Allar Jõks: Heade inimeste riik

 (117)

Allar Jõks
Allar JõksFoto: Tiit Blaat

Mul on põhiseaduslik õigus unistada riigist, kus valitseb headuse presumptsioon ja seaduste loomise lähtepunkt ei ole tõdemus, et ettevõtja on rahvavaenlane.

Iga maksumaksja on nurjatu - just sellisest arusaamast lähtub rahandusministeeriumis treitud käibemaksuseaduse muudatuse eelnõu. Jõustumisel sunniks seadus ettevõtjaid täiendavalt deklareerima ostjate ja müüjate lõikes arveid, kui kogusumma on vähemalt 1000 eurot. Muudatuse eesmärk on kergendada varjatud käibe avastamist ja fiktiivsete arvete tuvastamist. 

Eelnõust ei olekski ehk mõtet pikalt heietada, kui see ei oleks kulminatsiooniks tervele reale ohtlikele tendentsidele Eesti õigusloomes. Näiteks puudulik mõjude analüüs, ettevõtja kohtlemine suurema ohu allikana ja bürok-raatia suurenemine.  

Läbimõtlemata seadustega ei ole võimalik luua soodsat ärikliimat. Eesti jätkab rahvusvahelise konkurentsivõime edetabeli Doing Business 2014 andmetel aeglast langemist. Lohutust ei paku ka võrdlus Leedu ja Lätiga. Esimene on meist kaugele mööda kihutanud ja Läti hingab kuklasse. 

Maksavad kõik

Rahandusministri sõnul riivab täiendav deklareerimine ainult maksupetturite huve. Piinlik tunnistada, aga eelnõu riivab kõiki minu tuttavaid ettevõtjaid, keda küsitlesin. Vähemalt 1000 euro suuruste tehingute kajastamise kohustus suurendab halduskoormust, sest muuta tuleb infosüsteeme, soetada tarkvara või palgata juurde tööjõudu, et edastada tehingupõhist informatsiooni. 

Mis see maksab? Rahandusministeeriumi arvates on kulude suurust keeruline hinnata. Loomulikult on keeruline, kui eelnõu sünnib kabinetivaikuses ametniku omaenese tarkusest. Kaubandus-tööstuskoja hinnangul oleksid suurematel ettevõtetel ühekordsed raamatupidamisprogrammi arendamisega seotud kulutused suurusjärgus 2500-12 000 eurot. Juhul kui süsteem on arendatud konkreetse ettevõtte vajadustest lähtuvalt, võib kulu ulatuda 15 000-20 000 euroni. Kas seda on palju? Kindlasti mitte nende jaoks, kes maksumaksja rahakotti käsutavad. 

Ligi kümme aastat tagasi oli käibemaksuseaduses säte, mis maksupettuste tõrjumise eesmärgil keelas käibemaksu mahaarvamise, kui kauba või teenuse maksustatav väärtus ületas 50 000 krooni ja selle eest tasuti sularahas. Riigikohus leidis, et suurte tehingute sularahas tasumise korral ei ole käibemaksu mahaarvamise õiguse äravõtmine maksupettuste tõkestamiseks ja avastamiseks proportsionaalne abinõu, ning tunnistas selle kehtetuks.Millel põhineb usk, et seekord samamoodi ei lähe?

Põhiseadusliku kooskõla tagamiseks tuleb uurida, milline on muudatuste mõju käibemaksupettustele. Konstitutsioonilises õigusemõistmises on aastatega kujundatud praktika, et põhiõiguste piiramisel tuleb valida vähem  koormav meede. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, kas on mõni teine ettevõtjaid vähem koormav vahend, mis  aitab samal ajal vähendada maksupettusi. Seletuskiri ei veena, et muudatusega saavutatakse midagi rohkemat kui ausate maksumaksjate halduskoormuse suurendamine. Eelnõu autorite mõtteviisi silmas pidades võiks järgmine samm olla iga raamatupidaja juurde ettevõtja kulul videokaamera paigaldamine.

Aastaid õigusloome trende jälgides ei tundugi enam üllatav, et vähem koormava abinõu põhimõtet järgitakse järjekindlalt küll riigikogu liikme staatuse kujundamisel (immuniteet!) ja erakonna positsiooni kindlustamisel, kuid mitte ettevõtluskeskkonna loomisel. 

Selgitusi pole

Seletuskirjast ei leia näiteid riikidest, kus sarnasel moel maksupettustega võideldakse. Lätis kehtib kohustus deklareerida kõik 1000 latti ületavad ostu- ja müügiarved. Kuigi statistika on kõikvõimas, ei veena arvud, et Lätis oleks selline sund aidanud maksulaekumist parandada või maksupettusi vähendada. 

Finantskriisi ajal kostus otsustajate leerist arvamusi, et põhiseadus ei tohi takistada õigete otsuste elluviimist. Kui põhiseadust pidada deklaratsiooniks, siis on seadusandja tõesti oma seaduste põhiseaduspärasuse ainus kohtumõistja. Kuidas aga paistab seadusemuudatus EL-i õiguse valguses? Euroopa Komisjon esitas 23. oktoobril uue standardse käibedeklaratsiooni ettepaneku, mis lihtsustaks aruandlust ja vähendaks ettevõtjate kulusid kuni 15 miljardit eurot aastas. Käibemaksuseaduse muudatus sellega ühte sammu küll ei astu. Isegi kui kasina ja usina liikmesriigina võib Eesti teatud piirides lubada julgust ujuda vastuvoolu, jääb küsimus, millises suhtes on muudatus valitseva koalitsiooni lubadustega. 

Valitsuserakondade programmis on lubatud vähendada bürokraatiat ja aruandlust. Ainult naiivne võiks pärast kõike arvata, et seda mõeldi tõsiselt. 

Teenusmajanduse koja arvates tuleb eelnõu parendamisega veel vaeva näha. Analüüsima peaks, millises ettevõtlussektoris ja millistel asjaoludel on maksupettuste risk suurim. Seejärel on võimalik kehtestada piiranguid ja kohustustusi, mille teravik ei ole suunatud kõigile ausatele maksumaksjatele.

Õigusemeistritele soovitan aga lugeda Andrus Kiviräha „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust". See aitaks mõista, et häid Eesti inimesi ei pea otsima maailma otsast.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare