Tuletagem nüüd meelde viimase 3-4 kuu sündmused ja küsigem – kas Kremli välispoliitikas selle ajaga midagi muutus elik – kas nad jäid ootama, millal Trump Valgesse majja jõuab? Mõistagi seda ei sündinud ja ei saanudki sündida – ameeriklaste valikut 8. novembril ei ütle praegugi keegi ette. Küll aga väidan ka Venemaa telekanalite regulaarse jälgijana seda, et (pärast esimesi õnnestumisi Prantsuse parlamendis) läks lahti selle selgeks tegemine venemaalastele, et Euroopa tahab nendega suhted parandada, kuid halb Ameerika ei lase sel sündida. Teiseks – tulenevalt rahutustest, mida põhjustas politsei vägivald mustanahaliste suhtes, sai Vene telekanalitel uue hoo sisse USA demokraatia „paljastamine“ – tulevad kõikjal teisi õpetama, aga vaadake, mis endil kodus toimub.

Kolmandaks läks ju ikkagi nii, et USA presidendivalimiste otsustava stardipaugu – kes on kandidaadid – juhatas sisse NATO tippkohtumine, mis toimub mitte kaugel Moskvast ja mille otsused – kinnitus (väikeste) vägede ja (väikeste) rakettide ettenihutamisest – olid ette teada, aga ikkagi põhimõtteline muutus! Resümeerigem Vene telekanalite loodud muljet televaatajaile – praegune USA valitsus ajab Venemaa suhtes vaenulikku poliitikat ja miks mitte panustada teise suurpartei presidendikandidaadile. President Putin arusaadavalt väljendab aga kõigest rahva „arvamust“ Trumpist kõneledes. Ent ta teeb seda piisavalt korrektselt, sest on professionaal.

Teine lugu on Trumpiga, kes on praegu ikkagi veel külaline temale uues, suure poliitika maailmas. Maailmas, kuhu teda seda siiani täitnud seltskond, k.a. meedia, ei oodanud ja keda ajab marru nii neile „igaveseks määratud“ kohtade kaotus kui ka uustulnuka kõnepruuk ja retoorika võtted. Võib õhku ahmida, ent võib ka järele mõelda, et sedastada - Trump matkis oma kurikuulsa hõikega „Venemaa, kui kuuled, siis katsu üles leida ka Clintoni järelejäänud 30000 faili“ president Ronald Reagani kuulsat lausungit „Mister Gorbatšov, lõhkuge see Berliini müür maha“.

Vahe mõistagi selles, et viimane oli hoolikalt ettevalmistatud ja esitatud lavastus, esimene puhas improvisatsioon. Samas – kui Reagan tegi välispoliitilise avalduse, siis Trumpi mõttelend puudutas USA sisepoliitikat nii valusasti, et teatud mõjuvõimas seltskond süüdistas teda silmapilkselt koguni riigireetmises.

Trumpi jälgides jääb mulje, et ta jõuab tõesti sageli enne öelda, kui mõelda, kuid suudab samas ka sõnasabast haarata ja piiril peatuda. Ehedaks näiteks selles on ka 27.07 antud Trumpi repliik „me kaalume seda“ (we would be looking into that) vastuseks küsimustele, kas ta on valmis tunnustama Krimmi kuulumist Venemaale ja Venemaale kehtestatud sanktsioonide mahavõtmist. Tegelikult ei öelnud ta ju midagi siduvat ja ehkki teda püüdnud ajakirjanik läks pöördesse ja sajad USA demokraadid ja tuhanded Vene poliitikud rõkkasid mitu tundi kahjurõõmust ja rõõmust – on oodata pööret USA poliitikas, - on asi tänaseks maha rahunenud. Ehk tavaliseks valimiseelseks retoorikaks taandatud.

Kui lõpetada soovitud võimaliku valimistulemuse heietusega, siis meenutaks seda, et 1985.a. peasekretäriks valitult kohe rahvaga suhtlema hakanud ja senikuulduga võrreldes sootuks teist juttu rääkima hakanud Gorbatšov kippus suhtlemisaldina jäljendama Reaganit. Gorbatšovi võimule pääsemise ajaks oli too juba ametisse tagasi valitud (1984) ehk vaba igasuguste otsuste tegemiseks ja ka isikute hindamiseks. Arusaadavalt ruttasid Reagan ja Gorbatšov kohtuma, ent alles kolmas, detsembris 1987 ehk pärast kuulsat Berliini müüri lausungit toimunu täitis maailma lootused. Neljanda kohtumise käigus (1988) avaldas Reagan ka saavutatud edu saladuse retsepti – „Usalda, kuid kontrolli“. Pealegi ütles ta seda vene keeles doverjai, no proverjai – et kõik need, kel vaja, saaksid aru!

Aeg on näidanud, et Kremli vassimine ja valetamine on sel aastatuhandel ainult kasvanud ja kui üldse USA presidendivalimiste puhul millelgi silm peal hoida, siis sellel, kuidas loodetakse tagada Kremli sõnavahuga varjatud agressiivsuse kontrolli all hoidmine.