ALEKSANDER PULVER: Kellele lüüa hingekella?
Sõjaväelane, politseinik ja päästetöötaja on elukutsed, mis psühholoogilises mõttes kuuluvad riskirühma. Need on elukutsed, kus paraku võib kohata keskmisest rohkem vägivalda, surma ja ebaõiglust. Vaatamata sellele, et nendele elualadele sattumine on seotud sobilikkustestide läbimisega, ei saa keegi garanteerida, et valitud inimesed ka tegelikus töös suudavad vältida iseendaga tekkivaid suuri psühholoogilisi probleeme. Ja mitte ainult iseendaga.
Kui lähtuda mõtteviisist “ise valivad tegevuse, ise ka vastutavad”, siis võiks jutu kohe pooleli jätta ja rahumeeli arutluse alla võtta näiteks järgmise Eurovisiooni lauluvõistluse.
Siiski on kaitseväe, politsei ja päästeteenistuse kui organisatsiooni ning seal töötavate naiste-meeste psühholoogiline heaolu ülimalt oluline ühiskonna tervisele tervikuna, mistõttu oleks väga lühinägelik jätta sõjaväelaste, politseinike ja päästetöötajate probleemid üksnes nende endi lahendada. Probleemi tuum peitub asjaolus, et vägivalla, surma ja ebaõiglusega kokku puutuvatel inimestel tekivad vääramatult psühholoogilised reaktsioonid, millega toimetulek ei ole ka parima koolituse või ettevalmistuse saanutel sugugi garanteeritud. Nii või teisiti vajatakse nende elukutsete puhul efektiivselt toimivat personalivalikut ja seejuures veelgi enam professionaalset psühholoogilise toetuse süsteemi.
Pilt sellest, mis toimub ekstreemsituatsioonides viibinutega, on kõige enam teada sõjalistes operatsioonides osalenud sõjaväelaste näitel. Põhjus on selles, et angloameerika professionaalne militaarpsühholoogia on aastakümnete vältel loonud põhjaliku teadmise kohanemishäirete põhjustest ja seda vähendavatest viisidest. Seejuures võib näidata, et sõjalistes operatsioonides osalemise tagajärjel tekkinud psühholoogiliste probleemide temaatika on nagu üldistatud mudel, mis kirjeldab tervikuna riskirühma kuuluvate ametitega kaasnevaid probleeme.
USA-s tehtud uuringute põhjal võib väita, et sõjalistes operatsioonides osalenud sõjaväelastel on umbes kaks korda enam äärmuslikku kohanemishäiret – kroonilist ehk pikaaegset post-
traumaatilist stressihäiret võrrelduna elanikkonna keskmisega (15–17% sõjaväelastest võrrelduna 5–10% üldtasemega ühiskonnas). Posttraumaatilise stressi-
häire põhisisuks on toimunud sündmuste korduv läbielamine koos hirmureaktsioonide, abitustunde ja vihaga.
Kui võtame arvesse kõrge unetuse, ärrituvuse ja impulsiivsuse taseme ning selle, et kroonilisel puhul võib niisugune seisund kesta aastaid või aastakümneid, siis saame aru, et mingil viisil on häiritud nende inimeste normaalne tööalane tegevus ja sotsiaalne elu. Lisame siia sagedasemad narkootiliste ainete tarvitamise juhud ja lühiajalised kohanemisprobleemid ning saamegi põhjenduse, miks on sõjalistes operatsioonides osalejate puhul vaja spetsiaalset psühholoogilist süsteemi.
Miks aga, vaatamata toimivale personalivaliku süsteemile, satuvad sel juhul sõjalistele operatsioonidele inimesed, kes on justkui “nõrgad”? Asi pole “nõrkuses”, vaid selles, et igas sõjalises operatsioonis kitsamalt ja ekstreemsituatsioonides üldisemalt tekivad teadvustatud või teadvustamata hirm ja ärevus, abitustunne ja viha ehk sellised olukorrad, mida tüüpilise läänemaailma tüüpiline inimene elab läbi vaid teleriekraani vaadates, mitte reaalsuses.
Kokkupuude sellise reaalsusega ja eriti sellest naasmine teevad piltlikult öeldes kõikide inimeste eneseregulatsiooni süsteemi “katki”. Süsteem ei ole enam võimeline kogetud situatsiooni mõjust vabanema. Tagajärjeks on erineva tasemega kohanemis-
häired: muutused mõtteviisis (nt pessimism), emotsioonides (nt kontrollimatud vihahood) ja käitumises (nt sage füüsiline agressiivsus) ning krooniline posttraumaatiline stressihäire. Seega ei ole sõjalistes operatsioonides osalenute puhul probleem mitte selles, et ühtedel on kohanemishäired ja teistel mitte, vaid selles, millised need häired on.
Lähisuhted purunevad
Ammu teada sõjaväelaste kohanemishäire teema kõrvale on tekkinud üks teine, mis näitab, et probleem ei puuduta ainult sõjaväelasi, vaid ka nende lähedasi. Nähtus, mida nimetatakse sekundaarseks traumatiseerimiseks, kirjeldab posttraumaatilise stressi ülekandmist abikaasale ja lastele.
Probleemi laiem taust on selles, et eri taseme kohanemishäiretega inimene mõjutab lähisuhete kaudu paratamatult oma lähedasi. Teisisõnu: lähedased elavad läbi seisundeid, mis on analoogsed kohanemishäirete käes vaevleva inimese seisundile. Kuid on veel mõned asjaolud, mis lähisuhte keeruliseks teevad. Suhted muutuvad vägivaldsemaks (eriti füüsilises mõttes), mistõttu lähedastel on hirmu ja ärevust oluliselt rohkem kui elanike seas keskmiselt. Tagajärjeks on lähisuhete katkemine või pereprobleemid. Umbes 40% Vietnamist naasnud USA sõjaväelasel purunes abi-
elu 6 kuu jooksul. Põhjuseks on kohanemishäiretest tulenevad muutused enesekontrollis või suurem viha ja vaenulikkus, mis elatakse välja lähisuhetes. Lähisuhete purunemine ise on üks teguritest, mis veelgi võimendab sõjalistes operatsioonides osalenute kohanemishäireid. Seega ei vaja psühhoteraapiat mitte ainult sõjalistel operatsioonidel osalenud, vaid ka nende lähedased. Sama kehtib ka politseinike ja päästetöötajate puhul.
Vaja on tugisüsteemi
Kohanemishäirete riskiga seotud elukutse esindajate psühholoogiliste probleemide vähendamisel lähtutakse kahest olulisest põhimõttest. Esiteks, neile elualadele võetakse inimesi, kes on keskmisest parema kohanemisvõimega. Kuna üksikult võttes ei allu isiksusomadused eriti harjumusele ja/või koolitamisele, siis kasutatakse personalivalikus nii teste kui ka simuleeritud situatsioone. Eesmärgiks on isiksuse omaduste alusel ennustada vastupidavust ekstreemsetes olukordades ja leida sobivaimaid.
Valikusüsteem ei välista kohanemishäirete tekkimist, kuid minimeerib nende tekkimise riski.
Teiseks, riskiga seotud elukutsete esindajatele ja nende lähedastele on loodud psühholoogiline toetussüsteem. See kasutab psühhoteraapia (individuaal-, grupi- ja pereteraapia) erinevaid vorme ning ekstreemsete situatsioonide järel farmakoloogilist mõjutamist (kui selleks on vajadust). Posttraumaatiliste stressihäirete puhul kestavad protseduurid 8–30 nädalat. Eesmärgiks on kohanemishäiretest tulenevate probleemide lahendamine ja lähisuhete kvaliteedi taastamine ja/või hoidmine.
Pessimistlik seisukoht on, et kumbki süsteem siiski ei välista psühholoogiliste probleemide tekkimist, kuid optimistlik vaatenurk ütleb, et see on parim, mida riskirühma kuuluvate inimeste heaks teha saab.
Moore’ilik küsimus
Filmis “Fahrenheit 9/11” analüüsib Michael Moore ühes Eestist suhteliselt kaugel asuvas riigis toimuvat ning esitab talle omasel kiretul moel umbes sellise küsimuse: “Miks on nii, et meie getodes elavad poisid tulevad esimestena oma elu hinnaga kaitsma riigi huve, mis pole nende heaks kunagi midagi teinud?“ Meil ei ole veel oma Michael Moore’i, kes selliseid poliitiliselt ebakorrektseid küsimusi esitaks. Veel ei ole ka sellist poliitiliste ja inimlike kirgede vastandumist. Kuid meil on oma Eesti Vabariik koos oma sõjaväelaste, oma politseinike ja oma päästetöötajatega. Ei ole ühtegi põhjust, miks meie sõja-
väelased, meie politseinikud ja meie päästeteenistuse töötajad ei vääriks lisaks loomulikule riiklikule tähelepanule ka loomulikku psühholoogilist valiku- ja toetussüsteemi. Või tulebki loomulikuks pidada olukorda, kus igaüks ise oma haavu lakub?
