Kui vahepeal paistis, et toitlusprobleemi võib põhiosas lahendatuks pidada, siis Rooma konverentsi ettevalmistusi saatis valdavalt teistsugune meeleolu. Viimastel aastatel on toiduainete hinnad teinud maailmas järsu hüppe ülespoole. 2007. aastal kerkisid need 23% ja 2008. aastal vaatamata majanduskriisile koguni 54%. ÜRO hinnangul kannatab arengumaades üle miljardi inimese alatoitluse all ja prognooside kohaselt kasvab rahvaarv seal lähema 40 aastaga veel enam kui 2 miljardi võrra. Et toidunappus kujutab endast julgeolekuriski, kinnitab asjaolu, et sellega seotud suuremaid või väiksemaid rahutusi täheldati mullu ligi 60 riigis. Olukorda komplitseerib ka põllumajandussaaduste biokütuste valmistamiseks kasutamise levik, näiteks möödunud aastal töödeldi ainuüksi USA-s etanooliks umbes 90 miljonit tonni maisi.

Rahvastikuarengu kaks üllatust

Selliste faktide lisandumine annab põhjust küsida, kas ei kinnita see kõik Malthuse ammuse seisukoha paikapidavust, mille järgi on rahvastikul „looduslik” kalduvus elatusvahendite kasvu edestada. Vastuse saamiseks tuleb põigata korraks hetkeseisust kaugemale ja uurida, kuidas on kulgenud nende kahe suuruse võidujooks pikema aja vältel. Malthusele järgnenud kaks sajandit ei jäta mingit kahtlust, et rahvaarvu kasv on maailmas pretsedenditult kiirenenud. Ajaloo algusest lugedes jõudis inimkond oma esimese miljardini 1820-ndatel. Teise miljardini (1927) jõudmiseks kulus aega vaid veidi enam kui sajand, kolmas miljard (1959) lisandus juba 32 aastaga, neljas (1974) kõigest 15 aastaga ja viies-kuues veelgi kiiremini. Rahvastikuplahvatuse säärane ulatus tabas inimkonda paljus ehmatava üllatusena, mida dokumenteerivad kujukalt Paul Erlichi ja Lester Browni kirjutised.


Kuid rahvastikuarengul paistab varuks olevat veel teinegi üllatus. Kuigi maailma rahvaarv suureneb aastas rohkem kui 80 miljoni inimese võrra ja läheneb hoogsalt 7 miljardile, näeb hulk selle artikli lugejaid veel oma eluajal rahvastiku kiire kasvu lõppemist ja rahvaarvu stabiliseerumist 9 miljardi piirimail. Niisuguse ennustuse tõepärasuses on rahvastikuteadlased üsna suurel üksmeelel. Skeptilisema lugeja jaoks olgu lisatud, et nullkasvu või vähenemist ennustava rahvastikutaastega riikide arv ulatub maailmas praegu 70-ni ja kasvab järjekindlalt. Nende sekka kuulub ka maailma rahvarohkeim riik Hiina, mille rahvaarv hakkab pärast 2030. aastat kahanema.

Toitlusprobleemi lokaliseerumine

Rahvastikukasvu aeglustumine tähendab, et toitlusprobleem taandub järk-järgult kitsama riikide ringi küsimuseks. Sellist hinnangut toetab ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) statistika, mille kohaselt 20. sajandi viimasel kolmandikul maailma toitlusolukord vaatamata rahvaarvu pretsedenditule kasvule paranes. Keskmine päevas tarbitav toiduenergia kogus tõusis 1960-ndate lõpu 2400 kcal-ilt sajandivahetuse paiku 2800 kcal-ni, samuti on paranenud toidu kvaliteet. Olukorra tähelepanuväärne paranemine on aset leidnud Ladina-Ameerikas, Kagu- ja Ida-Aasias.

Probleem püsib tõsine eeskätt Sahara-taguses Aafrikas, kus pööre tänapäevase rahvastikutaaste suunas on varases järgus ja rahvastiku kasvu märgatavat aeglustumist võib oodata alles 21. sajandi keskpaiku. Toitlusolud on selles piirkonnas viimase 30–40 aastaga paranenud vaid marginaalselt, FAO hinnangul kannatab seal kroonilise alatoitluse all kolmandik, paiguti aga suuremgi osa rahvastikust. Lisaks kiirele rahvastikukasvule on selle piirkonna kõige probleemsemate maade ühisjooneks turukõlblike loodusvarade puudumine. Teisalt osutavad FAO ja rahvusvahelise rakendusliku süsteemianalüüsi instituudi uuringud, et välja arvatud vähesed erandid (näiteks Burundi, Niger ja Uganda), ei ületa oodatav rahvastikukasv ka neis riikides maa põllumajanduslikku kandevõimet.

Toitlusolukorra paranemise tõkkeks paistab olevat pigem tõhusa tehnoloogia vähene rakendamine, mis rõhutab põllumajanduse tänapäevastamist edendava poliitika ja seda toetava arenguabi rolli nende maade jaluleaitamisel. Seda tõendab muuseas ka mulluse G8 tippkohtumise otsus suunata vahetu toiduabi kõrval senisest rohkem vahendeid arengumaade põllumajandusse. Kui G8 riigid oma lubadusi peavad, ulatub sellise abi maht lähema kolme aasta jooksul 20 miljardi USA dollarini.

Rahvastikukasvu asemel majanduskasv

Kas rahvastikukasvu oodatav lakkamine tähendab ühtlasi Malthuse poolt osutatud vastuolu kadu? Vastus sellele küsimusele on kahtlev. Rahvastikukasvu taandudes jääb ressursside piiratuse ja keskkonna vastuvõtuvõimega majanduskasv, mis tükib sageli igasuguse arengu võrdkujuks üldse. Detsembris toimuva Kopenhaageni kliimakonverentsi ettevalmistuse käik – Euroopa Liidu juhid saavutasid kokkuleppe luua suurejooneline kliimafond, kuid jätsid sellesse tehtavad sissemaksed igaühe südametunnistuse asjaks – näitab, et sellisest ohtlikust samastusest ülesaamine ei lähe lihtsalt ka iseend kõige edumeelsemaks pidavas maailmajaos.