Alatalu: Putini lavastus ÜROs polnud nii koloriitne kui Hruštšovi kingamürgel, kuid külma sõja sõnumi saatis siiski
Venemaa president Vladimir Putini taasväisang (eelmine oli aastal 2005) ÜRO Peaassamblee ülddebatile osutus tervikuna huvitavaks poliitlavastuseks, mille stsenaariumi üheks kirjutajaks oli kahtlemata Putin ise.
On ju pidevalt rõhutatud, et tekst, mille ta kõnepuldist ette luges, oli tema enda poolt „umbes kuu aja jooksul“ kirjutatud. Arvata on, et ta osales ka mitme tööreisiga seotud episoodi eelnevas kujundamises. Olen jõudnud kirjutada, et nende hulka kuulus Eston Kohveri ja Aleksei Dresseni vahetamine Piusa jõe sillal nii, nagu miljonid inimesed teavad nende eelkäijate Powersi ja Abeli vahetamist 1962. aaastal tänu kuus aastat hiljem valminud kultusfilmile „Vaikne hooaeg“. Putin on ise maininud seda filmi kui ühte tõuget selleks, et saada luurajaks, mille üle ta on siiani uhke. Järeldasin ja väitsin kohe, et Piusa ja Haveli jõe sildadel toimunud kokkumiksimine Vene teleuudistes oli mõeldud selge signaalina Läänele – oleme päri, et käib külm sõda ja toimetame selle vaimus.
Seda viimast vaimu kandis ka kogu Putini sõit ÜROsse, mis ju kestis kõigest 10 tundi ja milles "sõnumid Putinilt" edastajaks oli mitte tema PR-mees Dmitri Peskov, vaid kiirelt Putini ihureporteriks kujunenud puusalt ja tempokalt teksti tulistav Olga Skabejeva. Kui meenutada viimast pooltteist aastat, siis on just tema alati andnud reportaaži sealt, kus antud hetkel on olnud Putini sise- ja välispoliitika valu- ja tulipunkt (kahtlemata on Skabejeva järsul esilekerkimisel oma roll selleski, et Putini mõtlemise ja tema poliitika suuresitaja teleekraanil Dmitri Kisseljov on juba poolteist aastat Venemaa vastaste sanktsioonide all ehk siis ei pääse enam välismaale).
Putini sõitu ju reklaamitigi sääraselt, et otse lennuväljalt ÜROsse, kõne, kolm kohtumist – Obama, Jaapani peaministri Abega ja mõistagi, et ka ÜRO peasekretär Ban Ki-mooniga – ja lend tagasi. Elik – kui meid on pandud isolatsiooni, siis ei hakka seda eitama, vaid võtame kehtestatud mängureeglid vastu, kuid omadel tingimustel. Viimaste hulka kuulus kindlasti see, et Putin ei maininud kogu oma ja paljus USA vastases kõnes kordagi Ühendriike nimeliselt! Ehkki pärast kõnet toimus just jutuajamine USA presidendi Obamaga! Putini hilisemast vastusest ajakirjanikele võis välja lugeda, et see ongi tema stiil – avalikkuse ees üks, omavahel teine suhtumine.
Nagu teada, läks nii, et Putin kohtus veel Iraani, Iraagi, Saudi Araabia ja Türgi liidritega, rõhutamaks selgelt Moskva huvi Lähis-Ida kriiside lahendamises, samuti Raul Castro ja NATO peasekretäri Stoltenbergiga. Rääkimata osalemisest Ban Ki-mooni antud õhtusöögil riikide tippesindajatele. Ent peakavand jäi samaks – tulin ÜROsse (sel ju omaette rahvusvahelise jurisdiktsiooni all olev territoorium), rääkisin, läksin ära ilma, et oleksin New Yorgis (loe: USAs) jalga maha ei pannud.
Kui lähtuda Skabejeva iga-tunni-reportaažidest, siis oli ka võimalus, et Putin peatub lühiajaliselt mõnes hotellis ja nende lausete taustal isegi näidati suuriikide juhtidele meelepärast Waldorf-Astoriat, ent see peatus jäi ära. Küll aga tuletas meelde mitut emotsionaalset liidrit, kes samuti on oma ÜRO käikudel oma stiilis tembutanud.
Kui nüüd startida mainitud Waldorf Astoriast, siis 1948. aastal veetis seal oma mesinädalad Fidel Castro, kelle arved maksis tema äiapapa. Aprillis 1959, kui Castro võiduka revolutsiooni juhina taas New Yorki saabus ja ootas vastuvõtmist Valges Majas, käis ta hotelli vaatamas, ent ei peatunud seal. Teatavasti keeldus president Eisenhower temaga suhtlemast. Septembris 1960 saabus Castro juba ÜRO Peaassambleele, ent lootusetult sassi läinud suhted USAga mõjutasid ka hotellide omanikke ja Kuuba delegatsioonilt küsiti Midtown hotelis kokkulepitust kõrgemat hinda. Esimese hooga lubas Castro minna ja panna üles telgi ÜRO peahoone kõrvale – asi, mida 45 aastat hiljem tegi Liibüa liider Gaddafi (tegi seda ja mõistagi võimulolijate nõustudes veel ka Pariisis, Roomas, Madridis ja Londonis, ühes kohas neist olid tal väidetavalt kaasas ka kaamelid! Sestap polegi ime, miks temast lahti taheti saada ja miks neist asjust ei taheta täna rääkida).
Asi lahenes sääraselt, et kogu Kuuba delegatsioon majutus Theresa hotelli Harlemis, mida kohe hakati kutsuma "The Waldorf of Harlem“. Seal väisas Castrot Nõukogude liider Nikita Hruštšov. Loogiline käik, sest veel saabumisel oli Castro lennuväljal ajakirjanikele öelnud, et tal pole muud üle jäänud, kui Hruštšovi poole pöörduda – „Teie ei anna naftat, tema annab. Teie ei osta suhkrut, tema ostab.“ Eisenhower jättis Castro kutsumata ka Midtowni hotellis Ladina-Ameerika liidrite auks toimunud vastuvõtule. Fidel vastas sellega, et kutsus Theresa hotelli vastuvõtule sama arvu inimesi n-ö tänavalt. Kemplemise tipuks sai Castro 4-tunnine kõne ÜRO kõnepuldist (26.09.1960), millest kolm tundi kulus USA poliitika siunamisele ja üks tund arengumaade olukorra kirjeldamisele. Nagu teada, oli äsjasel istungjärgul suurriikide juhtidele eraldatud 15 minutit, mida kõik talutavuse piires ületasid.
1960. aasta istungjärgult pärineb veel üks legendaarne ja meiega seotud seik – saalis istunud Hruštšov sattus raevu Filipiinide esindaja Sumulongo süüdistusest, et Ida-Euroopa rahvastelt on võetud nende vabadus. Hruštšov pani kisama, et imperialismi lakei olgu vait ja hakkas rusikatega prõmmima laua peale, milles teda toetasid teised Nõukogude delegatsiooni liikmed, välisminister Gromõko kaasa arvatud. (Hruštšovi tõlgi Viktor Suhhodrevi sõnul olnud see nii kõva, et tema käekell läks omadega sassi ja tuli ära visata.) Kuna „lakei“ sai iirlasest eesistuja abil jätkata, hakkas Hruštšov ühel hetkel taguma kingaga. Selle viimase lauale ilmumisest – millest pole ühtegi foto- ega filmijäädvustust - on kaks versiooni. 1) Nikita uued kingad olid kitsad ja ta oli istudes ühe neist kohe jalast ära võtnud, 2) talle astuti veel koridoris kanna peale, liipas küll saali, ent seal ei õnnestunud kinga jalga saada ja kui juba väsinud kätte midagi kõvemat sattus, läks see käiku.
Arvata on, et nii koloriitseid asju ÜRO suures saalis enam ei juhtu, ent eks Vene delegatsiooni lahkumine Ukraina presidendi kõne ajal ja Ukraina delegatsiooni heisatud kuuliaukudega rahvuslipp Putini kõne ajal olid ka ikkagi kõneainet pakkuvad.
