Aleksander Einseln: Tõsine mure olukorra pärast Eesti meedias
Vaba, tasakaalustatud, objektiivne ja professionaalne ajakirjandus on demokraatia üks alussambaid. Olen asjatult lootnud, et taas kätte võidetud vabaduse 15 aasta jooksul oleks Eestis arenenud välja ja kinnistunud demokraatlikule maailmale omane vaba ajakirjandus. Viimastel nädalatel meie meedias toimuv näitab hoopis vastupidist pilti.
Ajakirjandus on käsitlenud selgelt ühekülgselt ja erapoolikult presidendivalimiste teemat ning rünnanud sündsusetus vormis Vabariigi Presidenti Arnold Rüütlit. Ajalehtedes valitseb kollektiivne kambakraatlik president Rüütlit ründav ja halvustav suund.
Küsimus ei tohiks olla ainult selles, keda toetatakse või rünnatakse, vaid kuidas seda tehakse. Tele- ja raadiosaated on olnud täis räigeid rünnakuid Vabariigi Presidendi vastu, korrati taas valeväiteid tema mineviku kohta, jättes tähelepanuta, et president Rüütel on need varem korduvalt ja veenvalt ümber lükanud ning toonast tausta põhjalikult selgitanud. Aga samas ei ole keegi võtnud vaevaks tuulutada tolleaegse EV välisministri T.H. Ilvese patte, näiteks Wall Street Journalis tsiteeritud ropendamist, sagedast napsitamist, solvanguid meie Balti sõprade ja liitlaste pihta, tema süüd Eestit tabanud hiiglasliku suhkrutrahvi eest jne. Mida ütleb see nätsu mäluva Ilvese “väärikuse” kohta? Või siis väidetavat korruptsiooni tema abikaasaga seotud asjaoludega, mis jõudsid isegi Euroopa Komisjoni presidendi tasemele jne.
Lubamatu on meie riigitelevisioon ja riigiraadio kasutamine maksumaksja-valija rahadega. Eesti Televisiooni saade Aeg Luubis on kujunenud ühekülgse ja valdavalt Rüütli-vaenuliku teabe esitamise parteipoliitiliseks kanaliks, kus korrutatakse vanu laimujutte Rüütli vastaste sulest ega austata tasakaalustatuse ja objektiivsuse põhimõtteid. Seda võiks madala ajakirjanduse tasemel teha või tegemata jätta TV erakanalid ja ajakirjad, kuid mitte maksumaksjate poolt finantseeritud riiklikud teabevahendid.
Olen esindanud Ameeerika Ühendriike neljal kontinendil ja teenistusülesannete täitmisel olnud meedia huviorbiidis nii Ühendriikide valitsuse esindajana kui ka isikliku subjektina. Eesti Vabariiki olen esindanud kahel kontinendil. Kunagi - ma kordan - kunagi pole ma kogenud nii labast, alatut ja jõkrat kambakraatiat, kui seda on meie tänapäeva meedia. Täiesti ennekuulmatu oleks näiteks selline sügavalt juurdunud poliitiline erapoolikus, mis omane meie avalik-õiguslikule televisioonile ja raadiole. Täiesti avalikult tehakse maksumaksja rahaga räiget parteilist propagandat.
Oma kogemuste põhjal hindan kõrgelt vaba meedia rolli demokraatlikus ühiskonnas. Seda ei saa alahinnata ega üleväärtustada. See peab olema tasakaalustatud terve mõistuse portree, mitte mingi hüsteeriline haiglaslik ulmefantastika. Sellepärast ma ei saa ka leppida selle olukorraga, mis täna meie kodumaal Eestis võimust võtnud.
Tunnen ja veelkord väljendan tõsist muret ajakirjanduse, sealhulgas avalik-õigusliku televisiooni ja raadio olukorra pärast ning väidan, et täiesti lubamatu on käituda nii ühekülgselt ja olla parteiliselt kallutud, nagu Eestis praegu. Kas üks või teine kandidaat meile meeldib või mitte, ei ole asjakohane eetilisele ajakirjandusele, ainult faktid on tõsiselt võetavad. Tõsiasi on see, et President Arnold Rüütel on aus, teenekas ja väärikas inimene, keda toetab suur osa meie rahvast. Tema kui Vabariigi Presidendi halvustamine ja alavääristamine ning laimamine diskrediteerivad kogu Eesti riiki ning näitavad, et meil ei austata demokraatlikke valikuid.
Siiski tahaks loota, et ka selle kirja adressaadid tunneks muret tänase olukorra pärast, mõistavad ühiskonna lõhestamise ja pidevate vastasseisude loomise nõrgestavat mõju meie riigi tugevusele ja tegutsevad vaba meedia põhimõtetest lähtudes, olles üle parteide päevapoliitikast.
