ALEKSANDER ETKIND: Putini ajalootunnid
Peaminister Vladimir Putini äsja Poola ajalehes Gazeta Wyborcza ilmunud artikkel, mis on kirjutatud seoses Teise maailmasõja vallandumise 70. aastapäevaga, väljendab tema otsust pöörata suurt tähelepanu Euroopa 20. sajandi ajaloole. See artikkel peegeldab Putini ajastu sügavaid probleeme: võimetust eristada Nõukogude minevikku ja Vene olevikku, põhimõttelagedat segu poliitilisest konservatiivsusest ja ajaloolisest revisionismist ning mõistmatusele liginevat ükskõiksust demokraatia põhiväärtuste suhtes.
Putin ei leinanud oma artiklis Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, kuigi ta on varem nimetanud seda 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Tegelikult ta isegi kiitis demokraatlikke liikumisi, mis matsid Nõukogude Liidu ja tolle mõjusfääri, ega väljendanud poolehoidu 20. sajandi revolutsioonidele, nimetades neid „sügavateks haavadeks”, mis inimkond endale tekitas.
See, mis Putinile ja tema ajaloonõustajatele tegelikult muret teeb, on mälestus Teisest maailmasõjast. Nad peavad Nõukogude Liidu võitu Natsi-Saksamaa üle riigi ja rahva suurimaks saavutuseks, mis Venemaa on Nõukogude Liidult päranduseks saanud. Nad näevad selles võidus ka peamist vastukaalu mälestusele Nõukogude Liidust kui jõhkra, õigustamatu vägivalla valitsusajast.
Putini ajalooversioon ei eita seda mälestust siiski täielikult. Tänavu suvel andis ta oma haridusministrile avalikult korralduse lülitada lõigud Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagist” keskkooli kohustusliku kirjanduse kavva. Kuid Putin hoolitseb pigem Teise maailmasõja ja stalinismi tasakaalustamise eest Nõukogude ajaloos. Kutsudes ajalugu käsitlema „kontekstiliselt” ja „kausaalselt”, tunnistab ta stalinlikku terrorit, kuid tõlgendab seda kui vastust erakorralisele vajadusele purustada natsism.
Üha suurem arv
Putin võtab oma arusaama sõja mõõtmetest kokku, meenutades „minu 27 miljoni kaasmaalase elu” kaotust. See arv on aastate jooksul kasvanud, sest Nõukogude ametnikud avardasid sõjasurmade mõistet nii, et see tähendas pigem kogu rahvastiku kaotusi kui otseses sõjategevuses surma saanuid. Ametlik hinnang Teises maailmasõjas hukkunud Nõukogude inimeste kohta suurenes seega 7 miljonilt (selle arvu käis välja Stalin) 20 miljonile (Hruštšov) ja 26,6 miljonile (Gorbatšov), kusjuures tsiviilisikute surmad moodustavad vähemalt kaks kolmandikku Putini öeldud arvust. Kahjuks ei selgita Putin, keda ta peab oma kaasmaalasteks. Kui ta pidas silmas neid, kes elasid Venemaa praegustes piirides, peaks see arv olema palju väiksem.
Putin ühendab kaks sündmust, mis põhjustasid Teise maa-ilmasõja – 1938. aasta Müncheni lepingu ja 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti –, ühte põhjuslikku seosesse. Mõlemad kokkumängud natsliku Saksamaaga olid ebamoraalsed vead, kirjutab Putin, kuid hilisem oli kõigest vastus eelnenule. Muidugi, Suurbritannia Neville Chamberlain ja Prantsusmaa Edouard Daladier sõlmisid Münchenis Hitleri ja Mussoliniga häbiväärse lepingu. Aga kui Hitler lepingut rikkus, kaotasid nii Chamberlain kui ka Daladier rahva toetuse. Diktaatorid aga jäid.
Veelgi enam, kuigi Müncheni leping õnnistas küüniliselt Tšehhoslovakkia tükeldamist Hitleri poolt, oli see avalik dokument, mis pidas silmas seda, mida ütles. Ent Molotovi-Ribbentropi pakti tõeliselt oluline osa olid selle salaprotokollid, mis jagasid Euroopa Stalini ja Hitleri mõju-sfääriks, ilma neile loovutatud rahvaste nõusoleku või isegi teadmiseta. Molotov, kes püsis võimul 1956. aastani, eitas salaprotokollide olemasolu kuni oma surmani 30 aastat hiljem.
Demokraatiad teevad häbiväärseid vigu, kuid nad parandavad need lõpuks või vähemalt paluvad nende eest vabandust. Ja nad lükkavad võimult need, kes häda kaela kutsuvad. On vale ja ebamoraalne võrdsustada demokraatiate ja diktaatorite tegutsemisviisi. Just selline on Venemaa tehtud uus võrdsustus.
© Project Syndicate, 2009
