Toona viis NSVL Kuubale salaja oma tuumaraketid ja tuumarelva kandvad lennukid, mis – tänu kolmenädalasele pausile luurelendudes – avastati alles 15.10. USA tuumajõud viidi häireolukorda ja USA laevad blokeerisid kõik saareriigile lähenevad Moskva laevad. Sündmuste haripunktil 27.10 tulistati Nõukogude raketipatarei komandöri korraldusel alla Kuubat ületanud USA luurelennuk U-2 ja selle piloot major Anderson hukkus.

Ameeriklaste närvid pidasid õnneks vastu, nad ootasid ära Hrustsovi vabanduskirja ning täitmisele läks diplomaatide ja luurajate vahendusel saavutatud kokkulepe – Moskva toob ära oma tuumaraketid Kuubalt ja USA enda omad Türgist ja Lõuna-Itaaliast. Tegelikult tuli Moskval läkitada ookeani taha veel Hrustsovi asetäitja valitsuses, Anastas Mikojan, kel tuli „ära rääkida“ Fidel Castro, et too nõustuks tuumapommide äraviimisega saarelt, mis sai teoks 20. novembril 1962.

Venemaa käitumine meenutab hetki ajaloost

Süüriasse oma lennukid viinud ja seejärel samas uusi tiibrakette efektselt demonstreerinud Venemaa presidendi Vladimir Putini viimaste päevade tõmblemised – ootamatu pakkumine USA president Barack Obamale, et peaminister Dmitri Medvedev lendab isiklikult Washingtoni Süüria kriisi lahendama – tuletas kangesti Kariibi mere kriisi meelde.

Eriti, kui teada üht episoodi ja sellele järgnenut ajast, mil Putin ja USA president George W. Bush teineteisele lähenesid (Bush teatavasti ruttas kinnitama, et nägi Putini silmades usaldust – väide, mille Bushi parteikaaslane John McCain pani kuus aastat hiljem kahtluse alla sõnadega, et tema nägi Putini silmades hoopiski kolme tähte: KGB).

Nimelt võeti 2002. aastal kokku mõlema riigi Kariibi kriisi veteranid ja sündmuste lahkamise käigus ilmnes, et kõige ohtlikum intsident polnud sugugi major Andersoni hukk (mida Moskva-Havanna terve nädala varjasid), vaid hoopiski Nõukogude allveelaeva mitmetunnine „kõditamine“ lõhkelaengutega, sest ameeriklased ei teadnud, et tolle pardal oli tuumarelv.

Pärast pikki vaidlusi kapteni, politruki ja pardal viibinud flotilli komandöri vahel säästis viimane –Vassili Arhipov – inimkonna tuumasõjast. Lisagem sellele Putini erisuhted ehk luuraja-luurajaga suhted George H. W. Bushiga, kes enne presidendiks saamist oli USA Luure Keskagentuuri direktor (vanem Bush käis Putinil koguni kahel korral külas ja sai ka Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 60. aastapäeva medali ning Putin külastas tedagi kodus), ja Kremli praegune rõhumine sellele, et ei toimuks Vene ja USA lennukite juhukohtumisi Süüria taevas.

Nagu teada, on selles osas suudetud hakkama saada videokonverentsidega ja Obama meeskonna arvates olnuks Medvedevi sõit mõttetu. Putini ärritamiseks kuulutati see pakkumine „meeleheitlikuks sammuks“. Eks ta seda tegelikult olnudki, sest osavate diplomaatiliste sammudega lõi Obama veel Ukrina kriisi puhkedes seisu, kus Putinil tuleb asju ajada mitte Valge Majaga, vaid suures poliitikas kraad väiksemate Berliini, Kiievi ja Pariisi peremeestega. Putin püüdis nüüd oma staatust parandada sääraselt, et pakkus nagu Nikitagi – võtke siis mees, keda rohkem usaldate (Mikojan käis lepitusmissioonidel USA-s 1959 ja 1963), aga, nagu öeldud, näkkamisest loobuti.

Valge Maja tunneb Putini käekirja

Valge Maja tänane seltskond on juba ammu selgeks saanud Putini käekirja – Süüria avantüür algas ju samamoodi nagu Gruusias ja Krimmis. Elik, algul sisse mingid raudteeväed või ebamäärased rohelised mehikesed, siis vastaspoole tegevuse ootamine – reageerivad/ei reageeri – ja peakäik.

Süürias oli selleks tiibrakettide kasutamine, mis nagu pidanuks tagama Venemaa ja Assadi võtmise USA juhitud ISILi-vastasesse koalitsiooni. Obamal aga sellist mõtet ei tekkinudki ja kohe ilmnes, et Süüria opositsiooni nn mõõdukam osa, kes oli siiani aeg-ajalt ka Moskvat väisanud, loobus päevapealt Venemaaga suhtlemast, kuni Vene väed lahkuvad Süüriast!?

Süüria presidendi Bashar al-Assadi peavastased Saudi Araabia ja Ühendemiraatide kroonprintside näol lendasid Putini tegevuse kritiseerimiseks koguni Sochi ja asusid seejärel veelgi suurema õhinaga omasid Süürias toetama. Teisisõnu, Putin avastas end Süürias üksi, ehkki koos Iraani-poolse abiga Assadile.

Tema olukord Süürias on siiski midagi muud kui Brežnevil Afganistanis, kus Moskva sekkumine algas oma mehe võimulepanemisega kuuendat aastat käivas kodusõjas. Assadite klann on Süüriat valitsenud 45 aastat ja nende kukutamisüritus seepärast, et, näete – lähiriikides režiimid kukkusid –, osutus avantüüriks, mis tulnuks ammu lõpetada.

Eriti sellest hetkest peale, kui kukutamist loodeti teha sunniäärmuslastest ISIL-i kätega. Praegu võib tõesti minna nii, et tänu Moskva toetusele õhust, vallutavad Assadi väed piisavalt alasid tagasi, korraldatakse valimised ja võim läheb üle kõiki pooli rahuldavale klannile. Esialgu peab Süüria stsenaarium siiski ootama, siis piirkonna põhiprobleemid on mujal ja selles osas tuleb jälgida Obama tegevust. Omas klassis ehk omaette, ent nii, et kõigile kraad madamal mängijatel on toimuv selge.

Obamalt oodati midagi Lähis-Idas, tema põrutas Musta Aafrikasse

Esmaspäeval (12.10) teatas Obama 300 USA sõduri paigutamisest Kameruni (Aafrika keskosas). Otsus, mis võttis tummaks: kõik ootasid ju Obamalt midagi Lähis-Idas, tema aga põrutas Musta Aafrikasse, kus ka käib võitlus sunniäärmustega. 14.10 teatab Valge Maja, et USA Afganistanist äratulemine lükkub edasi ehk siis jälle – ei midagi selle kohta, kus kõigil teistel põleb!?

Tegelikult siiski midagi kõlas – riigisekretär John Kerry teatas, et on taas valmis siirduma Lähis-Itta lahendama Iisraeli ja Palestiina tüli, mille eripäraks sedapuhku on nugade välkumine noorte palestiinlaste käes. Tegu on probleemide probleemiga, mida Obama üritas lahendada veel 2009–2010, ent millest ei tulnud midagi välja tulenevalt Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu ja USA vabariiklaste vastuseisust, kes 2011. aastast on kontrollinud USA kongressi.

Sisuliselt läks ju nii, et sel ajal, mil muslimid korraldasid oma „Araabia kevadet“ – revolutsioone, ususõdasid ja pagulaste tootmist –, töötas Lääne suurriikide ladvik nädalaid ja kuid üksnes Iraani tuumalepingu kallal, kõik muud protsessid pidid ootama! Tänaseks on vähemalt üks „venitamise“ eestvedaja oma palga saanud. Selleks oli USA Esindajatekoja enamuse juht John Boehner, riigi tähtsuselt kolmas mees, kes pärast kõrbemist Iraani lepingu tõrjumisega praegu vaikselt ametist lahkub. Tegelikult on see korralik skandaal, mida hoolikalt „kaetakse“ presidendikandidaatide debattidega.

Alternatiivse poliitika läbikukkumine on mõistagi andnud Obamale vabad käed ja pole raske näha, et ta ei kiirusta appi Boehneriga kokkumänginud Netanyahule. Pealegi on too viimasel ajal leidnud tuge ja mõistmist Putinilt ning nii polegi üllatav, et pärast USA-Venemaa sõjalennukite liikumisinfo vahetamissüsteemi loomist seati sama seis sisse ka Türgi-Venemaa ja Iisraeli-Venemaa lennukite vahel.

Muide, Putini-Netanyahu 21.09 kohtumise teates oli juttu, et Süürial tuleb mõelda sõdimisele „kahel rindel“!? Elik – variante arenguteks on hetkel palju, kõik peategijad üritavad oma mängu teistest esile tõsta, seejuures ka minevikule viidates. Ent ilmselt läheb nii, et Kerry asub teele siis, kui kusagil on mingi lahendus küpsemas.