Alatalu Putini käsust: keskmisele venelasele jäetakse mulje, et Venemaa musklite uus näitamine aitab sünnitada lahendust Ida-Ukrainas
Pealegi ei kaota suurriigid konfliktis omasugus(te)ga peaaegu kunagi ja autoritaarsetes suurriikides tehtav ajuloputus on jätkuvalt üles ehitatud sääraselt, et tegelikult juhtunut ja kaotust teab vaid võimuladvik, laiade masside ja avalikkuse ees aga käib pikaksvenitatud „meie-võidu“-mäng, mis võib teoreetiliselt kesta seni, kuni püsib võimul asja ettevõtnud režiim.
Just selle nurga alt tuleb võtta Venemaa presidendi ja kõrgema ülemjuhataja Vladimir Putini ootamatut korraldust kesksõjaväeringkonna valmisoleku kontrolliks, mis vaieldamatult on seotud olukorraga Ukrainas, ent mitte viimase otsese ohustamisena. Manöövrid peavad lihtsalt tagama vajaliku tausta Ida-Ukrainas kehtestatud ühepoolsele relvarahule 20.- 27. juuni 2014, mis võib tähendada pööret sealse kodusõja lõppemiseks, ent võib ka osutuda liig varaseks ehk esimeseks katseks selles suunas. Sest Kreml lihtsalt vajab aega, et leppida Ukraina kaotamise ehk Euroopasse minemise koos kõigi sellest järelduvaga - Krimmis hõivatud omandi kompenseerimine jmt.
Hetkel peab keskmisele venelasele jääma mulje, et Venemaa musklite uus näitamine aitab sünnitada lahendust Ida-Ukrainas. 27. juunil allakirjastatav EL-Ukraina assotsiatsioonileping ja sellele järgnev sündmuste jada on Kremli konfliktoloogide vaatevinklist tuleviku muusika! Juba sünnitavatki, sest Moskva oli kärme kuulutama, et president Poroshenko rahuplaan võtvat arvesse Ida-Ukraina nõudmisi kohalike võimuorganite pädevuse ja finantseerimise suurendamiseks (mis on õige väide, ainult et tegu on põhiseaduse ja seaduste muutmisega kogu Ukraina riigi tarvis). Üldjoontes ollakse päri ka humanitaarkoridoride kehtestamisega, ent kohe kuidagi ei lepita sellega, et Kiiev ei astu otsekõnelustesse separatistide isehakanud peameestega.
Mõistagi seda ei juhtu (nagu pole kaasajal sündinud üheski teises riigis, kus mässajailt oodatakse relvade mahapanekut ja jõuga hõivatud positsioonide loovutamist). Kuna Donetski ja Luhanski mässajate ninamehed on vastuseks Poroshenko pakkumisele keeldunud relvade mahapanemisest ja jõudsid 11. mail läbi viia rahvahääletused ning on avalikustanud suured tulevikuplaanid (osalus Euraasia liidus, rubla kehtestamine jmt.), siis võib eeldada, et hetkel on vaid osa neist valmis kasutama võimalust lahkumiseks Venemaale ehk siis sõda separatistidega jätkub veel mõnda aega.
Raske öelda, kumb sõnum kõlas laupäeval enne – kas Kremli oma või USA ja EL valmidus lasta Moskva vastu käiku kolmas sanktsioonide grupp niipea kui ilmneb, et Moskva ei aita sisuliselt kaasa olukorra stabiliseerimiseks Ida-Ukrainas. Aga see viimane tähendab otsese soovituse andmist separatistidele panna oma projektidele punkt. Nagu seda Putin juba 7. mail korra tegi, soovitades referendumid Ida-Ukrainas „edasi lükata.“ Mäletatavasti sellest piisas, et separatismi rajalt astuks maha kolmest suurim – Harkivi oblast (kust 22. veebruaril Venemaa parlamendisaadikute osalusel kõik algas!), mis parandas otsustavalt keskvõimu seisu.
Tänaseks on seis säärane, et osaliselt Venemaast ära lõigatud separatistid on omavahel tülli pööranud, toimetavad paljus omapäitsi ja tõeliste mahnolastena ehk siis mitte ainult vastaspoolele, vaid ka omadele aegajalt ära tehes. Peamine on selles, et tundes end küll peremeestena kohapeal, mis tegelikult on suurest poliitikast siiani kõrvale jäänud „kolgas“, ei suuda nad siiani mõista, miks keegi neile enam appi ei tule. See viimane, reetmisena võetav jutt kõlab kenasti näiteks Slovjanski ülemjuhataja Igor Che-Guevara-Strelkovi regulaarsetes videopöördumistes, mis muu taolise materjali kõrval annavad värvika pildi toimuva anatoomiast.
Putini vägede täisrelvis jaluleajamise korralduse puhul ei maksa unustada sedagi, et septembris toimub Venemaal ühtne valimispäev, mis peab ilmtingimata tagama valimisvõidu Ühtsele Venemaale ja 33-le kubernerile, kes said Putinilt personaalse loa lasta end ametisse tagasi valida. Ent sinna on veel kaks kuud aega ja – kapital lahkub Venemaalt, Venemaa ei saa laene ja osa võimuladvikust välismaale, ametnikkond on saanud soovituse puhata Krimmis, gaasikõnelused Moskva jaoks ahastavalt madala hinna juures Ukrainaga nurjusid, kuid EL nõuab nende jätkumist ning ilmselt tuleb Kremlil sellega nõustuda jne. jne. ehk siis – praeguste tendentside juures võivad valijad ka lihtsalt ignoreerida valimisi või eelistada teisi olemasolevaid erakondi võimuparteile. Seda arvestades on nutikas rõhutada oma jätkuvat soosingut jõustruktuuridele, kes siiani näitasid oma oskusi Krimmis, Ukraina piiridel ja Kaliningradis, nüüd siis ka Moskvas ja selle ümbruses.
Pealegi ootavad osalisi iga eduka manöövri järel uus laskemoon, uued relvad ja aukõrgendused. Vähem olulisem pole sõjalis-patriootlike traditsioonide järgimine – ülal meenutatud Harkivi kogunemine toimus ju Nõukogude Armee aastapäeva künnisel ja vallandas propagandistlikult osava muu Ukraina „fasistidest vabastamise kampaania“, 22. juunil 1941 algas aga suure ootamatusena Suur Isamaasõda ja nüüd näevad kõik, et, Venemaad ei saa keegi üllatada! Et kogu muu maailma peab Venemaad täna põhjendatult üliüllatajaks, Kremli propagandas mõistagi ei kõla.
