus Harkivis „Ukraina (teine) fashismist vabastamise“ projekt ja areenile ilmusid Novorossija kontuurid (läänes lõppes see Transnistriaga), elavnes Läänele üllatusena ka Venemaa-meelne seltskond Balkanitel. Mida aeg edasi, seda jultunumalt – mullu pidasid oma kokkutuleku Balkanimaade asuvate vene kasakate vägede juhid ja tõeline pauk tuli oktoobris, kui ilmnes, et Montenegros toimunud riigipöördekatses olid juhtivtegelased kaks Venemaa kodanikku. Montenegrost teadu peab aga kohe saama NATO liikmesriik, ehkki NATO-vastalised on seal juba kolmandat aastat tänavail. Täpsemalt Ukraina EuroMaidani aegadest, et ajastatus oleks lihtsamini taibatav.
Sestap öelda, et kui alal, mida Kreml hoiab tulisena viimased kolm aastat ja kus kõik on omavahel seotud – Ukraina minek EL/NATO suunas on sõltuvuses Montenegro minekust ja vastupidi jne. - tehakse midagi tulenevalt Trumpi asumisest USA etteotsa, siis on see õige vaid osaliselt. Kuna Putin on jõudnud piisavalt näidata, kuidas ta kasutab lääne liidrite abitust nn. külmutatud konfliktides, siis Ukraina on algusest peale vältinud samalaadse seisu tekkimist Ida-Ukrainas ja kasutab selgelt Horvaatia käitumismudelit Serbia suhtes 1992-95. aastal (Kui Horvaatia liider mullu Kiievit külastas, räägiti sellest avalikult).
Sestap tuleb vaenutegevuses ägenemist jaanuari lõpul pigem siduda sellega, et Putinil seisis ees töövisiit Ungarisse 2. veebruaril, kus tal oli hea võimalus öelda, mida Euroopa (Lääs) peaks Ukrainas tegema esiteks, teiseks, kolmandaks. Muidugi tuli Putinile pressikonverentsil just vastav küsimuse ja ta tegi oma ladususega silmatorkava 1-2-3-4 vastuse teatavaks. Mõistagi, et eeskätt Trumpile, kes peab end Putini küllakutsuja Viktor Orbani sõbraks. Ungari peaminister oli esimesi, kellega presidendivalimised võitnud Trump suhtles telefonitsi ja isegi enne (25. november) kantsler Angela Merkelit – mida Saksa ajakirjandus paneb siiani pahaks!. Orban oli aga üks väheseid Euroopa liidreid, kes tunnustas Trumpi valimiskampaania aegseis seisukohti (näiteks tara ehitamine piirile) ja telefonikõnes olla mõlemad mehed naernud, et on „mustad lambad“ end valgeteks pidavates seltskondades. Jääb lisada, et Orban ja Putin on küll regulaarselt suhelnud viimasel kolmel kõigile n.ö. kriitilistel aastatel, ent Ungari jätkab kaasalöömist Euroopa Liidu kõigis põhilistes projektides, mida Ungari valitsus peab õigeteks. Oktoobris 2016 aga näitas Ungari rahvas rahvahääletusel seda, et ei pea kõiki oma valitsuse otsuseid õigeks ja valitsus leppis sellega. Eesseisev aeg klaarib muidugi paljut, ent on ilmne, et Brüsseli senises käitumises Budapesti suhtes on olnud ülearust ülepingutamist.
Trump rääkis Poroshenkoga pikemalt kui Putiniga
Tänaseks on ka Trumpi vastus Putinile teada – eile rääkis ta rohkem kui tunni Ukraina presidendi Poroshenkoga (Putiniga teadupärast 45 minutit), kinnitas jätkuvat toetust viimasele „Venemaa agressiooni tagasilöömises“ ja lubas kaasa aidata rahu taastamisele Ukrainas. Samas on teadmisest – Putin käis Budapestis – isegi olulisem sõnum, et just samal päeval viibis Sarajevos (Bosnia Herzegovina) ja päev hiljem Pristinas (Kosova) NATO peasekretär Stoltenberg, kes muuhulgas mõistis mõlemas kohas avalikult hukka Venemaa sekkumise Balkani riikide siseasjadesse. Ehk siis – Putin üritas tähelepanu pälvida sõdimise intensiivistamisega Ida-Ukrainas, ent talle endale tuletati paralleelselt meelde ka lubamatut tegevust Balkanil.
Loogiline käik, sest pärast Poroshenko ja Itaalia peaministri Paolo Gentilone rääkimist (Itaalias, Taorminas toimub mais &G7 tippkohtumine) järgnes Trumpi ja Stoltenbergi telefonivestlus. Ehk siis – Trumpi Euroopa (sealh. EL ja NATO) poliitika – ja selle raames toimuv suhtlus Venemaaga – saab selgeks ja kujuneb vägagi loogiliselt. Tuleb lihtsalt kogu aeg näha terviklikku pilti.
