Alatalu Türgi valimistest: suurimat peavalu tekitab Euroopas elavate Türgi kodanike hääletustulemus

 (79)

Alatalu Türgi valimistest: suurimat peavalu tekitab Euroopas elavate Türgi kodanike hääletustulemus
AFP/Reuters

Türgi referendumi lõplikud tulemused on enam-vähem käes ja kinnitatud. Väidan, et kõige suuremat peavalu – või siis vähemalt Türgi tulevase Euroopa ja NATO, Süüria kaasa arvatud poliitikaga võrdväärset peavalu - peaks tekitama Euroopas elavate Türgi kodanike hääletustulemus.

Tekkinud seisu mõistmiseks on tark esmalt meenutada referendumi üldtulemusi – poolthääli 25,2 miljonit (51,4 protsenti) ja vastuhääli 23,8 miljonit (48,59 protsenti) ehk siis ülekaal oli umbes 1,4 miljonit häält. Tühistatud hääletussedeleid oli seejuures 865 000 ehk 1,7 protsenti.

Nagu teada, ruttas Türgi president ja referendumi algataja Erdogan kiirelt tänama Euroopas elavaid türklasi talle osutatud toetuse eest, mida äsja avalikustatud tulemused ka kinnitavad. Türklaste suurematest kogukondadest Euroopas ütles Austrias jah-sõna 38000 (73 protsenti hääletanuist), Belgias 54000 (74 protsenti), Taanis 6600 (60 protsenti), Prantsusmaal 90000 (65 protsenti), Saksamaal 410000 (63 protsenti), Hollandis 83000 (71 protsenti).

See teeb kokku üle 680 000 poolthääle ja kui võtta need ja Türgis tühistatud hääletussedelid (Euroopas nende sedelite kohta infot pole), - mis reeglina kajastavad protesti kogu ürituse vastu, - häälte üldsummast maha, saab rahulikult väita, et Türgi enda territooriumil oli tulemuseks pigem viik.

Samal teemal:

Selge see, et ka puhkenud sisepoliitilise kriisi edasise lahendus sõltub täielikult Türgi enda territooriumil elavate türklaste käitumisest – aktsepteerivad nad säärase ülekaaluga, kaitseolukorra kehtides saavutatud tulemuse või mitte. Erdogani käitumine paistab hetkel olevat ühene – võit käes ja läheme mööda valitud teed edasi, ent protestiv mass tänavatel on mujalgi sündmuste kulgu ja liidri käitumist muutnud.

Türgis toimuvale jätkuvalt silma peal hoides tuleb aga eurooplastel hakata enda jaoks lahti mõtestama seda, miks siin, pikalt euroopalikes demokraatlikes ühiskondades elanud türklaste selge enamus eelistas oma kodumaal vaieldamatult diktaatorliku riigivõimu vormi kehtestamist. Nagu polekski neile jäänud midagi külge sellest, millega iga päev kokku puutusid, mida õppisid kohustuslikus korras koolides jne. Ehk teisisõnu – nende puhul pole toimunud nii-nimetatud integratsiooni mõtlemiskultuuris, väärtushinnangutes jne. Nad lihtsalt on osanud ja suutnud elada omaette teisekultuurilises ja mõttelaadiga maailmas.

Tüli ja ka eristumine kui selle vorm ei teki mõistagi tühjale kohale. Tasub ette kujutada olukorda 20 aastat tagasi, mil Türgit juhtisid selgelt Euroopa-meelsed poliitikud ja kui siis toimunuks samuti rahvahääletus demokraatliku või diktaatorliku põhiseaduse üle!? Võib kindel olla, et võitnuks esimene. Ent just siis, 1990ndate lõpul läksid ka sassi Euroopa Liiduga liitumisavalduse esitanud Türgi ja Euroopa Liidu toonase juhtkonna suhted. See oli aeg, kui luksemburglase Santeri juhitud Euroopa Komisjon oli erakordsete korruptsioonipaljastuste mõjul sunnitud täies koosseisus tagasi astuma ja paljastused ise puudutasid liialt palju suhteid Vahemeremaadega. Pole raske arvata, kes keda seal kandis püüdis üle kavaldada.

Actors, nagu öeldakse inglise keeles, olid toona ja nüüd samad. Need suurriigile – aga Türgi seda on – alandavad mängud kestsid kaua ja tekitasid ebastabiilsust. Seda kõigile – detail, mida ei tahetud märgata. Põhjamaalaste ja eriti Soome auks tuleb lisada seda, et hoolimata islamistide esimesest võimulolekust riigis (1996-97), anti Türgile ikkagi detsembris 1999 ELi kandidaatriigi staatus.

Paraku on maailm suurem kui Põhjamaad ja olukord kogu maailmas muutus kardinaalselt juba kaks aastat hiljem. Seda eeskätt Türgi naabruses ja sääraselt, et USA ja Euroopa ladvikute uued mängud tagasid islamistide teise ja lõpliku võimuletuleku Türgis 2002. aastal. Sealtpeale on eurooplaste suhtumine türklastesse süvenevalt ettevaatlikumaks muutunud. Suur poliitika ehk täpsemalt Araabia kevad aga andis Erdoganile enneolematud võimalused mitte ainult lõuna suunas, vaid – tänu põgenikemassile – ka Euroopa Liidu ja NATO käitumise mõjutamiseks. Seis, mille teket tulnuks kõikvõimalikes uurimiskeskustes ikkagi ette näha.

Mullu suvel, kui Türgis toimus kummaline riigipöördekatse, selgus ühtäkki, et keegi ei oskagi selle olemust ja tagamaid mõistlikult selgitada. Elik – tegelikult kõige avatum islami ühiskond osutus USAle ja Euroopale suureks mõistatuseks. Üleeile nii-öelda valesti hääletanud Euroopa türklased seda siiski ei ole – targem on tunnistada, et eurooplased pole ise veel päriselt aru saanud, mida nad nii-nimetatud. integratsioonist ja multikultist tegelikult loodavad saada. Aga hea seegi, kui lõputute ilusate loosungite asemel hakatakse ükskord mõtlema selle üle, mida siiani niisama suust on välja aetud.

Mis aga puutub Türgisse, siis – Põhja-Korea puhul saab Trump loota Hiinale, Türgi puhul annaks Venemaale panustamine Euroopale mittemanustatava kokteili ehk siis tuleb temaga ise hakkama saada. Selleks ajaloost ja teadmisest, et pool Türgit mõtleb euroopalikult tuge ammutades.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare