Aleksei Turovski: meil on menukamaid asju kui mina. Näiteks suhkruvatt!
•• Räägime linnas elavatest lindudest ja loomadest. Sel nädalal jõudis meediasse lugu, kuidas chihuaua-kutsikas võeti randa kaasa ja ta kõndis seal senikaua ringi, kuni üks suur kajakas ta noka vahele võttis ja minema viis. Selline koerakutsikas on kajakale siis igati jõukohane?
Selline väike loomake, rotisuurune, on muidugi suurele, täiskasvanud ja kogenud kajakale jõukohane. Nojah, ta on ju väike, noor, midagi ei oska. Inimesed tunnevad end nii kindlalt, et ei mõtle selle peale. Väikese lapse eest peab paratamatult hoolitsema. Nii nagu loomaaias – tõsi, siin ei juhtu neid asju iga päev. Kuid olukordi, kus keegi jääb järelevalveta, juhtub küll iga päev. Vanemad suhtuvad loomaaeda kui lasteasutusse. Aga see ei ole lasteasutus. See on ametlikult piiratud, turvariskidega paik.
•• Kas kajakas võib merisea ka minema viia?
Kui ta [merisiga] on noor.
•• Tallinn on mereäärne linn, aga mitte igal pool mereäärsetes linnades pole kajakaid nii palju kui Tallinnas. Miks just meil nii palju kajakaid on?
Tallinn on suur ja lai ning Põhja-Eesti rannik on kajakatele väga soodne. Siin on palju laiukesi ja lahekesi – siin on hea pesitseda. Pealegi pole Tallinn kunagi olnud ka üleasustatud, ta on asustustiheduse poolest suhteliselt hõre. Ja katustel saab väga kenasti pesitseda. Tal on vaja, et katused oleks 15–20 meetri kõrgusel, mitte üle selle. New Yorgis kajakaid eriti pesitsemas ei näe, võib-olla ehk rohkem madalamates äärelinnades, sest pilvelõhkujad ei sobi kajakale mitte mingil juhul. Liiga kõrged. Veel Nõukogude ajal ehitati lamedaid katuseid, mis neile sobivad. Naerukajakaid Tallinnas eriti ei pesitse.
Peatume eri liiki raipetoiduliste kotkaste puuri juures. Turovski jääb neid võlutult vaatama ja jutt läheb korraks linnaelanikest eemale. „See on minu linnuke! Must raisakotkas seal. Siis kaeluskotkas, too seal on kumai, tiibade siruulatus kolm meetrit.” Järgneb jutt sellest, kuidas raipetoidulised kotkad elavad teistest kotkastest kolm-neli korda kauem. Selle peamine põhjus on toidu seedimiseks kulutatav energia. Korralikult laagerdunud raipe seedimiseks kulub hulga vähem energiat kui toore toidu puhul, kuna raibe oleks just nagu eelseeditud. Turovski kõneleb ka sellest, kuidas suure looma raibe on haruldane saak ja see sunnib raisakotkaid koostööle.
•• Lõunapoolsetel rannikutel, näiteks Kreekas ja Türgis, võib meres kala ju isegi rohkem olla, aga kajakaid on seal ikka vähe.
See, miks ühes on ja teises pole, pole otseselt seotud kalavarudega. Kala kalaks, kuid kajakad on generalistid, nad söövad kõiksugu asju, peaasi et selles oleks loomset ollust. Linn on inimeste poolt pidevalt rikastatav ala. Surnud hiired, hamburgerid, viineritükike, kõik sobib. Kui palju kajakaid on Käsmus? Või vaatame piki Lahemaa rannikut. Jah, ei ole neid nii väga palju. Tõeliselt kalatoidulised linnud on ju hoopis kormoranid. Aga kõik kiskjad on oportunistid. Isegi bambuskaru – ikka murrab vahel mõne lehma, sest kes siis ei tahaks A-vitamiini? Aga kust saab A-vitamiini? Maksast. Porgandist ei saa! Tjah, kajakatel on Tallinna linnas väga mugav ja neil on suhteliselt vähe vaenlasi. Suured kajakad, hõbekajakad näiteks ei karda kassi. Loomulikult on nad ettevaatlikud ega taha pahandusi, kuid ega nad üldiselt kedagi karda.
Saabuvad kaks vanemas keskeas daami, kes tahavad Turovskit kallistada. See õnnestubki.
•• Kui sageli seda ette võetakse, et lindude arvukust hakatakse linnas tõsiselt vähendama, ja kas siin on selle järele mingit vajadust?
Ei, minu meelest sellist vajadust ei ole ja ma ei ole kuulnud, et keegi arvaks, et selleks on vajadust. Tallinnas aga näiteks talvitub tohutul hulgal sinikaelparte, mis teeb mulle palju rohkem muret kui kajakate küsimus.
•• Partidel on avalikkuses parem imago.
Just, sest nad söövad saia, mida neile ei tohiks anda. Leivas-saias on soola, mida linnu organism ei vaja eriti talvel mitte mingil juhul, otse vastupidi. Pardid harjuvad sellega. Partidel on tõesti raske linnatingimustes pesitseda. Nende pesad on maa peal, nemad ei saa ennast kasside vastu kaitsta.
•• Mis häda partidel soolaga on?
Koormus. Liigne koormus neerudele, veresoonkonnale, südamele. Lindudel on tohutu kiire ainevahetus ja see tähendab, et sool mõjub momentaanselt ja pingestab ainevahetust. Igasuguseid aineid, millest on tarvis vabaneda, tekib korraga liiga palju.
•• Olen alati tahtnud küsida, miks tuvid kipuvad inimestele tänaval vaata et näkku lendama. Aeg-ajalt nad lendavad väga lähedalt mööda, isegi kuigi neil on ruumi küll, et lennata kusagilt mujalt. Mis neil viga on?
Arvatavasti juhtub see noorte, kogenematute lindudega või siis selliste lindudega, kellel ei ole reaktsiooni. Võib-olla on tähelepanu hajutatud ja nad ei orienteeru hästi. Üldjuhul on need noored linnud. Teine võimalus, et need on linnud, kellel on vähe kogemusi ja kes on elanud hoopis äärelinnas, kus inimesi massiliselt ei ole. Nad harjuvad sellega kiiresti ära, et inimene neile midagi ei tee ja inimeste küljest ju pidevalt pudeneb midagi. Igal juhul, inimeste jalgade ümber käia on turvaline ja saab süüa. Nad on hiilgavad lendajad – lindude maailmas ei ole palju selliseid meisterlendajaid –, kuid lihtsalt ei tarvitse olla harjunud olukorraga, kus inimesi on väga palju ja kõik liiguvad. Need võivad olla rohkem parkide ja äärelinna tänavatega harjunud tuvid, keda nälg või teiste lindude kutse on kohale toonud.
Saabuvad ema ja tütar, kes tahavad teha Turovskiga pilti. „Oi, siin loomaaias on väga palju populaarsemaid asju kui mina, näiteks suhkruvatt!” puikleb Turovski. Daamid saavad siiski fotovõimaluse ja kiidavad. „Oi, meie isale te ka väga meeldite. Te olete väga sarnased! Tema ka ei ole eestlane.” Zooloog saadab isale tervisi.
•• Lendajad on nad head, aga miks varblased nende käest saia alati ära võtavad?
Jah, tuvi on tõepoolest üldiselt seemnetest toituja. Varblane seevastu on jällegi generalist. Tema püüab putukaid, ussikesi, ämblikke, võtab seemneid ja raasukesi. Varblane võtab kõike ja tema nokk on selleks väga sobiv. Avaneb kiiresti ja on küllalt kõva. Värvulised on kõige täiuslikuma seltsi linnud, arengu tipp! Kes üldse on varblasest üle? No võib-olla vares. Vareslastest aga pole tõesti keegi üle. Kui inimlikult võttes targad, ettevõtlikud, resoluutsed nad on! Ja seejuures tõesti võimsad, vapra hingega linnud. Hakkad varest näiteks kinnises ruumis püüdma, no sattus tuppa. Paned mitmekihilised presentkindad kätte, ja kui sul on kas või mikroskoopiline auk mõne õmbluse peal, siis vares – ta on ju õudses olukorras, ta on nurka surutud ja hirmsuur käsi läheneb, et teda kinni võtta. Aga tal on hingejõudu, et teraselt vaadata seda kinnast, leida see auk ja panna sinna nokaga! Kajakas lööb huupi, kuhu juhtub, ta on väga kindel oma noka peale. Aga vares – suurim lugupidamine minu poolt. Ma armastan rohkem ronkasid, aga varese suhtes tunnen suurt respekti. Selles asi ongi, et varblasele on kah vaja palju toitu, aga tal piisab raasukestest, ta on väike ja tal on hea neid võtta, ka suuremat tükki ning selle tükiga ära lennata. Vaat tuvi niiviisi ei saa. Ta sööb seda, mida leiab, ja seal, kust leiab.
•• Tal puudub transportimisvõime?
Jah, kuigi tõsist transportimisvõimet tal ei ole. Tal on väike nägu, suhteliselt väike, sirge, mitte väga tugev nokk ja kui ta võtaks suurema tüki, ei saaks ta kuigi kindlalt lennata. Ja seda ei või ta endale lubada.
•• Kuidas üldse lindudega on? Kajakaid millegipärast ei sööda, kas ka põhjusega?
Kas te pole siis kuulnud, kuidas kajakasuppi tehakse?
•• Olen ikka, lõpuks tuleb pott ka minema visata. Olete proovinud kajakasuppi?
Ei, ma ei ole proovinud. Aga ma olen neid lahanud ja keetnud luude prepareerimiseks. See on tõesti jube. Koledasti haiseb!
•• Varesega on sama jama?
Vares haiseb ka koledasti ja süüa küll ei taha. Aga see ei ole ikkagi nii jube.
•• Kuidas linnud-loomad kuumaga hakkama saavad?
Ei ole hullu midagi, see pole mingi hirmus kuumus. Vähemasti tuvidele ja varblastele küll mitte. Nad on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika päritoluga. Kangurlindlaste sugukond on ju aafriklased. Enese jahutamiseks kasutatakse lennuvõimeid ja vilu. Pealegi, lindudel on keha peal maailma kõige fantastilisem loomne kate. Sulgi saab kiiresti vahetada, neid saab puhastada. Need ventileerivad. Muidugi, korralik vill teeb sedasama. Lambavill, aga ka jääkaru kasukas. Kes meil on loomaaias väljas keskpäeval, kui vilus on 29–30 kraadi? Jääkaru muidugi. Päevitamine on ju põhjamaalaste leiutis. Ükski lõunamaist päritolu loom päevitama ei hakka. See oleks lõvide või šimpanside meelest tapvalt totter. Jääkarudel on kasukas selline, et suur päikesekiirgus ei tee neile midagi, kui vett on. Karvakesed on õhku täis. See on võte, kuidas kaitsta end nii ekstreemses külmas kui ka kuumuses. Lambavilla puhul ka liigub õhk nii, et saab pidevalt jahutada.
•• Nägin just telesaadet, kus räägiti koerast, kes oli jäetud palavasse autosse pererahvast ootama.
No see on tappev olukord.
•• Empaatiavõime tugevdamiseks pani ajakirjanik endale talvekasuka selga ja tahtis teada, mis tunne tekib. See paralleel pole siis päris õige?
Sõltub, mis kasukas on. Kui see on ehtne burka, suur ja õigesti töödeldud lambavillast kasukas, siis see küll päästab. Või beduiinide mantel – see on õigesti tehtud. 48 kraadi oli Negevi kõrbes vilus, aga mul oli väga mõnus olla. Parem kui praegu. Kuid kinnises autos läheb temperatuur nii kõrgeks, et õhuvahetus ei jõua taastada hapnikutaset. Koerad ju ka ei higista, nad jahutavad end suu kaudu. See on efektiivne moodus, kui õhk on hea, kui on piisavalt hapnikku. Ja tuult on vaja, sest see kuivatab, aga veri ka jahtub.
•• Loodus tuletab end suvel meelde ka sääskede kujul. Mis sääskedel häda on, et nad pinisedes enda tuleku reedavad?
Te tunnete sääskedele kaasa. Mis osas?
•• Miks nad end sellisel rumalal kombel reedavad? Enese alahoiu mõttes oleks ju targem vaikselt lennata?
Paraku on neil selline lennuaparaat, mis tekitab kõrgsagedust, seda pinisemist.
•• Vaikselt polegi võimalik?
Ei, nendel teisi võimalusi ei ole. Neid on maailmas väga palju ja mõnedki nende sugulased, näiteks kihulased, lendavad väga vaikselt. Kuid nendel on hoopis teine lihaskond ja teistsugune lendamise mehaanika. Sääsed on vilus lendajad ja ründavad üldjuhul loomi, kes istuvad või lausa puhkavad ehk siis toituvad. Ja need loomad ei reageeri pinisemisele kuigi tugevasti. Pealegi on sääsel vaja istuda peale ja panna oma kärsake sisse nii, et peremees kohe ei paneks tähele, et teda hammustatakse. Sääsk näiteks istub põdra peale, käib ja otsib, kus temperatuur on kõige kõrgem. Nendes kohtades on ilmselt kõige vähem valuretseptoreid. Äärmuslik näide on muidugi puuk. Ta võib poolteist-kaks päeva jalutada peremeesorganismi kehal ringi ja otsida kohta, kus valuretseptoreid ei ole. Ta jääb tundideks ja päevadeks koha peale, sest ta ei tohi mitte mingil juhul endale tähelepanu tõmmata. Muide, puuk sööb üldse kolm korda elus. Vastsena, nümfina ja täiskasvanuna.
•• Miks sääsed mõnd inimest imevad ja teist mitte? Vaatan, et naisterahvaste veri meeldib neile rohkem.
Naisterahvad on kindlasti soojemad. See on juba ammugi tõestatud, et kui olete hädaolukorras ja võite ära jahtuda ning kui kusagil on mõni naisterahvas, siis paluge end kaissu võtta. Saab kauem elada. Sääsed orienteeruvad CO2 järgi, nad tajuvad süsihappegaasi. Me laseme läbi oma keha süsihappegaasi kogu kehapinna ulatuses välja. Teine asi, mille järgi ta orienteerub, on soojus, ta otsib kõige soojemat kohta. Ja muide, verd imevaid sääski on meil umbes 30 liiki. Te muidugi teate, et verd imeb vaid viljastatud emane? Seda paljunemise strateegiat, mis on sääskedel, mõnedel lestadel ja mõnedel puukidel, nimetatakse homotroofseks harmooniaks. Sa võtad nii palju verd, kui sul liigikohaselt vaja on. Sellisest kogusest piisab viljastatud emasel 200– 300, mõnel liigil ka 400 küpse muna formeerimiseks.
•• Sääsed võivad end märksa suuremaks imeda. Kuidas nende verelasti suhe kehakaaluga on?
Mõni liik võib võtta peale poolteise oma kehakaalu jagu. Inimesega võrreldes oleks see sama hea, kui 70-kilone inimene võtaks peale 105–110 kilo.
•• Kas sääseuputusega tuleks kuidagi võidelda? Mitmed riigid on ju kõiksuguseid meetmeid nende vastu ette võtnud.
Kui me tahame kaitsta liike, siis peame kaitsma terveid ökosüsteeme. See tähendab, et me peame paratamatult kaitsma ka puuke, sääski ja kirpe. Praegu meil pole nendega võitlemiseks meditsiinilist alust. Piisab, kui inimene jälgib natuke hoolsamalt oma käitumist looduses ja võtab iseenese kaitseks vastu vajalikud meetmed – riietub. Kes see ütles, et kõikjal peab olema pajas? Ole paljas Dekoltee klubis, see on ideaalne koht! Ja siis loomulikult on tõrjevahendid. Kogu südamest soovitan, sest olen seda kontrollinud eri tüüpi metsades. Meie metsas ja Madagaskari metsas. Suurepärane kombinatsioon tsitronella-, sidrunheina- ja teepuuõlist, mida müüakse Loitsukelleris, mille leiutas mu pojatütre emme ja andis esmaltmulle. Ükski sääsk ei tule.
Tuleb üks laps ja ütleb: „Tere! Mul on teie raamat. Tahaks teiega koos pilti teha.” Ei jää muud üle kui rahva lemmikut ka teistega jagada.
Aleksei Turovski
Tallinna loomaaia zooloog
•• Sündinud 04.08.1946 Moskvas, elanud kolmandast elukuust Eestis.
•• Töötab loomaaias 1972. aastast saadik. Lõpetanud Tartu ülikooli 1973 zooloogina.
•• Õpetab loomapsühholoogiat ja zoosemiootikat Tallinna ja Tartu ülikoolis.
•• Avaldanud raamatuid nagu „Loomult loom” (2004) ning „Loomad. Sipelgast vaalani”.
•• Sai 2010 Valgetähe V klassi teenetemärgi.
