Kolmanda olulise momendina tõstaks esile „Ukraina valitsuse täieliku kontrolli taastamist riigipiiril kogu konfliktitsoonis“, mis põhimõtteliselt määrab ära separatistlike piirkondade tuleviku.

Pealegi rõhutab kõigi viie poolt allakirjutatud dokument sedagi, et tegemist on vaid Donetski ja Luhanski oblastite „teatud piirkondadega“ ehk siis leiab fikseerimist ka mässajate kaotus võrreldes nende algpositsioonidega aprillis 2014. 

Neljandaks tähelepanuväärseks sõnumiks samas dokumendis on „kõigi välismaiste sõjaliste formeeringute, sõjatehnika ja palgasõdurite väljaviimine Ukraina territooriumilt“. Mööngem – ka niisugune formuleering on saavutus, kui meenutada ühe pealinna kivimüüriga ümbritsetud keskuse pea aasta kestnud raiumist – ei, meil pole seal ühtegi meest.

Arusaadavalt pole juhus, et täna kokkulepitu ja eeskätt relvarahu hakkab kehtima alles 15. veebruaril – halastamatu sõda selles kandis on kestnud liialt kaua, et esimese korralduse peale lõppeda. Samas on olnud küllalt kõnekas separatistide peameeste käitumine, kes alles kaks nädalat tagasi jätsid Minski üldse tulemata ja ka nüüd jõudsid kuulutada, et nemad dokumenti alla ei kirjuta. Järgnes uus riigijuhtide kokkutulek ja ... allkirjad tulid. Prantsuse president Hollande oli see, kes ütles välja, et vastava korralduse andis Putin.

Aga sellest valmisolekust mõjutada separatiste signaliseeris Kreml veel eelmise nädala lõpul ja see, koos USA teatega, et ollakse valmis kaaluma ründerelvastuse tarnimist Ukrainale, avaski tee antud tippkohtumisele. Tõsi, seda saatis enneolematu diplomaatiline tants linnast linna, ent oli ilmne, et lahendus koidab. 

24. tunnil olukord küll muutus, sest separatistid suutsid endi kinnitusel sulgeda piiramisrõnga Debaltseves ja Venemaa üks peainfoagentuure TASS jõudis täna hommikulgi levitada teadet, et sellesse kotti jäänud 8000-l Ukraina sõduril tulevat alla anda. See oli ka üks vähestest detailidest läbirääkimistel, mida kommenteeris kohtumise lõpul Putin, kelle kinnitusel tema arvamus Debaltsevest erineb Ukraina presidendi omast, kuid olla lepitud kokku, et mõlema riigi sõjalised eksperdid lähevad olukorda hindama. Peamine – Debaltseve ei leia lõppdokumendis mainimist.

Siinkohal tasub meelde tuletada sedagi, et nelja riigijuhi kohtumisel oli ka viies osaline – USA. Riigisekretär Kerry käis Kiievis enne seda, kui jõudsid sinna Merkel ja Hollande ja Merkel käis pärast Moskvat ka Washingtonis. Kõige krooniks sai Obama telefonikõne Putinile, milles ta selgelt ütles, et kui Kreml ei muuda oma poliitikat, siis „hind, mida tal tuleb selle eest maksta, tõuseb.“ Võib väita, et Putin lõpuks ometi tegi vajalikud järeldused.

Arusaadavalt sisaldasid kokkulepped sedagi, mida Putin saab oma võiduna esitleda. Riigijuhtide deklaratsioon mainib „koostöö tugevdamist Euroopa Liidu, Ukraina ja Venemaa vahel“ (eraldi mainitakse antud kolmiku „talvist gaasipaketti“) ehk siis Venemaad võetakse jätkuvalt normaalse partnerina. Enamgi veel – neliku avaldus lubab Ukraina ja Euroopa Liidu vabakaubanduskokkuleppe täitmise juures arvesse võtta „küsimusi, mis tekitavat muret Venemaale.“ Ehk siis – piltlikult öeldes – kõikehõlmav amnestia, mida lubatakse kõigile „Donetski ja Luhanski oblastite teatud piirkondades toimunud sündmustest osavõtjatele“, laieneb ka Venemaale. Samas on Moskva poolt pikalt reklaamitud „ühtne julgeoleku ja koostööruum Atlandist Vaikse ookeanini“ saanud muudetud sisu – „ühtne humanitaar- ja majandusruum Atlandist Vaikse ookeanini“.

Kindlasti tuleb Minski kokkulepete juurde arvata üht eelnenud ja üht järgnenud otsust – esmaspäeval kinnitas USA vägede ülemjuhataja Euroopas kindral Hughes, et märtsis alustatakse Ukraina sõjaväelaste treenimist ja täna hommikul kinnitas Rahvusvaheline Valuutafond Ukrainale 17 miljardi dollari eraldamise. 

Teisisõnu – demokraatliku maailma toetus Kiievile on tagatud ja Minskis andsid Saksamaa ja Prantsusmaa lubaduse panustada ka otseselt konfliktipiirkonda. Nüüd jääb vaid tulevahetuse lõppu oodata, et siis kokkulepitu täitmise juurde asuda.