Alkoholi hinna tõstmine eraldab amatöörid professionaalidest

Pole vaja võlukeppi või kuldkalakest, et elul jälle jumet oleks, piisab ühest kangest õllest! Ei loe koht, kellaaeg, mark, riigikord ega hind!

Respekt! Ratase valitsus on oma lühikese võimuloleku aja jooksul Eesti õlletöösturid lugema ja kirjutama pannud. Aktsiisitõusu hirmus on nad läbi sirvinud vähemalt ühe raamatu ja kirjutanud vähemalt ühe traagilise essee, kus nad loetut tsiteerivad: „See valitsus, kes õlle hinda tõstab, pikalt ei püsi!”

Eks Nobeli majanduspreemia laureaat Švejk täpselt nii ju ütleski, aga kahjuks on ta siiski eelmise sajandi mees, tema postulaatidel puudub teaduslik analüüs ja statistiline mudel. Eesti alkomaastiku mured on hoopis mujal. Esmaspäev, istun poe taga kivitrepil, hallist taevast sajab lörtsi, tagumik on märg ja jalad külmetavad. Prrr, väristan õlgu, äkki peaks ikkagi tööle minema, seal on soe, kompuuter vuhiseb hubaselt ja ülemus on kaugel Riias tähtsate asjade konverentsil. Teen igaks juhuks õllepudeli lahti ja ausõna, päikesekiired suruvad end otsemaid läbi tumeda pilve! Nurga tagant ilmub eriti naljakalt lonkav peni ja teise korruse rõdule ronib nappides traksipükstes rinnakas naispäkapikk.