ALEKSANDR ASTROV: Liigsete sõnadeta

 (75)

Juba praegu on selge: neil päevil öeldakse palju sõnu. Vastikuid, nagu Postimehe anonüümses kirjutises, mis ilmus esimese rüüstamisöö järgsel päeval.

Need sõnad  tegid pikemas perspektiivis Eestile suuremat kahju kui kõik vandaalid ning marodöörid kokku. Ent öeldakse ka tarku sõnu, ja võib-olla isegi häid.

Kuid selge on ka muu: sõnad ei lahenda praegu mitte midagi. Vähemalt selles osas, mis puudutab Eesti rahvussuhteid.

Miks? Vastus on lihtne ja rusuv: sõnad on devalveerunud. Nende devalveerumine algas siis, kui Andrus Ansip aasta tagasi teatas, et rääkida pole mitte millestki, tuleb tegutseda. Ja lõppes siis, kui pärast aasta väldanud lakkamatuid arutelusid, kus kõlasid väga erinevad seisukohad, pronkssõdur kindlameelse otsusega demonteeriti. Ilma liigsete sõnadeta. Nii et nüüd ei maksa sõnad mitte kui midagi.

Just seepärast vaikivad paljud venelased, kes tahtnuks teha lõppu korrarikkumistele meie linnades. Vaikivad sellepärast, et neil pole midagi öelda. Midagi öelda pole seetõttu, et üksnes korrarikkumised meie linnades, aga mitte senini öeldud ja kirjutatud targad sõnad sundisid Eesti ühiskonda lõpuks tunnistama, et kogu integratsioonipoliitika on osutunud suureks pettuseks. Või siis enesepettuseks.

Oluline on muu. Kas nüüd järgnevad teod? Teod, mis oleksid suunatud meie ühiskondlikku sfääri tagasi tooma seda, mis demonteeriti. Demonteeriti kaua enne seda, kui demonteeriti pronkssõdur. Demonteeris Ansip.

Oluline on võimalus üksteisega rääkida. Rääkida mitte formaalse väljendusõiguse pärast, vaid reaalse õiguse pärast osaleda meie ühises ühiskondlikus elus. Nii, et otsuseid selles ei teeks enam öö varjus kriisikomisjonid. Nii, et meie sõnad midagi ka lahendaksid.

Keele miiniväljad

Pole vaja illusioone. Vähemalt esialgu on sõnad sellises dialoogis, kui see üldse toimub, otsekohesed. Kas või juba seetõttu, et devalveerunud ühiskondliku mõtte tingimustes muutub keel miiniväljaks.

Tahaksin tõepoolest uskuda, et president Ilves soovis head, tehes ettepaneku kutsuda kõiki Eestis elavaid venelasi “nasˇi”. Ent selles kontekstis, riigipoolse paternaalse suhtumise kontekstis omandab see sõna teistsuguse tähenduse. Nii kutsuti Venemaal pärisorje. Sõdadevahelises Euroopas räägiti “meie juutidest”. Ja tahaks vastata: “Ei! Meie – ise!” Aga ka siin on miiniväli: ühes vanas Euroopa keeles kõlab “meie ise” – Sinn Fein...

Loodan, et me ei astu neile miinidele. Aga ma aiman näiteks, mida ütlevad juba õige pea Eesti venelased. 9. mail lähevad nad tõenäoliselt Tõnismäele. Ma pole kindel, et seekord lilledega. Aga nad lähevad.

Pole raske oletada, mis seal võib juhtuda. Hoopis raskem on endale ette kujutada, kuidas oleks saanud halvemat vältida. Kui huvitusin sellest, mida üks tähtis Eesti poliitik arvab ühest minu ettepanekust, siis ta vastas, et tal pole sellesse usku, kuna paljud eestlased tunnevad tema hinnangul juhtunust heameelt – seepärast, et “tegime venelastele ära”.

Ja just seetõttu otsustasin ma oma ettepaneku teatavaks teha.

Venelased lähevad 9. mail niikuinii Tõnismäele. Ma ise püüan ka sinna minna. Kuid konflikti ei teki, kui sinna tulevad ka eestlased. Tulevad seetõttu, et Tõnismäe on praegu meie ground zero. See punkt, millest meil kõigil koos on vaja alustada demonteeritu taasloomist. Eelkõige – vastastikune usaldus. Et sõnad hakkaksid taas midagi tähendama.

Mul oleks rõõm näha seal president Ilvest. Selleks, et ma saaksin taas uskuda seda, et kõik meie, siin elavad venelased, oleme eestlaste jaoks kaasmaalased. Mul oleks rõõm näha seal õiguskantsler Jõksi. Et uskuda: kõike seda, mis toimus D-terminalis, uurivad väärikalt Eesti õiguskaitseorganid, mitte Euroopa ega Ameerika komisjonid.

Tegelikult on ainult üks inimene, keda ma seal näha ei tahaks. Ansip.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare