Alatalu: Trump näitas end moslemitele, juutidele ja kristlastele ärimeheks jääva poliitikuna
Nädal tagasi meenutasin, et Donald Trump alustas oma esimest välisturneed samast kohast, kust Obama kaheksa aastat varem – Saudi Araabiast. Täna on tark minna veel kaheksa aastat tagasi ja meenutada, et George W. Bush põrutas kõigepealt ikkagi Brüsseli (NATO), siis Göteborgi (EL), Varssavisse ja sealt mägilossi Sloveeniasse, kus vaatas 2001. aasta 16. juunil sügavalt silma Vladimir Putinile ja nägi seal „usaldusväärset meest“. Sõnum, mille koheselt protestis Bushi valimiskonkurent senaator John McCain, väites, et tema näeb Putini silmis vaid kolme tähte – KGB.
Eurooplastele meeldinud algus sai julma jätku, kui saudidest pühasõdalased ründasid 9/11 USAd ja tegid maailma teiseks, järgnesid sõjad Afganistanis ja Iraagis. Kuigi mõlemat sõda tuleb pidada avantüüriks, on fakt seegi, et Bushi valitsusel valmis ka 2004-2005. aastal projekt Laiem Lähis-Ida (Wider Middle East), mida toona reklaamiti kui Marshalli plaani (Lääne-Euroopa ülesehitamine 1948-51) Lähis-Idale. Paraku jäi see realiseerimata nii sõdade tõttu kui ka tänu avalikkuse ette jõudnud kaartidele, kus peal uued ja muudetud piiridega piirkonna riigid.
Nii või teisiti tuleb seda plaani pidada Trumpi nn. Araabia NATO plaani eelkäijaks. Üldistagem – USA vabariiklaste Bushi ja Trumpi valitsused kavandasid/ kavandavad piirkonda suuri investeeringuid, demokraatide Obama valitsus aga üritas Palestiina riiki luua ja kui see läbi kukutati, sai kaela üleüldise Araabia kevade.
Erinevalt Bushist, kes kavandas mitmeid reforme, ettevõtluse arendamist jne, piirdub Trumpi poolt pakutu ja saadu vaid relvade tootmise, müügi ja mõistagi, et ka nende kasutamisega. Saudide ja nende naabrite poolt väljakäidav summa on fantastiline ja Trump rahul, sest USA sõjatööstus saab tellimusi ja ameeriklane tööd. Piirkonna probleemiks hetkel mõistagi võitlus kalifaadiga, milleks kohalolnud riigid lubasid välja panna 34 000 pealise korpuse. Võitlemaks mees mehe vastu maapinnal.
Tema kasutamine aga tekitab küsimusi, sest nagu Bush omal ajal, nii ka Trump praegu jagas moslemid kahte leeri – head sunnid (halbadeks on nende hulgas vaid Al-Qaeda, ISIL ja Hamas) ning halvad shiidid, sest pärast Iraani reziimi, Süüria reziimi, Hezbollahi ja Jeemeni Houthi-mässuliste halbadeks kuulutamist neid palju rohkem selles kandis polegi. Iraani teema võttis Trump ette ka Iisraelis esinedes. Tema lubadused, et Iraan ei saa kunagi tuumarelva ja et Trumpi administratsioon on alati Iisraeli poolel, panid kohalekutsutud püsti tõusma ja tormiliselt aplodeerima.
Trump sõitis Jeruusalemmast ka tunniks ajaks Betlemma kohtumaks Palestiina juhi Abbasiga, kes, nagu Iisraeli peaminister Netanyahugi, olla tema sõnul valmis „kahe riigi lahenduseks“. Millal see teoks saab, ei kõlanud kordagi. Nagu seegi, mis saab suurriikide ja Iraani tuumaenergia alasest lepingust, mille Trump taas halvaks kuulutas. Tema lahmimist arvestades tasub lisada, et riigisekretär Tillerson kinnitas 18. aprillil USA Kongressile saadetud kirjas - Iraan täidab sõlmitud lepingu tingimusi ja et Trumpi kuulajate hulgas olid säärased Iraani liitlased nagu Türgi ja Azerbaidzani presidendid. Rääkimata Putini kinnitusest – oleme partnerid – Rouhanile pärast viimase võitu Iraani äsjastel presidendivalimistel.
Eestlasi huvitas mõistagi eeskätt Trumpi väisang Brüsselisse, kus ta sai esimest korda kokku ELi juhtide Junckeri ja Tuskiga, ja NATO uues peakorteris toimunud tippkohtumine, mida juhatanud peasekretär Jens Stoltenberg oli ainsana mainitud kolmest eelnevalt kutsutud ka Valgesse Majja (12. aprillil).
Brüsselis kohtumisi varjutas juba ammu enne algust vildaka propaganda vari. Söandan öelda, et samamoodi, nagu äsjase tippkohtumise kõnekaimaks momendiks tehti Trumpi jõuline murre esiritta Montenegro peaministrit tahaplaanile tõrjudes, on seda olnud ka muude kolmandajärguliste detailide rõhutamine palju olulisemate asjade asemel. Tulenevalt sellest, et Trump ei ole pärit traditsioonilisest võimueliidist, on ta tulnuk kõrvalt, suures poliitikas iseõppija, kes samas ei loobu oma stiilist ja maneeridest.
Tema üheks peasüüdistuseks on saanud väide, et Trump muudab kogu aeg seisukohti. Hetkel on suurepärane võimalus kõrvutada teda Prantsuse uue presidendi Emmanuel Macroniga, kes alustas ju vasakpoolse valitsuse ministrina, püsis valimiskampaanias algul keskel, teises voorus vasakul ja pani lõpuks ametisse parempoolse valitsuse. Ometi ei heideta talle neid vingerdamisi ette, sest ta on võimuladvikule ja seda teenindavale meediale oma. Pealegi räägib Macron nii, nagu establishmentis ollakse harjunud.
Trump seda kõike pole ja kuna tema valimine oli ootamatus, pole vastasleer, kel kaotada palju (kirjutasin nädal tagasi, et USA välisministeeriumis koondatakse 2800 isikut, kelledest suur osa on meedia infoallikad), siiani allajäämisega leppinud. Mis kõige hullem – kõik USA tipus toimuv, liikuv tilgutatakse ajakirjandusse nagu see oli äsja Londonilt saadud konfidentsiaalsete materjalidega terrorirünnaku kohta. Selgele kiusamisele vaatamata jätkab Trump oma liini oma mõttemaailma ja oma sõnakasutusega.
Nagu teada, võeti ta NATO osas „vahele“ viimase tituleerimisega „aegunuks“ (obsolete), mida ta ruttu korrigeeris, tunnistades seejuures, et tal polnud varem piisavalt huvitunud NATOst. Ometi jätkub praegugi selle „aegunuga“ torkimine (ja … Macronile ei meenutata midagi!). Tippkohtumise enda eel hakati Trumpilt järsku ootama, et ta kinnitaks NATO põhikirja 5. artikli kehtivust, mis näeb ette appiminekut kallaletungi ohvriks langenud liikmesmaale. Mõni kohalik ekspert jõudis kuulutada, et see olnud talle isegi teksti kirjutatud ja puust ja punasest ette tehtud, ent Trump ei öelnud seda. Küll aga avas ta NATO uue peakorteri ees mälestusmärgi 9/11 ohvritele ja teatavasti oli just see rünnak esimene kord, kus artikkel 5 n-ö käiku läks! Kui Trump juba vastava artikli auks mälestusmärgi avab, siis kas ta ikka peab selle kehtivust veel kuidagi teisiti kinnitama.
Poliitikutele mõistagi meeldib sõnu teha ja kindlaid fraase korrata, poliitikas ärimehena jätkavale Trumpile on olulisemad korrektsed ärisuhted ja nii saidki kõik kohalolijad kuulda, paljud neist kui palju on siiani teiste riikide maksumaksjatele võlgu. Selles peaks ju ka kehtima paljupruugitud solidaarsuse põhimõte.
Trumpi peasõnumiks Brüsselis sai tõdemus – NATOl tuleb pöörata „suurt tähelepanu terrorismile ja immigratsioonile, nagu ka Venemaalt tulevatele ohtudele ja NATO ida- ja lõunapiirile.“ Muide, APle 23. aprillil antud pikas intervjuus, kus Trump selgitas oma selgemaks saanud arusaama NATOst, mainis ta viimase vähest pühendumust terrorismile ja immigratsioonile. Nagu teada, otsustati tippkohtumisel, et NATO liitub ISILi-vastase võitlusega. Kalifaat aga kuulutati teatavasti välja juba 2014. aastal ja siis vallandus ka massiline pagemine Euroopasse. Teisisõnu – on olnud piisavalt aega liigutada. Ka kaitsekulude tõstmise osas, mida lubati samuti teha veel 2014. aastal.
