Vanuselt teises konfliktis – Süüria kodusõjas – kehtis aga valitsusvägede algatusel laupäevast tänaseni esimest korda vaherahu ka Daraas, kus kogu see avantüüriks osutunud kodusõda algas. Daraa on linnake, kust jääb 30 kilomeetrit Iisraeli kontrolli all olevate Golani kõrgendikeni ja 15 kilomeetrit Jordaania piirini. Just seal puhkes 15. märtsil 2011 esimene vastuhakk Bashar al-Assadi režiimile. Kuna just olid võitnud revolutsioonid Tuneesias ja Egiptuses, jaanuari lõpus oli alanud ülestõus Jeemenis ja 15. veebruaril Liibüas – rääkimata lõputust võitlusest Iraagis – siis ei saanud eriliseks üllatuseks pidada seda, et keegi üritab "midagi nagu mujalgi" Süürias ette võtta. Teadaolevalt olid algatajateks noorukid, kes ilmselt lootsid sellele, et võidukad protsessid mujal panevad ka Süüria revolutsioonilise situatsiooni poole arenema, ehkki riigis polnud aastaid mingeid märke poliitilisest kriisist ja majandus läks selgelt ülesmäge. Kuna kogu regioon oli kuumaks aetud, määras Assad oma venna Daraad karistama saadetud armee komandöriks. Järgnenud julmused olid säärased, et tekitasid vastasleeris esialgu šoki. Alles juulist 2011 alates saab rääkida teatud vastupanu puhkemisest.

"Mida pikem sõda, seda paremini teenin..."

Avalikkusele tuntud mastaapides kodusõda Süürias puhkes alles aasta hiljem ja seda tasub meeles pidada alates sealt, kui suuruselt teise linna Alepposse tungis juunis 2012 välisvõitlejate kolonn. Euroopa Liit tunnustas opositsioonijõudude vastuvalitsust üksmeelselt detsembris 2012 (Põhjamaade ja Balti riikide vastava ühisavalduse luges ette Eesti välisminister), samas kui Araabia Liiga vastav (vastuhäältega) otsus sündis alles märtsis 2013 ja võeti ka aasta hiljem tagasi. Otse öeldes on Assadi-vastane ühisrinne tänaseni loomata ja selleks kõikide asjaosaliste poolt antud raha on paljuski kulunud põhimõttel "Mida pikem sõda, seda paremini teenin…".

Araabia Liiga ülalmainitud otsust mõjutas mõistagi islamistliku kalifaadi teke 2013. aastal ja selle pealinna avamine Raqqas, Süüria suuruselt kuuendas linnas. Lääne suurriigid, kes olid end sidunud Iraani väidetava tuumaprobleemi lahendamisega, võtsid ühel hetkel pähe, et just kalifaadi sõdurid võiksid Assadi kukutada. Pea kohe sai selgeks, et geopoliitilist mõtlemist ja kavalpäid jagub mujalgi. Krimmi anastamise ja Ida-Ukrainas mässu organiseerimise tõttu isolatsiooni jäänud Venemaa rehkendas teiste soovimatusest ise kalifaadiga sõdida septembris 2015 välja võimaluse, et kui ka tema tuleb mängu kalifaadi vastu (mis sest, et Assadi liitlasena), siis – arvestades kalifaadi meeste terrorirünnakuid Euroopas – saab tee Venemaa-Lääne suhete taastamiseks ikkagi rajatud.

Nagu teada, pole see nii läinud. Küll aga on Venemaa sõjaline kohaletulek muutnud Süüria kodusõja kulgu: detsembris 2016 vabastasid valitsusväed Aleppo. Seejuures tagasid just Venemaa sõjapolitsei- ja eriüksused algul nn humanitaarkoridoride tekkimise kui ka järgnenud vastasjõudude ümberasustamise riigi teistesse, kokkulepitud piirkondadesse. Teisisõnu – Vene sõjaväelaste vahendusel taastati süürlaste omavaheline suhtlus. Novembris 2016 ehk siis vahetult pärast presidendivalimisi USAs teatasid Venemaa, Türgi ja Iraan oma valmisolekust garanteerida rahu ja julgeolek Süürias ning selle lubaduse egiidi all algas ka detsembris esimene pikalt pidanud vaherahu riigis. Mai 2017 kuulutas kolmik välja ka "deeskaleerimise tsoonid", mis pakkusid rahu suunas edenemist seal, kus võitlused ikkagi jätkusid.

Keda ja mida Süürias veel pole?

Mis puudutab Trumpi poliitikat Süürias, siis oli ta koheselt nõus turvatsoonide ideega, ent "need olgu ikkagi tõelised turvatsoonid". Trumpi korraldusel hakati kohe relvi jagama ka kurdidele, millele on raevukalt vastu samuti Süüria territooriumile oma väed viinud Türgi. Trump ei jätnud ka kasutamata võimalust näitamaks end Venemaa liitlase aladel, kui meenutada tiibrakettide lööki Süüria õhubaasile 7. aprilli, ajal, kui Trump õhtustas talle külla saabunud Hiina liidri Xi Jinpingiga. Venelastele on USAga arvestamist meelde tuletatud vähemalt kolme Süüria õhujõudude lennuki allalaskmisega (viimati 19. juunil) ja ka Süüria valitsusvägede positsioonide pommitamisega 6. juunil.

Samas saab öelda, et Moskva oli kohe kindlasti rahul, kui ka Iraan tulistas oma rakettidega 800 kilomeetri kaugusel asunud kalifaadi mehi Deir Ez-Zoris. Rünnaku ajend oli seotud Katariga, mida muuhulgas süüdistati ka kokkumängus Iraaniga. Nn Katari operatsiooni esimesteks sammudeks olid 48 tundi hiljem toimunud kalifaadi meeste terrorirünnakud Teheranis. Nüüd siis anti neile "revolutsiooniline vastus" ja seda USA toetatud seltskonna nina all Süürias!? Täpsemalt Süüria idaosas, samas kui Edela-Süürias ehk juba mainitud alale Iisraeli ja Jordaania vastu, paigutati kolm nädalat tagasi USA raketitõrjesüsteem HIMARS. Ehk siis midagi vastukaaluks venelaste S300 ja S400dele Damaskuse, Latakia ja Aleppo kandis.

Igal juhul võib juba küsida – keda ja mida Süürias veel pole? Tegelikult on see hea seis, sest kõik mainitud ja paljud mittemainitud kohaletormamised ja kohtade sissevõtmised annavad märku sellest, et kodusõda on lõppemas ja ka kalifaat suure tagasilöögi saamise lävel. Mis aga lahenduseks saab, on raske ennustada. Igal juhul on see seotud ka Katari ja Iisraeli-Palestiina lahendustega.