ALEKSANDER REBANE: Kas Eesti saaks hakkama ilma oma teaduseta?
Keemiliste ja füüsikaliste protsesside uurimine lubab ehitada ohutumaid ja keskkonda vähem saastavaid autosid. Olukord, kus teadus pakub mingi nähtuse kohta ratsionaalset seletust ehk teadmist, on üldjuhul ikka palju parem kui sellise teadmise puudumine.
Nõudlus tegelike või oletatavate uute teadmiste ja mitmesuguste praktiliste lahenduste järele ongi peapõhjus, miks arenenud riigid peavad vajalikuks teadust edendada. Näiteks USA-s õigustatakse nii maal, merel kui ka kosmoses tehtavate laiahaardeliste teadusuuringute toetamist riigieelarvest just nimelt sedalaadi praktiliste argumentidega.
Kuid milline on olukord Eestis? Vaatamata sellele, et on olemas mitu teaduse arendamise kava, on sisuliste muudatuste elluviimine osutunud äärmiselt keerukaks. Reformide võimalikkuses pettumine pöördub instinktiivselt teaduse kokkutõmbamiseks. Ikka ja jälle kerkib küsimus: kas Eestil on vaja arendada oma teadust või saaks hakkama ka ilma selle kalli kuluartiklita?
Tihe konkurents
Kui vaadata Euroopa struktuuri- ehk tõukefondide abiraha, võib tekkida ettekujutus, et Eestis teadus kas juba toimib või hakkab kohe varsti toimima samal kvalitatiivsel tasemel nagu arenenud maades. Tõsi, teaduse ja tehnoloogia arendamiseks on ju riigieelarvest aasta-aastalt eraldatud rohkem vahendeid, kuigi need ehk pole kasvanud nii kiiresti, nagu paljud soovivad.
Teisalt ei saa välistada, et Eesti ongi tegelikult uute maailmatasemega teadmiste tootmiseks liiga väike. Sellisel juhul oleks loogiline võtta vastu otsus, et suuremad investeeringud teadusse polegi perspektiivikad. Pealegi on tegelikkuses juba ammu kujunenud olukord, kus enamik igapäevaelus olulisi tehnoloogiaid tuuakse väljastpoolt sisse. Tõenäosus, et mõni väljapaistev Eesti teadlane saaks lähiaastail Nobeli preemia, on võrreldav tõenäosusega, et Eesti kogub Pekingi olümpial enim kuldmedaleid. Konkurents on liiga tihe ja ressursside jaotus maailmas Eesti kahjuks ebavõrdne.
Tegelikkus on aga palju keerukam. Veelgi enam: tegelikkus ei tarvitsegi olla ratsionaalne. Ilmselt pole abstraktsel ideel Eesti oma tipptehnoloogiast piisavalt võlujõudu, et äratada meie riigimeestes ja -naistes tõsist soovi teadust pikaajaliselt ja perspektiiviga arendada. Samuti ei piisa professorite-teadurite inimlikust soovist elada riigieelarve vahendite najal sama hästi või veelgi paremini kui Saksamaa ja Rootsi kolleegid. Aastatega on kujunenud olukord, kus riik toetab tervet hulka teaduskraadiga, kuid madalalt tasustatud kitsa eriala spetsialiste, kellest omakorda suur osa kas on juba pensionieas või jõuab sinna varsti.
Järelkasv puudub
Aga uut kvalifitseeritud teadlaste põlvkonda pole peale kasvanud ega ka kasva. Praegust kurba perspektiivi süvendab veelgi asjaolu, et üleminek uurimistoetuste projektipõhisele jagamisele maadleb endiselt suurte raskustega. Seega polegi imestada, kui tekib küsimus, milleks üldse on Eestis vaja teadust. Sama raha võiks kasutada ehk muudeks väärt ettevõtmisteks, nagu näiteks õpetajate palgaks?
Milleks on Eestil vaja oma teadust? Minu arvates tuleks vastust otsida hoopis teisest valdkonnast, sealt, kus puht ratsionaalne mõte ei kehti. Võtame näiteks teatrid. Eestis on rohkem kutselisi teatreid (elanike suhtarvu kohta) kui üheski teises riigis, mida tean. Sealjuures katab riik umbes poole teatrite kuludest! Sellisel rikkalikul toetuse jagamisel asutustele, mis ise otseselt midagi muud ei tooda, pole maailmas võrdlust. Jah, see on ülimalt hea: ilma teatriteta oleks eesti keel ja rahvas märksa viletsamas seisus.
Kuid mis on teadusel tegemist teatriga? Paljud etendused on vähemalt kuu aega ette välja müüdud. Kui teadust polekski nagu eriti kellelgi tarvis, aga teatreid võiks olla rohkem, siis miks mitte teha teadusasutused ümber teatriteks?
Oletame, et mingil põhjusel suletakse kõik Eesti teatrid. Välisesinejaid võib endiselt sisse tuua, kuid ühtegi omaloodud lavastust enam ei tehta. Kas maailma teatrikunst seda märkaks? Vaevalt. Kuid Eestile oleks see väga suur kaotus: siinsete inimeste elukeskkonda tekiks haigutav tühik, mis oleks kardetav märk lähenevast piirist, millest teisel pool ei ole väikerahvas enam jätkusuutlik.
Julgen väita, et teaduse puudumine tekitaks Eesti elukeskkonda samasuguse ohtliku tühiku. Kui teatrite sulgemine on üksnes minu väljamõeldis, siis teadusasutuste sulgemine on paraku tegelikkus. Seni on Eesti teaduse koomale tõmbamine kulgenud vaikselt ja paljudele ehk märkamatultki. Kuid tendents on selge. Kui sellele protsessile aktiivselt mitte vastu seista, siis mingil hetkel on tühi koht kasvanud juba nii suureks, et muutub pöördumatuks.
Autor on Eesti päritolu füüsik, kes on teadustöös muu hulgas pühendunud optikale ja laserspektroskoopiale.
