So here I am, in the middle way, having had twenty years—
Twenty years largely wasted, the years of l'entre deux guerres
T.S. Eliot, East Coker
Kuigi diplomaatline arutelu „Olümpia sõja“ järelmõjude üle pole kaugeltki veel lõppenud, püütakse seda äärmiselt keerulist juhtumit lihtsustada ühele, väidetavalt iseenesest mõistetavale tasemele.
Tegutsemisstrateegia on tuttav. Millal iganes näeme diplomaatide tegevuses nõrkuse märke, on neil käepärast näiteks Müncheni-juhtum. Ja kui mõni selline silt „kinnistub“, siis on väga tõenäoline, et vaevarikas tegeliku olukorra mõistmise protsess jäetakse kõrvale (vaata Peeter Selg, „Pronksiunustusest ühiskondlikus mõtlemises“, Sirp, 01.08).
Viimase aja on lemmiväljend on „Bukarest“. Kõigepealt rääkis Mart Laar ning seejärel Toomas Hendrik Ilves, et Gruusia traagilise saatuse otsustas Rumeenias toimunud NATO tipp-kohtumine, kus alliansi Euroopa liikmed keeldusid alustamast Gruusia ning Ukrainaga liitumisläbirääkimisi.
Juhul kui see väide paika peab, siis alustas Venemaa just siis Gruusia rünnaku kavandamist.
Ausalt öeldes, on seda väidet raske toetada, kuid samas on võimatu ka vastupidist tõestada.
Ühiskonnateadustes öeldakse sellise väite kohta: ümberlükkamatu. See tähendab seda, et väidet ei saa võtta vettpidava analüüsina. Siiski pole praegune olukord mõni akadeemiline konverents. Küsimus on poliitiline ning kiireloomuline.
Seega võib olukorrast mingeid järeldusi teha. Oluline pole mitte kõnealuste argumentide „tõepärasus“, vaid nende veenvus.
Bukaresti otsuse juures oli kaalukeeleks just veenvus. Miks Gruusia ning Ukraina, koos oma võimsate liitlastega, ei suutnud skeptikuid veenda?
Ajame küsimust veelgi teravamaks. Vene välisminister Sergei Lavrov kõrvutas „reaalsed“ ja „virtuaalsed projektid“. Kuigi see, kuidas Lavrov esitas valiku nende kahe vahel räägib palju Venemaa võimalikest motiividest, miks keeldutakse väärtustele orienteeritud retoorikat aksepteerimast, ei usu ma seda eriti. Poliitika tegemine ongi veenmine, isegi kui see puudutab toornafta hindu.
Geograafiline asukoht, loodusvarad ning armee võimsus mängib alati palju rolli. See, kui olulised nad mingisuguses olukorras on, selgub iga juhtumi puhul eraldi. Seni kuni säärased otsused langetatakse teiste osapoolte juuresolekul, taandub kõik veenmisjõule.
Miks siis Gruusia ja Ukraina ei suutnud Bukarestis liitumisläbirääkmisteni jõuda, kui Eesti, Läti ja Leedu said sellega hakkama sama vaenulikes tingimustes?
Oleme siinkohal helded. Oletame, et ei Ukrainas ega Gruusias polnud mingisuguseid tõsisemaid siseriiklikke probleeme või puudujääke. Oletame, et Bukarestis arutatud keeruline küsimus oli tegelikult väga lihtne: Lääne otsusekindlus versus Venemaa vastuseis.
Esitades sellised (üsna heldeid) oletusi, muutub Bukaresti otsus veelgi keerulisemaks. Lõppude lõpuks oli ju Venemaa tugevasti vastu ka Balti riikide NATO-ga liitumisele.
Balti riigid ei suutnud pakkuda läänele mitte mingisugust kohest käega katsutavat kasu, sealjuures Ukraina ning Gruusia panus allianssi oleks olnud märksa suurem kui Balti riikidel.
Retooriliselt kõneledes, olid ju Kiiev ja Tbilisi argumendid samad, mis Riial, Tallinnal ja Vilniusel.
Kuid ikkagi ei töötanud Bukarestis see, mis töötas Baltikumi puhul. Miks?
Vaatame lähemalt neid argumente ning seda kuidas nad Baltikumi juhtumi puhul töötasid. Praeguseks on Balti riikide kasutatud strateegiad põhjalikult läbi uuritud. Nendel on ka üks ühine nimi „shaming“ ehk häbistamine (pikemalt, Frank Schimmelfennig, The EU, NATO and the
Integration of Europe: Rules and Rhetoric).
Meil kõigil on huvid, aga mis meile tõeliselt huvi pakub tuleneb meie ühisest identiteedist. Seega, teatavates tingimustes võivad viited tuumikväärtustele, millega meie identiteet seotud on, panna meid tegutsema oma vahetu huvi vastu.
See juhtuski eelmise NATO laienemise ajal, kui Balti riigid „häbistasid“ läänemaailma sedavõrd, et need riigid võeti liikmeks Lääneriikide isekate huvide kiuste.
Aga ikkagi, miks ei läinud seekord nii?
Ilustamata öeldes ei olnud Bukarestis võimalik rõhuda ühisele transatlantilisele indentiteedile. Kaheksa George W. Bushi valitsemisaasta jooksul tekkinud lõhed muutsid „häbistamise“ – mis on tegelikult selgesõnaliselt moraalne argument – nõrgaks relvaks pakiliste isiklike huvide vastu kasutamiseks.
Erinevalt Laarist ja Ilvesest ei näitaks ma sellistes pöördelises olukorras näpuga ühegi viimasel kaheksal aastal tegutsenud konkreetse otsuse tegija suunas. Nad kõik on aidanud õõnestada transatlantilist identiteeti ning seega, märksa keerulisemal moel kui Laar ja Ilves välja pakkusid, valmistasid nad Gruusiat ette praeguseks kurvaks seisuks.
Olgu kuidas on, kuid seda, mis iganes viis praeguse olukorrani ei saa (ega ei peakski) taandada ühele sõnakõlksule, nagu näiteks „Bukarest“. Vähemalt mitte siis kui me tõesti tahame mõista, mis juhtus.
