Link kopeeritud!

Aleksandr Solženitsõn: ma ei karda surma

 (5)

Möte toob lugejateni Aleksandr Solženitsõni elu viimase pika intervjuu, mille hiljuti lahkunud suur kirjanik andis Saksa ajakirjale Der Spiegel. Solženitsõn ütleb intervjuus, et üksikute liidrite või poliitiliste režiimide kuritegusid ei tohiks pidada vene rahva ja Venemaa kaasasündinud süüks. Neid ei tohiks pidada venelaste “haige psüühika” tagajärjeks, nagu läänes sageli tehakse.

Aleksandr Issajevitš, teile külla tulles tabasime teid tööd tegemast. Tundub, et isegi 88-aastaselt tunnete te ikka veel tungi töötada, olgugi et tervis ei luba teil kodus ringi kõndida. Kust te võtate oma jõu?

Olen tundnud seda seesmist sundi alati, juba maast madalast saadik. Olen end alati rõõmuga tööle pühendanud. Tööle ja võitlusele.

Ainuüksi selles toas siin on tervelt neli lauda. Oma raamatus “Minu Ameerika-aastad”, mis avaldatakse sellel sügisel Saksamaal, meenutate te, kuidas kirjutasite isegi metsas jalutades.

Kui olin Gulagis, siis kirjutasin mõnikord isegi kiviseinale. Kirjutasin ka paberitükikestele, jätsin nende sisu meelde ja hävitasin siis tükikesed.

Ja jõud ei jätnud teid maha isegi musta masenduse ajal?

Jah. Mõtlen sageli nii: olgu tulemus milline tahes, las ta olla. Siis lahenevad asjad hästi. Ja tundub, et selline mõtlemine on andnud ka midagi head.

Ma pole kindel, kas teil oli samasugune suhtumine ka siis, kui Punaarmee salateenistus Smerš kapten Solženitsõni 1945. aasta veebruaris Ida-Preisimaal vahi alla võttis. Põhjuseks oli see, et oma kirjades rindelt oli Solženitsõn olnud Stalini suhtes ebameeldivalt otsekohene ja karistus selle eest oli kaheksa aastat vangilaagrit.

See juhtus Wormditti linnast lõuna pool. Olime just Saksa piiramisrõngast läbi murdnud ja marssisime Königsbergi peale, kui mind arreteeriti. Säilitasin alati optimismi. Jäin kindlaks oma vaadetele ja juhindusin neist.

Mis vaadetele?

Muidugi mu vaated arenesid aja jooksul. Aga ma olen alati uskunud sellesse, mis ma teen, ega ole iial teinud midagi oma südametunnistuse vastu.

Kui te kolmeteistkümne aasta eest pagulusest tagasi tulite, olite uues Venemaas pettunud. Te keeldusite Gorbatšovi pakutud autasust ja ütlesite ära Jeltsini pakutud ordenist. Kuid nüüd olete ometi vastu võtnud riikliku autasu, mille andis teile Putin (Putin andis 2007. aastal Solženitsõnile Vene riigi kõrge autasu kirjaniku elutöö eest – toim), endine föderaalse julgeolekuteenistuse juht, ja selle agentuuri eelkäija KGB kiusas teid ju nii julmalt taga. Kuidas see kokku sobib?

1990. aasta autasu saamiseks ei esitanud mind Gorbatšov, vaid tollase Nõukogude Liidu osa, Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ministrite nõukogu. Autasu oli mõeldud “Gulagi arhipelaagi” eest. Keeldusin sellest pakkumisest, sest ei saanud vastu võtta autasu raamatu eest, mis on kirjutatud miljonite verega. 1998. aastal oli tegemist maa madalpunktiga, inimesed elasid viletsuses, sel aastal avaldasin ma raamatu “Rusudes Venemaa”. Jeltsin otsustas, et mind tuleb autasustada kõrgeima riikliku ordeniga. Ma vastasin, et ei saa vastu võtta auhinda valitsuselt, mis on viinud Venemaa sellisesse viletsusse.

Praegust riiklikku autasu ei ole määranud mitte president isiklikult, vaid tippekspertide kogu. Teadusnõukogu esitas mu auhinna saamiseks ja kultuurinõukogusse, mis seda ideed toetas, kuulub hulk riigi austatumaid inimesi eri aladelt. President riigipeana autasustas laureaate riigipühal. Autasu vastu võttes avaldasin lootust, et Venemaa kibe kogemus, mida ma olen uurinud ja kirjeldanud kogu oma elu, annab meile õppetunni, mis aitab meil vältida katastroofe.

Putin, jah, oli luureohvitser, aga ta pole olnud KGB ülekuulaja ega Gulagi laagriülem. Välisluureteenistus pole üheski riigis negatiivne, mõnikord on see isegi kiiduväärne. George Bush seeniori näites pole selle eest just palju rünnatud, et ta on endine CIA ülem.

Kogu elu olete te kutsunud võimu üles kahetsema kommunistlikku terrorit ja miljoneid Gulagi ohvreid. Kas seda on ikka kuulda võetud?

Olen juba harjunud, et kogu maailmas on avalik kahetsus tänapäeva poliitiku jaoks kõige vastuvõetamatum valik.     

Loe veel

Praegune Venemaa president nimetab Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Tema arust on ammu aeg lõpetada masohhistlik mineviku üle mõtisklemine, iseäranis seetõttu, et „väljaspool”, nagu ta väljendub, tehtavat katseid kutsuda venelastes esile põhjendamatut kahetsust. Kas see ei aita mitte neid, kes tahavad, et inimesed unustaksid kõik selle, mis Nõukogude ajal juhtus?

Kogu maailmas tuntakse üha enam muret selle pärast, kuidas USA saab hakkama maailma ainsa suurvõimu rolliga – selleks sai ta geopoliitiliste muudatuste tagajärjel. Mis puudutab „minevikku takerdumist”, siis pole kahjuks ei läänes, endistes sotsialismimaades ega kunagistes liiduvabariikides suudetud vältida seda, mille eest ma hoiatasin juba 1970. aastatel – “Nõukogude” ja “Vene” segiajamist. Vanem põlvkond kommunistlike riikide poliitikuid polnud kahetsuseks valmis, ent noorem põlvkond laskus liigsetesse etteheidetesse ja süüdistustesse, milleks Moskva pakub sobilikku sihtmärki. Nad käituvad nii, nagu oleksid nad end kangelaslikult vabastanud, samal ajal kui Moskva oleks jäänud justkui kommunistlikuks. Aga ma julgen loota, et see ebatervislik faas saab varsti läbi ja kõik kommunismi all elanud rahvad mõistavad, et nende ajaloo valusate lehekülgede eest vastutab kommunism.

Venelased sealhulgas.

Kui me kõik suudaksime heita oma ajaloole kaine pilgu, ei näeks me enam seda nostalgilist hoiakut Nõukogude mineviku suhtes, mis valitseb (terrorist) vähem puudutatud ühiskonnakihtides. Ka ei näeks Ida-Euroopa maad ja endised Nõukogude liiduvabariigid vajadust pidada Venemaad nende ajalooliste hädade põhjuseks. Üksikute liidrite või poliitiliste režiimide kuritegusid ei tohiks pidada vene rahva ja Venemaa kaasasündinud süüks. Ei tohiks pidada seda venelaste “haige psüühika” tagajärjeks, nagu läänes sageli tehakse. Kõik need Venemaa režiimid suutsid püsida ainult verise terrori najal. Me peaksime mõistma, et ainult vabatahtlik ja teadlik süü omaksvõtt tagab rahvuse tervenemise. Lakkamatud etteheited väljastpoolt töötavad aga paraku sellele vastu.         

Süü omaksvõtt eeldab, et minevikust on piisavalt teavet. Ajaloolased paraku kurdavad, et Moskva arhiivid ei ole enam nii hõlpsasti ligipääsetavad nagu 1990. aastatel.

See on keerukas teema. Kahtlemata on viimase kahekümne aasta jooksul toimunud Venemaa arhiivides revolutsioon. Avatud on tuhandeid toimikuid, uurijatel on ligipääs sadadele ja sadadele varem salajaseks kuulutatud dokumentidele. Avaldatud ja avaldamisel on sadu nende dokumentide põhjal kirjutatud monograafiaid. 1990. aastatel avaldatud dokumentide kõrval oli palju ka selliseid, mida ei ole iialgi kuulutatud avatuks. Sõjaajaloolane Dmitri Volkogonov ja endine poliitbüroo liige Aleksandr Jakovlev olid mehed, kellel oli piisavalt mõju ja autoriteeti, et pääseda ligi kõigile toimikutele, ja ühiskond on neile nende väärtuslike publikatsioonide eest tänulik. Viimastel aastatel pole kellelgi õnnestunud de-klassifitseerimise protseduurist mööda pääseda. Kahjuks võtab see protseduur kauem aega, kui meeldiks. Sellele vaatamata on kõige tähtsamate arhiivide, Venemaa Föderatsiooni rahvusarhiivi arhivaalid sama kättesaadavad kui 1990. aastatel. Need on kättesaadavad nii kodanikele kui ka uurijatele. 2004–2005 avaldas rahvusarhiiv seitsmeköitelise “Stalini Gulagi ajaloo”. Tegin selle publikatsiooni autoritega koostööd ja võin teile kinnitada, et need köited on nii laiahaardelised ja usaldusväärsed kui võimalik. Kogu maailma uurijad tuginevad sellele väljaandele.

Üheksakümmend aastat tagasi raputas Venemaad esmalt Veebruarirevolutsioon ja siis Oktoobrirevolutsioon. Need sündmused on teie töid läbiv motiiv. Mõne kuu eest avaldatud pikas artiklis kordasite te taas oma väidet: kommunism ei tulenenud Venemaa varasemast poliitilisest reÏiimist, bolševistliku reÏiimi tegi võimalikuks Kerenski vilets valitsemine 1917. aastal. Kui seda mõtteliini jätkata, siis võiks arvata, et Lenin oli juhuslik isik, kes tuli Venemaale ja haaras võimu tänu Saksamaa toetusele. Kas ma sain teist õigesti aru?

Ei, ei saanud. Ainult erakordne isik suudab pöörata võimaluse reaalsuseks. Lenin ja Trotski olid erakordselt teovõimelised ja jõulised poliitikud, kes suutsid lühikese ajaga Kerenski valitsuse nõrkuse ära kasutada. Kuid lubage mul parandada: “Oktoobrirevolutsioon” oli võitjate, bolševike loodud müüt, mille lääne progressiivsed ringkonnad tervenisti omaks võtsid. 25. oktoobril 1917 leidis Petrogradis aset 24-tunnine vägivaldne coup d´etat. Kõik oli Lev Trotski poolt briljantselt ja põhjalikult kavandatud – Lenin oli ikka veel peidus, et teda reetmise eest kohtu alla ei antaks. See, mida me nimetame Vene revolutsiooniks, oli tegelikult Veebruarirevolutsioon.

Selle revolutsiooni põhjused pärinevad tõepoolest Venemaa revolutsioonieelsest seisundist, ma ei ole iial väitnud vastupidist. Veebruarirevolutsioonil olid sügavad juured – seda olen ma kujutanud “Punases rattas”. Esimene neist oli võimulolijate ja haritlaskonna pikaajaline vastastikune usaldamatus, kibe usaldamatus, mis muutis võimatuks igasuguse kompromissi ja konstruktiivsed lahendused riigi heaks. Loomulikult langeb suurim vastutus võimukandjatele: kes siis veel kui mitte kapten on laevahukus süüdi? Seega võib tõepoolest öelda, et Veebruarirevolutsioon oli oma põhjustelt “Venemaa eelneva poliitilise reÏiimi tegevuse tulemus”. Aga see kõik ei tähenda sugugi, nagu oleks Lenin olnud “juhuslik isik” või et keiser Wilhelmi rahaline osalus oleks olnud tähtsusetu. Oktoobrirevolutsioonis ei olnud Venemaa jaoks midagi loomulikku. Pigem võib öelda, et revolutsioon murdis Venemaa selgroo. Punane terror, mille revolutsiooni juhid vallandasid, nende soov uputada Venemaa verre olid selle esimene ja peamine põhjus.

Teie hiljutine kaheköiteline töö “200 aastat koos” oli katse ületada tabu käsitleda Venemaa ja juutide ühist ajalugu. Läänes on need kaks köidet põhjustanud peamiselt hämmingut. Te ütlete, et juudid on ülemaailmset kapitali juhtiv jõud ja et nad on peamised kodanluse hävitajad. Kas me peame teie rikkalike allikate põhjal järeldama, et juudid kannavad ebaõnnestunud Nõukogude eksperimendi eest suuremat vastutust kui teised?

Täpselt seda, millele teie küsimus viitab, ma väldingi: ma ei kutsu mingit arvet pidama ega võrdle ühe või teise rahva moraalset vastutust. Veelgi enam, välistan täielikult kujutelma ühe rahva vastutusest teise ees. Kutsun üles vaid enese üle mõtisklema. Vastuse oma küsimusele leiate te raamatust endast: “Iga inimene peab moraalselt andma vastust kogu oma mineviku eest – ka häbiväärse mineviku eest. Mismoodi ta peab vastust andma? Katsega mõista: kuidas võis juhtuda, et millelgi sellisel lasti toimuda? Mis kõiges selles oli meie viga? Kas see võib jälle juhtuda? Just selles vaimus sunnib see juute vastama – nii revolutsiooniliste kõrilõikajate kui ka nende käsutäitjate eest. Vastust andma ei pea mitte teiste rahvaste ees, vaid iseendale, oma südametunnistusele ja Jumalale. Nii nagu meie, venelased peame vastust andma – pogrommide eest, halastamatute kuritegelike talupoegade eest, hullunud revolutsiooniliste sõdurite eest, metsikute madruste eest.

Kõigist teie töödest pälvis „Gulagi arhipelaag“ suurimat avalikku vastukaja. Selles raamatus näitasite te Nõukogude diktatuuri misantrooplikku loomust. Nüüd tagasi vaadates – mil määral on see kaasa aidanud kommunismi kokkuvarisemisele maailmas?

Seda küsimust ei peaks esitama minule. Autor ei saa sellist hinnangut anda.

Parafraseerides teid: Venemaa pidi taluma 20. sajandi tumedat ajalugu inimkonna nimel. Kas venelased on kahe revolutsiooni ja nende tagajärgede õppetundidest õppinud?

Tundub, et nad hakkavad õppima. Suur hulk 20. sajandi ajaloost tehtud filme ja raamatuid, millel on küll kõikuv kvaliteet, annavad tunnistust kasvavast nõudlusest. Üsna hiljuti näitas riiklik telekanal Varlam ·alamovi töödel põhinevat seriaali, mis valgustas kohutavat, julma tõde Stalini laagritest. Ja seda ei lahjendatud. Veebruaris olin üllatunud sellest, kui ulatusliku, ägeda ja kauakestva diskussiooni põhjustas minu varem kirjutatud ja siis taas avaldatud artikkel Veebruarirevolutsioonist. Mul oli hea meel näha nii laia arvamusteskaalat, sealhulgas ka selliseid arvamusi, mis minu omale vastandusid, sest need näitavad innukat püüet minevikku mõista, ilma milleta ei saa olla arvestatavat tulevikku.             

Kuidas te hindate Putini valitsusaega võrreldes tema eelkäijate Gorbatšovi ja Jeltsini omaga?

Gorbatšovi valitsusaeg oli poliitiliselt hämmastavalt naiivne, kogenematu ja oma maa suhtes vastutustundetu. See polnud valitsemine, vaid järelemõtlematu võimu loovutamine. Lääne imetlus ainult tugevdas tema veendumust oma tee õigsuses. Kuid täpsuse huvides olgu öeldud, et see oli Gorbatšov, mitte Jeltsin, nagu praegu laialt väidetakse, kes andis esimesena meie inimestele sõna- ja liikumisvabaduse.

Jeltsini perioodi iseloomustas vähemalt sama suur vastutustundetus inimeste elude suhtes, aga teistmoodi. Oma rutus minna riigile kuuluvatelt ettevõtetelt üle eraomanduses firmadele alustas ta rahvusliku varanduse massilist müüki miljardite eest. Püüdes võita regioonijuhtide toetust, mahitas ta otseselt separatismi ja võttis vastu seadusi, mis julgustasid ja hoogustasid Vene riigi kokkuvarisemist. Loomulikult jättis see Venemaa ilma oma ajaloolisest rollist, mille nimel ta oli nii palju vaeva näinud, ja madaldas tema positsiooni rahvusvahelises üldsuses. Kõik see võeti vastu veelgi südamlikuma lääne aplausiga. Putin päris rüüstatud ja metsistunud maa vaese ja demoraliseeritud rahvaga. Ta alustas sellest, mis oli võimalik – aeglasest ja järkjärgulisest taastamisest. Neid pingutusi ei märgatud ega hinnatud kohe. Igal juhul on raske leida näiteid sellest, et riigi tugevuse taastamine oleks leidnud teiste riikide soodsat vastuvõttu.

Pisitasa on kõigile saanud selgeks, et Venemaa stabiilsus on lääne huvides. Kuid üks asi tõesti üllatab meid: kõneldes Vene riikluse õigest vormist, olete te alati olnud kodanike omavalitsuste poolt ja vastandanud seda mudelit lääne demokraatiale. Pärast seitset aastat Putini valitsusaega näeme me täiesti vastupidist fenomeni: võim on koondatud presidendi kätte, kõik on suunatud temale.

Jah, ma olen alati toonitanud kohalike omavalitsuste vajalikkust Venemaal, aga ma pole vastandanud seda mudelit lääne demokraatiale. Vastupidi, olen püüdnud oma kaaskodanikke veenda, osutades äärmiselt tõhusatele ·veitsi ja Uus-Inglismaa omavalitsussüsteemidele, mida olen ise näinud. Oma küsimusega ajate te segi kohaliku omavalitsuse, mis on võimalik ainult kõige madalamal rohujuure tasandil, kus inimesed tunnevad üksteist isiklikult, ja mõne tosina regioonikuberneri domineerimise, kes Jeltsini ajal ühinesid keskvalitsusega kohalike omavalitsuste algatuste mahasurumiseks. Ma olen kohalike omavalitsuste aeglase ja ebatõhusa arengu pärast endiselt väga mures. Aga lõpuks on asi hakanud liikuma. Jeltsini ajal olid kohalikud omavalitsused regulatsiooni tasemel sisuliselt takistatud, samal ajal kui riigi “võimuvertikaal” (keskadministratsioon – toim) delegeeris järjest enam otsuseid kohalikule elanikkonnale. Kahjuks pole see protsess muutunud veel süstemaatiliseks.       

Vaevalt oleks seal mingit vastuseisu.

Muidugi on opositsioon iga terve ühiskonna seisukohalt vajalik ja soovitav. Raske on leida mingit opositsiooni peale kommunistide, nii nagu Jeltsini ajalgi. Teisalt – kui te ütlete, et “opositsiooni peaaegu polegi”, siis peate ilmselt silmas 1990. aastate demokraatlikke parteisid. Aga kui te heidate olukorrale tasakaalustatud pilgu, siis 1990. aastatel toimus elatustaseme kiire langus, mis puudutas kolmveerandit Vene perekondi, ja seda kõike “demokraatia loosungi all”. Pole midagi imestada, et inimesed ei koondu enam selle loosungi alla. Ja nüüd ei suuda need parteid enam isegi kokku leppida, kuidas oma illusoorses varivalitsuses ministriportfelle jagada. On kahetsusväärne, et meil Venemaal puudub ikka veel konstruktiivne, selge ja laiaulatuslik opositsioon. Opositsiooni kasv ja areng, nagu ka teiste demokraatlike institutsioonide küpsemine nõuab aega ja kogemusi.

Meie eelmise intervjuu ajal kritiseerisite te riigiduuma valimise põhimõtteid, sest ainult pooled saadikud valiti valimisringkondades, samal ajal kui domineeris teine pool, erakondade seatud esindajad. Pärast president Putini valimisreformi pole otsest valimisringkonda enam üldse. Kas see pole mitte samm tagasi?

Jah, ma arvan, et see on viga. Olen veendunud ja järjekindel “parteilise parlamentarismi” kriitik. Mina pooldan mitteparteilist tõeliste rahvaesindajate valimist, kes vastutavad oma piirkonna eest ja keda saab ebarahuldava töö eest tagasi kutsuda. Ma mõistan ja austan majanduslike, ühistegevuslike, territoriaalsete, hariduslike, kutsealaste ja tööstuslike põhimõtete alusel moodustatud rühmitusi, kuid poliitilistes parteides ei näe ma midagi orgaanilist. Poliitiliselt motiveeritud sidemed on ebastabiilsed ja päris sageli on nende lõppeesmärgid isekad. Nagu Lev Trotski Oktoobrirevolutsiooni ajal tabavalt ütles: “Partei, mis ei püüdle võimu haaramise poole, pole midagi väärt.” Me räägime partei enese hüvede poole püüdlemisest ülejäänud rahva kulul. Nii võib minna olenemata sellest, kas võimu ülevõtmine on rahumeelne või mitte. Mitteisikuliste erakondade ja nende programmide valimine on võlts aseaine ainsale tegelikule kursile, kuidas valida rahvaesindajaid: tegelik inimene valib tegeliku kandidaadi. See on kogu rahvaesinduse mõte.

Vaatamata suurtele sissetulekutele nafta- ja gaasitööstusest, hoolimata keskklassi arengust valitseb Venemaa rikaste ja vaeste vahel tohutu lõhe. Mida saab olukorra parandamiseks ära teha?

Minu arvates on lõhe rikaste ja vaeste vahel Venemaa jaoks äärmiselt ohtlik fenomen ning vajab viivitamatut riiklikku tähelepanu. Kuigi Jeltsini ajal kraabiti kokku tohutuid varandusi, pole olukorra parandamise mõistlik võimalus suurettevõtete käsile võtmine – praegused omanikud püüavad neid juhtida nii hästi kui saavad –, vaid hingamisruumi tuleks anda keskmistele ja väikeettevõtetele. See tähendab kodanike ja väikeettevõtjate kaitset omavoli ja korruptsiooni eest. See tähendab loodusvarade müügist saadud tulude investeerimist rahvuslikku infrastruktuuri, haridusse ja tervishoidu. Ja me peame õppima seda tegema ilma korruptsiooni ja susserdamiseta.

Kas Venemaal on rahvuslik idee ja mida see endast kujutab?

Termin “rahvuslik idee” on segasevõitu. Seda võiks kujutleda rahva seas laialt jagatud arusaamana nende maal soovitud eluviisist, ja selline idee peaks olema elanikkonnas juurdunud. Selline ühendav mõiste võib olla kasulik, kuid seda ei tohiks kunagi kunstlikult tekitada või võimude poolt ülevalt alla kehtestada. Sääraseid kujutelmi on arendatud Prantsusmaal, näiteks pärast 18. sajandit, Ühendkuningriigis, USA-s, Saksamaal, Poolas jne. Kui postsovetlikul Venemaal üritati “rahvusliku idee arendamist” arutada, siis ma püüdsin hoogu maha võtta põhjendusega, et pärast kõiki ränki kaotusi võiks meil olla ainult üks ülesanne: vältida inimeste suremist.

Kuid Venemaa leiab end tihti üksikuna. Venemaa ja lääne suhted on muutunud mõnevõrra külmemaks, sealhulgas ka Venemaa ja Euroopa suhted. Mis põhjusel? Mis ei lase läänel uut Venemaad mõista?

Võiks loetleda mitmeid põhjusi, aga kõige huvitavamad neist on psühholoogilised, illusoorsete lootuste purunemine vastu reaalsust. See on juhtunud nii Venemaal kui ka läänes. Kui ma 1994. aastal Venemaale tagasi tulin, siis läänemaailma ja sealseid riike sisuliselt jumaldati. Tuleb tunnistada, et seda ei põhjustanud niivõrd teadmised või teadlik valik, vaid loomulik jälestus bolševistliku reÏiimi ja tema läänevastase propaganda vastu.

Meeleolu hakkas muutuma siis, kui NATO pommitas julmalt Serbiat. Ausalt öeldes šokeeris see pommitamine sügavalt kõiki Venemaa ühiskonnakihte. Olukord muutus hullemaks, kui NATO hakkas laiendama oma mõjuala ja tõmbama endisi Nõukogude liiduvabariike oma struktuuridesse.

Eriti valus oli see Ukraina puhul, mille läheduse Venemaaga määravad miljonid meie rahvaste vahelised peresidemed: sugulased elavad nüüd teine teisel pool piiri. Üheainsa liigutusega võiks nende perekondade vahele tõmmata uue eraldusjoone, sõjalise bloki piiri. Seega on kujutelm läänest kui “demokraatia rüütlist” asendunud pettunud muljega, et lääne poliitika taga on sageli küüniline ja isekas pragmatism. Paljude venelaste jaoks oli see sügav pettumus, ideaalide purunemine.

Samal ajal nautis lääs oma võitu pärast kurnavat külma sõda ja vaatas pealt Gorbatšovi ja Jeltsini aja 15-aastast anarhiat. Sellises kontektsis oli lihtne harjuda mõttega, et Venemaast on saanud peaaegu kolmanda maailma riik ja nii see jääbki igavesti. Kui Venemaa hakkas oma riiklikku ja majanduslikku jõudu taastama, siis lääne esimene reaktsioon, võib-olla alateadlikult, esimestest hirmudest tulenevalt, oli paanika.

Lääs seostas seda endise maailmavõimu, Nõukogude Liiduga.

Ja sellest on kahju. Juba enne seda pettis lääs ennast – või eiras mugavuse mõttes tegelikkust  –, suhtudes Venemaasse kui noorde demokraatiasse, samal ajal kui tegelikult polnud seal mingit demokraatiat. Muidugi pole Venemaa veel demokraatlik maa; ta hakkab alles demokraatiat looma.

Väga lihtne on esitada Venemaale pikka nimekirja kuritarvitustest, rikkumistest ja vigadest. Kuid kas Venemaa ei pakkunud pärast 11. septembrit selgelt ja tagamõtteta oma abikätt? Ainult psühholoogiline võimetus või katastroofiline lühinägelikkus võib seletada lääne irratsionaalset abikäest keeldumist. USA ei võtnud Venemaa kriitiliselt tähtsat abi Afganistanis enne vastu, kui tal tekkisid üha uued vajadused. Sama kehtib Euroopa kohta, kusjuures tema väited Venemaa suunal põhinevad ilmselgelt energiahirmul – olgu öeldud, et põhjendamata hirmul. Kas Venemaa kõrvaletõrjumine pole lääne jaoks liigne luksus, erititi arvestades uusi ohte? Viimases intervjuus lääne meediale enne Venemaale naasmist (ajakirjale Forbes 1994. aasta aprillis) ütlesin ma: “Kui me vaatame kaugele tulevikku, näeme seal aega 21. sajandil, mil nii Euroopa kui ka USA vajavad Venemaad hädasti liitlaseks.”     

Te olete lugenud Goethet, Schillerit ja Heinet originaalkeeles, saksa keeles ning alati lootnud, et Saksamaa suudab toimida sillana Venemaa ja ülejäänud maailma vahel. Kas teie hinnangul mängivad sakslased ikka veel seda rolli?

Ma arvan küll. Saksamaa ja Venemaa vahelises külgetõmbes on midagi ettemääratut. Vastasel juhul poleks see tõmme suutnud üle elada kaht õudset maailmasõda.

Kes saksa luuletajatest, kirjanikest ja filosoofidest on teid kõige rohkem mõjutanud?

Schiller ja Goethe saatsid mind lapsepõlves ja teismeeas. Hiljem huvitas mind Schelling. Hindan väga võimast saksa muusikatraditsiooni. Ma ei kujutaks oma elu ette Bachi, Beethoveni ja Schubertita.

Lääs ei tea uuemast Venemaa kirjandusest peaaegu midagi. Milline on teie hinnangul vene kirjanduse praegune seis?

Kiirete ja põhjalike muutuste ajad pole kunagi olnud kirjandusele soodsad. Märkimisväärsed tööd, rääkimata suurtest teostest, on peaaegu alati ja igal pool loodud stabiilsuse ajastul, olgu see hea või halb stabiilsus.

Tänapäevane vene kirjandus pole erand. Praegune haritud lugeja on palju rohkem huvitatud teabekirjandusest – memuaaridest, biograafiatest või dokumentaalproosast. Ma loodan siiski, et õiglust ja südametunnistust ei heideta nelja tuule poole, vaid need jäävad vene kirjanduse aluseks, olles meie vaimu valgustamise ja mõistmise kasvatamise teenistuses.

Ideed õigeusu mõjust Vene maailmale võib näha kõigist teie töödest. Mis on vene kiriku moraalne kvalifikatsioon? Meie meelest hakkab see muutuma riigikirikuks, nagu oli ka sajandeid tagasi – institutsiooniks, mis oma tegevuses legitimeerib Kremli juhti Jumala esindajana.

Vastupidi, me peaksime pigem olema üllatunud, et meie kirik saavutas mõnevõrra sõltumatu positsiooni juba mõne aastaga alates sellest, mil ta vabanes kommunistliku kiriku alluvusest. Ärge unustage, milliseid kohutavaid inimkaotusi on õigeusu kirik 20. sajandi jooksul kannatanud.

Kirik on just põlvilt püsti tõusmas. Meie noor postsovetlik riik alles õpib austama kirikut iseseisva jõuna. Vene õigeusu kiriku “ühiskondlik doktriin” läheb valitsusprogrammidest palju kaugemale. Metropoliit Kirill, kes on jõuline kiriku positsiooni eest võitleja, on teinud korduvaid üleskutseid maksusüsteemi muutmiseks. Tema vaated on valitsuse omadest väga erinevad, kuid ometi ta esitab neid avalikult, rahvustelevisioonis. Kas “Kremli juhi legitimeerimise” all pidasite te silmas Jeltsini matusetseremooniat peakatedraalis ja otsust mitte pidada tavatseremooniat?

Ka seda.

See ilmselt oli ainus võimalus hoida avalikku viha kontrolli all, sest see pole siiani päriselt taandunud ja eesmärk oli vältida võimalikke vihailminguid matuste ajal. Aga ma ei näe mingit põhjust näha selles tseremoonias kõigi tulevaste presidentide matusetseremooniate protokollilist alust. Mis puudutab minevikku, siis meie kirik peab kommunistlike tapatalgute ohvrite mälestuseks Butovos, Moskva lähistel, Solovetsi saartel ja teiste ühishaudade juures ööpäevaseid palvusi.

1987. aastal Spiegeli asutajale Rudolf Augsteinile antud intervjuus ütlesite te, et teil on väga raske rääkida avalikult religioonist. Mida usk teile tähendab?

Minu jaoks on usk elu alus ja tugi.

Kas te kardate surma?

Ei, ma ei karda enam surma. Kui olin noor, siis heitis isa surm varju ka mulle – ta suri 27-aastaselt – ja minagi kartsin surra enne kõigi oma kirjanduslike plaanide teoks tegemist. Kuid 30. ja 40. eluaasta vahel muutus mu suhtumine surma rahulikuks ja tasakaalukaks. Ma arvan, et see on inimeksistentsi loomulik, kuid mitte mingil juhul viimane verstapost.

Soovime teile igal juhul veel palju aastaid loovat elu.

Ei, ei, pole vaja. Piisab täiesti.

Aleksandr Issajevitš, täname teid selle intervjuu eest.     

© New York Times Syndicate

Tõlkinud Priit Simson

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare